Oma uurimistöös tutvustan teile Narva keelemaastikku. Siinse keelemaastiku eripära seisneb selles, et võib kohata nii eestikeelseid kui ka vene- ja ingliskeelseid asutuste nimetusi, kuulutusi, reklaame jm silte. Oma töös vaatlen, milliseid nimetusi oma asutustele nende omanikud annavad ning kavatsen selgitada, kuidas kakskeelsete kuulutuste autorid püüavad integreerida omavahel kahe keele ressursse.

Mul tekkis huvi selle teema vastu, sest et olen Narvas mitu korda märganud kummalisi kuulutusi, kus näiteks venekeelsed sõnad on kirjutatud ladina tähtedega. Varem ma, nagu kõik meie linna elanikudki, ei pööranud tähelepanu sellele, et neid on päris palju. Mind üllatas, kui palju on sellist reklaami ja et inimestele, kes koostavad selliseid kuulutusi, ei ole tähtis, kas need on kirjutatud õigesti või mitte. Ometi peaksid sellest reklaamist aru saama nii venelased kui ka eestlased! Minu emakeel on vene keel, aga koolis ma olen eesti keelt õppinud esimesest klassist peale. Meie õpime eesti keelt koolis ja meile oleks oluline näha enda ümber korrektselt kirjutatud eestikeelseid silte. Peale eesti- ja venekeelsete siltide paistab Narvas silma ka piisavalt suur hulk ingliskeelseid nimesid ja tekste.

Vesteldes oma eesti keele õpetajaga, sain teada, et on selline termin „keelemaastik“ ja see tähendab kõike tekste, mis meid linnas ümbritsevad. Õpetaja pakkus mulle uurida, milliseid keeli ja kui palju kasutatakse Narva tänavapildis. Nii otsustasingi oma töö eesmärgiks seada Narva keelemaastiku uurimise.

Hüpotees: Narva tänavapildis on tihedalt läbi põimunud nii eesti, vene kui ka inglise keel ja on palju vigaselt kirjutatud eestikeelseid silte.

Materjali kogusin vaatluse teel, pildistasin kõiki minu meelest huvitavaid silte, mis silma paistsid. Kokku sain 45 pilti. Selles töös otsustasin piirduda peamiselt kaupluste, kohvikute, ilusalongide ja muude asutuste siltidega, kuna kõikide kuulutuste analüüs oleks olnud liiga mahukas.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Oskar Kallas on öelnud: „Tüvi ja oksad, nad on loodud koos elama, olema, muidu ei pääse juurte rammu okstele ligi ja kasutatavast kevadisest mahlast nad jäävad ilma. Veel mõni aeg toidab ennast mahalõigatud oks endisest tagavarast, kuid siis ta kuivab, kaob.“

Eesti riik on tüvi, mis on oma juured maasse ajanud ja neid iseseisvuse toel laiendanud. Rahvas on kui puule uhke võrastiku moodustavad oksad. Need kõiguvad aga tugevas tormituules. Mõned oksad murduvad, sest on alles haprad ja noored, teised sellepärast, et on elujõu kaotanud. Tugi ja selle harud on tervik. Ilma üheta pole ka teist.

Praegusel hetkel laiub Eestis ühiskondlike ja erahuvide vahel suur lõhe. Mõeldes ühiskondlike väärtuste peale, soovivad inimesed näha püsivaid traditsioone, kultuuri ja ühtsust. Üksikisikuna hinnatakse aga rohkem enese positsiooni ning edu. Siiani pole kadunud mõtlemine „minu auto, maja ja töökoht peavad olema paremad kui naabril“. Sõnapaar „suur eestlane“ lõhnab juba eos konflikti järele, kuid siiski võiks selle olemust sügavamalt uurida. Aastaid tagasi võis selle sõnapaari abil kirjeldada isamaaliste vaadetega isikut, kes hoolis oma riigi ja rahva heaolust. Nüüdseks on  materialism võimust võtnud. „Suur eestlane“ sõidab hetkel uhke maastikuautoga kallis elamurajoonis kõrguva kodu poole. Kadedusest saadetud sosinate saatel kaugeneb ta kunagistest väärtustest.

Ühiskond kaldub liialt kõige suurust mõõtma. Suured otsused ja väikesed otsused, suured inimesed ja väikesed inimesed, suur süda ja väike süda… Kuidas on võimalik selliseid asju määratleda? Suurena märgitud asuksid teistest justkui kõrgemal, neil on õigus rohkem öelda ning teha. Ja väikesed? Nemad peavad ühtlase massina voolama mööda suurte voolitud teed. Juhul kui tee viib tupikuni, pöörab liider end ümber ja liigub tagasi, litsudes teised enda all katki. Selline kihistumine on sageli probleemide alguseks. Et küsida „Kuidas edasi?“, tuleb sageli vaadata hoopiski tagasi.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Õpilaste ajalooalaste uurimistööde 2012. aasta võistlusteemade valik pani autorit kodualevis otsival pilgul ringi vaatama. Silma jäi kaunis 100-aastane paekivist hoone ning selle kõrval ajahambast puretud varemed Kadrinas Viru tänaval. Autor teadis, et nendes hoonetes oli aastakümneid tegutsenud Kadrina tärklise- ja siirupivabrik, mis kauaaegse vabrikutöötaja Tiiu Lausmaa sõnul oli esimene ning ainus siirupivabrik Eestis. See julge väide tekitas autoris uurimishuvi.

