Õigekeelsuse eiramine Wimbergi isikustiili osana

Anna Katt
JÕGEVA GÜMNAASIUM

Klass: 10
Juhendaja: Anneli Jäme

Enamikus keeltes on kehtestatud oma reeglid ja keelenormid. Neid püütakse kirjakeeles järgida. Kõnekeelendeid kasutatakse suulises kõnes ja need kuuluvad madalamale stiilitasandile. Seetõttu pole neid soovitatav kasutada kirjakeeles. Igapäevasesse keelde kuuluvad näiteks murdelisus ja släng. Suulises kõnes kohtab lisaks neile veel muidki erinevusi kirjakeelest.

Mõned kirjanikud eiravad õigekeelsust, et olla erinevad ja rõhutada oma stiili. Eriti märkab seda Jaak Urmeti, kirjanikunimega Wimbergi loomingus.

Wimberg ise ütleb oma kirjastiili kohta järgmist. „See kirjaviis hakkas mulle meeldima, tundudes luulepärane, stiilne, õigustatud ja loomulik, sobides mu luuletustega ja mu endaga. Jäingi seda luules ja proosas kasutama, passinime all artikleid jms kirjutades aga mitte, sest see häiriks arusaamist ja küllap mõnigi ei suudaks tõsist artiklit siis tõsiselt võtta. Ilukirjanduskeel on üks asi, seal võib paljut, aga tavakeel on teine asi. Muide, Wimbergi kirjaviis ei ole juhuslik, ka siin on reeglid pluss erandid. Võin kõik ilusti ära põhjendada.“ (Bobõlski, Puksand 2012: 81)

Siinse töö eesmärk oli uurida Wimbergi keelekasutuse erinemist normeeritud kirjakeelest. Kuigi kirjaniku loomingus esineb erinevat tüüpi kõrvalekaldeid keelenormidest, keskenduti töös eelkõige sõnavigadele. Püüti leida vastused küsimustele, milliseid kõnekeelseid või murdelisi väljendeid esineb, milliseid stiiliosana tehtud tahtlikke vigu leidub, kas Wimbergil on ka enda väljamõeldud sõnu ning miks ta neid vigu teeb.

Töö käigus loeti läbi Wimbergi romaan „Lipamäe“ ning luulekogud „Eesti köökk“ ja „Wabastatud wärsid“. Neist kirjutati välja kirjakeelest erinevad sõnad, mida seejärel analüüsiti.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.