Kõigil on õppimise-õpetamisega isiklik kokkupuude, mistõttu on lõputult erinevaid arvamusi õppekavade uuendamise, õpetajate töökoormuse, digipöörde, tehisintellekti kasutuse, TI-hüppe ning õpilaste vaimse tervise kohta. Viimase paari aastaga on aga tänu reformidele hariduse aktuaalsus veelgi kasvanud, nii Eesti meedias kui ka poliitikas on see olnud üks peamisi teemasid. Kuigi Eesti haridussüsteemi peetakse rahvusvaheliselt edukaks, viitavad mitmed uuringud samal ajal õpilaste kõrgele stressitasemele, madalale koolirõõmule ja motivatsioonilangusele. See vastuolu – head õpitulemused ühelt poolt ning noorte subjektiivne rahulolematus teiselt poolt – loob vajaduse uurida, kuidas noored ise hariduse tulevikku näevad ning milliseid muutusi nad oluliseks peavad.
Teema valik on oluline, sest noorte visioonid pakuvad ainulaadset sisevaadet haridussüsteemi arenguvõimalustesse, mida traditsioonilised õppekavade loomise protsessid sageli ei hõlma. 2025. aasta rahvaalgatuse „Hakkab looma“ unistamistalgutele saadetud visioonid on väärtuslik allikas, kuna need peegeldavad noorte spontaanseid ideid ja ootusi ilma formaalsete piiranguteta. Kuigi noorte kaasamist haridusotsustesse on viimastel aastatel rõhutatud nii Euroopa tasandil kui ka selle liikmesriikides eraldi, ei ole Eestis noorte tulevikuvisioone hariduse vaatenurgast süstemaatiliselt analüüsitud. Seetõttu aitab käesolev uurimistöö täita lünga senises teadmises ning annab võimaluse mõista, millist haridussüsteemi noored ise tulevikus ette kujutavad ja kuidas see erineb nende kogemusest tänases koolis.
Käesoleva uurimistöö eesmärk on analüüsida Eesti noorte ettekujutust haridussüsteemist aastal 2050 „Hakkab looma“ unistamistalgutele saadetud visioonide põhjal ning võrrelda neid nägemusi praeguste riiklike tulevikuplaanidega. Analüüsi abil soovitakse paremini mõista, millised ootused ja vajadused noortel hariduse tuleviku suhtes esinevad. Töö aitab avada võimalikke põhjuseid, miks esineb vastuolu kõrgete õpitulemuste ja õpilaste rahulolu vahel.