Huvi Eesti lähiajaloo muusikakultuuri vastu andis tõuke leida selles valdkonnas kitsam ja seni vähe uuritud teema. Vaadates üle Nõukogude perioodi viimaste kümnendite muusikateemalisi kirjutisi ja tutvudes esimeste arhiiviallikatega, muutus huvi konkreetsemaks ning otsustasin oma lõputöös välja selgitada, kuidas jõudsid 1970. aastatel loodud muusikateosed heliloojate käest avalike esitusteni. Täpsemalt soovisin teada, milliseid etappe see protsess hõlmas, milline roll oli autoritel, heliloojate liidul ja teistel institutsioonidel ning kui palju ja millal maksti uudisteoste eest autoritasu.
Esialgu kavatsesin läbi vaadata põhilised arhiiviallikad ja kirjutada nende põhjal üldistava ülevaate. Põhjalikumal süvenemisel osutus see aga võimatuks. Allikate (protokollide, lepingute, otsuste, kontserdikavade jm) rohkus ja kirevus, nende paiknemine erinevates arhiivides ja kogudes muudab konkreetsete teoste jälgede ajamise algusest kuni lõpuni väga keerukaks. Siiski õnnestus kahe klaverisonaadi – Kuldar Singi esimese ja Raimo Kangro kolmanda – teekond sammhaaval kindlaks teha.
Niisiis kujunes rohkete ja katkendlike allikate kriitilise uurimise järel töö pealkirjaks „Teose teekond helilooja töölaualt avaliku ettekandeni 1970. aastatel Kuldar Singi ja Raimo Kangro klaverisonaatide näitel“. Kuna tegemist on ühe žanriga ning mõlemad sonaadid jõudsid avalikkuse ette 1970. aastate teisel poolel, annab see võimaluse kaht juhtumit omavahel võrrelda ning sedakaudu osutada ka üldisematele tendentsidele Nõukogude hiliskümnendite kultuuripoliitikas ja professionaalsete heliloojate tegevuses.