Kadrina koduloouurija Richard Tammik (1925–2008) tähtsustab vabrikut samuti, öeldes, et see tuleks esikohale seada, kuna on andnud Kadrina aleviku arengule 20. sajandi alguses olulise tõuke. Uurimistöö autori arvates jäetakse sageli selliste avalduste juures teenimatult tähelepanuta olulise tõuke elluviija – kohalik kogukond, kelleta ei saa edukas olla ükski ettevõte. Ettevõtte kujunemisele oma igapäevatööga panuse andnud sajad töökad inimesed on kindlast mäletamist väärt. Need sajad töökad inimesed, kes läbi aastakümnete on andnud oma igapäevatööd tehes panuse ettevõtte kujunemisele, väärivad kindlasti mälestuse jäädvustamist.

Eelpool öeldut aluseks võttes sai käesoleva uurimistöö põhieesmärgiks Kadrina tärklise- ja siirupivabriku ajaloo taustal välja tuua ning tähtsustada nende inimeste rolli, kelle tegevuse tulemusest sõltus ettevõtte edukus ja vastupidi. Autor ei sea eesmärgiks keskenduda juba laiemalt teadaolevatele ning koduloouurijate poolt kirjeldatud isikutele (näiteks vabrikuasutajatele), vaid tahab esile tõsta lihtsat tööinimesest, kes on erineva ühiskonnakorra ajal andnud oma panuse ettevõtte elus hoidmiseks, täites kohusetundlikult oma rutiinset igapäevakohustust.

Kaasajal on internet igapäevaelu lahutamatu osa. Kõige rohkem kasutatakse seda massikommunikatsioonivahendit informatsiooni otsimiseks ja suhtlemiseks, nii meelelahutuseks kui ka tööks. See on avardanud maailma ning lõhkunud piire eri keelte ja kultuuride vahel. Arvutite kasutamine on avaldanud mõju keelekasutusele ning emakeele õigekirjale. Kuna valdav osa internetis olevast infost on ingliskeelne, on vajalik inglise keele oskus. Sellepärast kanduvad ingliskeelsed väljendid meie igapäevasesse suhtlusesse.

Käesoleva töö eesmärgiks on uurida Facebooki keelekasutust. Esimeses peatükis tutvustan Facebooki, koodivahetust ja varasemaid uuringutulemusi. Teises peatükis käsitlen eesti-inglise segakeele kasutust. Keskendusin postitustele, mis sisaldasid koodivahetust ja foneetilist ortograafiat.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Rohekas õõskeel (Coeloglossum viride) on tagasihoidliku välimusega orhidee, mis kasvab Eestis ainult mõnes üksikus kohas. Kunagisest 34-st kasvukohast on tänaseni alles jäänud vaid kaks, üks Hiiumaal Paopes ja teine Läänemaal Keemul. Rohekas õõskeel on mitmeti väga omapärane taim – lisaks üsna märkamatule välimusele on ta nõudlik ka oma kasvukohtade suhtes. Paljud inimesed ei teagi antud liigi olemasolust, kuid tegelikult kuulub orhidee esimese kategooria kaitsealuste taimede hulka. Linnastumise tagajärjel ei harita enam poollooduslikke kooslusi ning selle tõttu ongi õõskeele kasvukohad hävinenud. Üks kahest alles jäänud populatsioonist asub mu kodule väga lähedal Keemu rannaniidul ning mul tekkis võimalus Keskkonnaameti seirespetsialisti Ilona Lepikuga antud taime vaadelda. Selle liigi kasvamine ja käitumine hakkas mind huvitama ning otsustasingi uurida, mis on osutunud populatsioonide hävimise põhjuseks ja kas seda saaks kuidagi takistada.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Kool on oluline põlvkondadevaheline lüli. Kool annab igal sügisel võimaluse uueks alguseks. 1. september on tarkuse päev, mille tavad on püsinud samasugusena. Igal aastal alustavad kooliteed uued õpilased ning esimese aabitsa kõrval saab 1. klassi laps ka oma esimese õpilaspileti. Õpilaspiletid on kõikidel õpilastel, mis on ühtlasi sidemeks selle kooliga.

Link originaalartiklile on eemaldatud isikuandmete sisalduse tõttu.