Internet loodi USAs 1960. aastatel. Kogu maailma inimesed kasutavad aina rohkem arvuteid ning internetti ning võib öelda, et suhtlemine internetis on meie elu lahutamatu osa. Anni Oja jagab internetisuhtluse viieks tüübiks: üldmeedia, personaalmeedia, otsesuhtlus, grupimeedia, veebipõhised suhtlusvõrgustikud. MSN kuulub otsesuhtlusprogrammide hulka. (Oja 2010, lk 12) See erineb teistest internetisuhtluse viisidest selle poolest, et sõnum saadetakse kiiresti ning selle korduvaks ülelugemiseks ei jää palju aega. MSN-is on oluline pigem mõte kui õigekiri ning kasutatav keel on teistsugune kui see, mida räägitakse iga päev.

Autor valis teemaks MSN-suhtluse keelelised eripärad, et uurida, milline on MSN-i keel ning kas see on tõesti erinev sellest keelest, mida räägime igapäevaelus.

Antud töö eesmärk on uurida, kui korrektselt tänapäeval internetis suheldakse ning milliseid vigu tehakse kõige enam. Samuti huvitab autorit, kas vanus ning sugu mängivad rolli selles, kuidas inimene MSN-is kirjutab.

Enne materjali kogumist püstitas töö autor hüpoteesid. Ta arvas, et MSN-is kasutatakse rohkem slängi kui võõrkeelseid väljendeid. Kõige rohkem eksitakse suure ja väikese algustähe ning kirjavahemärkide kasutamise korrektsuses ning kõige vähem kokku- ja lahkukirjutamises. Naised teevad vähem vigu kui mehed. Mida kõrgema haridusega inimene, seda korrektsemat MSN-i keelt ta kasutab.

Uurimistöö koostamiseks salvestas autor neli MSN-i vestlust. Erinevates vestlustes osalesid 15-aastane 9. klassi noormees Lääne-Virumaalt (Donx), 16-aastane 10. klassi neiu Lääne-Virumaalt (Lisete), 18-aastane 12. klassi Tallinna noormees (Martin), 41-aastane kõrgharidusega naine Tartust (Katrin) ning 17-aastane 10. klassi neiu (Kristiine), kes on ka käesoleva töö autor. Vestlused salvestati ajavahemikul 28.09–30.10.2011 ning luba nende kasutamiseks uurimistöös on kõikidelt vestlustes osalenutelt saadud. Salvestatud materjalis oli 3161 sõna: Katrin (180), Martin (710), Kristiine (1715), Lisete (426) ja Donx (130). Saadud tulemused autor sedeldas, süstematiseeris ning analüüsis.

Internetikeelt on Eestis varem põhjalikult uurinud Anni Oja, Sigrid Salla ning Karin Soodla. Anni Oja on jõudnud järeldusele, et ühtset äratuntavat netikeelt ei ole olemas, küll on aga lugematul hulgal keelevariante, mis sõltuvad žanrist, olukorrast, tehnilistest kitsendustest, eesmärgist ja veel hulgast teguritest (Oja 2010, lk 18). Samuti on internetis lisaks tavaelust üle kolinud keele- ja suhtlusvormidele tekkinud uued, ainult internetis esinevad variandid (Oja 2010, lk 18). Sigrid Salla arvates sarnaneb internetis kasutatav keel suulise keelega: „Tegemist pole pelgalt uue kirjaliku keelevormiga, vaid pigem uue interaktsioonitüübiga, mis sarnaneb interaktiivsete omaduste poolest pigem suulisele kui kirjalikule keelele.“ (Salla 2002, lk 152)

Karin Soodla arvab, et nii internetikeele morfoloogias kui ka morfosüntaksis tulevad esile kirjakeeleski täheldatud muutuslikud tendentsid (Soodla 2010, lk 131) ja muutuslikud vormid peegeldavad keelekasutaja püüet keelt loomulikumaks ja süsteemipärasemaks muuta (Soodla 2010, lk 134).

