Essee “Mis kõik võiks olla, kui ilusasti rääkida?”

Laura Evisalu
TALLINNA 32. KESKKOOL
Klass: 12
Juhendaja: Eha Aare

Korp! Sakala esseekonkursi "Milleks meile puhas emakeel? Ükskõiksest suhtumisest igapäevasesse keelekasutusse" võidutöö.

Klassiruumis istudes tundub korraga, et noorel inimesel pole vaja mitte millestki kuulda, teada ega aru saada, sest õppimine võtab kaua aega ning pealegi ei lähe seda tulevikus üldse vaja. Oleks see siis ainult integreerimise ja keemiliste valemite tasakaalustamisega, aga paraku tuleb ette ka keeleõppe puhul. Miks peaks lugema terve raamatu, kui saab hakkama kokkuvõttega ning tagatipuks võib filmi vaadata? Miks kirjutada pikkade täislausetega, kui saab lühidalt? Miks kasutada vabal ajal punkte-komasid, kui keegi neid niikuinii ei märka? Puhtalt mugavuse pärast tekib kõiki reegleid ja norme eirav uus keel ja pole ime, kui lõpuks ise ka aru ei saada, mida kirjutatakse või mõeldakse.

Nii paljud ilusad eestikeelsed sõnad on tänapäeva noorte jaoks muutunud veidraks ning vanamoodsaks, veel võõramaks on jäänud erinevad ütlused ja vanasõnad. Kõike saab kirjeldada skaalal halb-normaalne-hea ning iseloomustamiseks piisab sõnadest tore ning sõbralik. Seda viimast märkab eriti igasugu klassiraamatutes, kus kõigil kolmekümnel täiesti erinäolisel õpilasel on just need omadused. Aga et inimene on suurepärane kuulaja, lennuka kujutlusvõimega või kõrgete sihtidega, jääb märkimata, sest need pole ju mingid sõnad, nende kasutamine on suurustlev ning ülepaisutatud. Kuid jättes õppimata kõik paremad variandid asendamaks head ja halba, läheb suhtlemisel palju kaduma. Kui õpetajate päeval seitsmendikele eesti keelt andsin, väitis kogu klass ühest suust, et neil pole vaja uusi sõnu ega keelereegleid õppida, sest nad nagunii oskavad ja selles pole midagi rasket. Proovides aga kirjeldada oma sõpru või lähedasi, muutus eneseväljendamine üsna keeruliseks ega osatudki palju öelda. Küsisin selle peale tüdrukutelt, kui paljud neist tahaksid, et poisid neid tulevikus ainult headeks ja toredateks kutsuks ning mitte kunagi ühtki uhkemat sõna lausuks. Keegi ei tõstnud kätt. Inimese loomus on aastasadadega juba kujunenud nii, et ikka läheb tarvis teise heakskiitu ja tunnustust, ning kogu aeg samade lausete kuulmine väsitab ära. Lausa pühalik „Ma armastan sind!“ võib lõpuks kuluda ning ei tundu usutav. Olgugi, et selle lausega peaks kõik öeldud saama, loodab igaüks sisimas, et tema väärtus ajaga vaid kasvab. Aga kuidas sa väljendad siis üha suurenevaid tundeid, kui sõnad selle kirjeldamiseks on alati samad?

Essee täisversiooni leiad PDF failist.