Antud uurimistöö koosneb neljast suuremast peatükist, alapeatükkidest ja lisadest. Esimeses peatükis uuritakse kasutatud sõnavara, emotikone ja lühendeid, teises lausestust, kolmandas õigekirja ning neljandas tehtud parandusi. Tabelites on vestlustes osalejad vanuselises järjekorras, alates vanimast. Lisa 1 ja 2 näitavad diagrammi kujul kõrvalekaldeid normeeritud kirjakeelest ning vestluses osalenute tehtud vigade protsenti kogu kasutatud sõnade arvust. Lisades 3–6 on salvestatud sõna-sõnalt uuritavad MSN-i vestlused. Sisus eraldi viimastele lisadele viidatud ei ole.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Inimene omandab emakeele peaaegu märkamatult –vanemate ja lähedastega suheldes, süstemaatilisem keeleõpe algab koolis. Eesti keele hea valdamine on aluseks ka teiste õppeainete edukaks õppimiseks ning elus hakkamasaamiseks.

Emakeeleolümpiaadi uurimistöö „Tüdrukute ja poiste keelevead ning õpilaste suhtumine õigekeelsusesse“ valiti sellepärast, et töö kirjutajale pakkus huvi, kuidas kooliõpilased õigekeelsusesse suhtuvad ning kui kõrgelt nad oma emakeelt hindavad. Teema on väga aktuaalne ning leidnud meedias uue õppekavaga seoses kajastust. Töö kirjutajat huvitas, kui olulisel kohal on õigekeelsus õpilaste igapäevaelus ning kuidas suhtlusvõrgustikes suheldakse.

Uurimistöö eesmärgiks seati uurida 9.–12. klassi poiste ja tüdrukute keelevigu ning otsida kinnitust väitele, et poisid teevad rohkem vigu kui tüdrukud. Materjal koguti koos emakeeleõpetajatega, kellel paluti korraldada eri õigekeelsusküsimuste peale kontrolltöö. Uurimistöös analüüsitakse 2011/12. õppeaastal põhikooli lõpetanute emakeele lõpueksamitöid, et selgitada välja poiste ja tüdrukute vead lõpueksami kirjandis ja grammatikaülesannetes. Uurimistöö autor sai lõputöid kasutada kooli juhtkonna loal. Analüüsitakse ka 2012/13. õppeaastal tehtud gümnaasiumiõpilaste kirjandeid.

Uurimuse läbiviimiseks ning eesmärgi saavutamiseks korraldati ka internetipõhine küsitlus, millele vastasid põhiliselt Haljala gümnaasiumi 9.–12. klassi õpilased, kuid küsitlusele vastasid ka mõned õpilased teistest Eesti paikadest. Küsimustik andis ülevaate, kui oluline õigekeelsus õpilastele on ning kas nende arvates pööratakse Haljala gümnaasiumis õigekirja õpetamisele piisavalt tähelepanu.

Keelealaste artiklite ja riikliku õppekava põhjal tehti kokkuvõte emakeele olukorrast Eesti koolides. Artiklites olid välja toodud õpetajate ja keeleteadlaste seisukohad seoses eesti keele ning uue õppekavaga. Artiklites toodi välja võimalikud põhjused ja tagajärjed, mis on seotud emakeele ebapopulaarsusega meie koolides ning üliõpilaste vähese huviga õppida emakeeleõpetajaks. Oma mõtteid jagavad ka Haljala gümnaasiumi eesti keele õpetajad, vastates töö autori intervjuuküsimustele.

Uurimistöö jaguneb kolmeks osaks. Esimene osa koosneb keelealaste artiklite kokkuvõtetest ning meie kooli emakeeleõpetajate arvamusest uue õppekava kohta. Teises osas analüüsitakse poiste ja tüdrukute keelevigu. Kolmandas peatükis tehakse kokkuvõte internetipõhisest küsitlusest.

Töö lõpeb kokkuvõttega ning sisaldab nelja lisa.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Käesolevas uurimistöös uuritakse Jõhvi gümnaasiumi õpilaste teadlikkust E-ainetest. E-ained on tänapäeval aktuaalne teema ning endal tekkis huvi toidus sisalduvate lisaainete vastu: miks neid kasutatakse ning kui ohtlikud on need meie organismile. Samuti on üha rohkem eestlasi hädas erinevate terviseprobleemidega ning selle üks peamine põhjus on ebatervislik toitumine.

Tänapäeval on poeriiulitel toiduvalik väga lai ja mitmekesine. Kiire elutempo tõttu on järjest rohkem inimesi hakanud ostma valmistooteid. Et pikendada toidu säilivusaega, muuta selle välimust või saavutada vajalikku konsistentsi, lisatakse aga paljudesse toodetesse lisaaineid. Need võivad ohustada inimeste tervist ning põhjustada erinevaid tüsistusi. Osadel lisaainetel pole aga soovitatud koguses tarbimisel leitud negatiivset efekti. Antud uurimistöö eesmärk on teada saada, kui paljud Jõhvi gümnaasiumi õpilased on teadlikud E-ainetest ja nende mõjust organismile, ning võrrelda, kas ja milliseid erinevusi leidub põhikooli ja gümnaasiumi lõpuklasside vastustes.

Uurimistöö meetod on kvantitatiivne uurimus. Uurimiseks vajalikud andmed kogusin 9. ja 12. klassis läbi viidud küsitlusega. Küsitluse koostamisel seadsin eesmärgiks saada võimalikult täpne, kuid mitmekülgne ülevaade õpilaste kohta. Andmete analüüsimisel eristasin poiste ja tüdrukute vastuseid. Küsitlus toimus paberankeedil ning küsimustikud jagasin laiali 2012. aasta novembris. Uurimistööle on lisatud õpilaste hulgas läbi viidud ankeetküsitlus (lisa 1) ning lisaainete numbriline tähistus (lisa 2).

Uurimistöö koosneb kolmest suuremast peatükist. Esimeses ja teises peatükis on ülevaade kirjandusest. Kirjandus on jaotatud ka alateemadeks.

Esimeses peatükis on kirjeldatud E-aineid üldiselt – miks ja kus neid kasutatakse ning milliseid terviseprobleeme nad inimestele põhjustada võivad. Teises peatükis on iseloomustatud E-ainete suuremaid rühmi eraldi, igast rühmast on välja toodud kas kasutatavaim või kõige kahjulikum lisaaine. Kolmandas peatükis iseloomustatakse uurimistöö metoodikat. Metoodikas kirjeldatakse töö eesmärke, küsitluse koostamist, läbiviimist ja uurimistöö tulemusi.

Käesoleva töö valmimisele kaasaaitamise eest tänan juhendajat Kristelle Kaarmaad. Tänan ka õpetajaid Tiina Gaškovi ja Jaanus Iva, kes olid lahkesti nõus oma tundides küsitlust läbi viima. Suur tänu ka 9. ja 12. klassi õpilastele, kes küsitluse täitmisega selle uurimistöö koostamise võimalikuks tegid.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Kaltsiumkarbonaat on munakoore üks põhiline koostisosa, mille sisaldus määrab ära munakoore tugevuse. Mida suurem on kaltsiumkarbonaadi sisaldus koores, seda tugevam on munakoor. Kanad, kelle organismis on vähe kaltsiumit, munevad palju õrnemad munad, mis võivad kergesti puruneda. Võib juhtuda, et koore asemel ümbritseb muna nahkne kest.

Kaltsiumil on organismis tähtis roll tagada luude ja hammaste tugevus. Organism vajab kaltsiumit närvirakkude ja lihasrakkude töös, vere hüübimissüsteemi ning erinevate keha ensüümide normaalseks funktsioneerimiseks. Kui toidust saadava kaltsiumi hulk jääb väheseks, hakkab organism lihastööks ja närvirakkude funktsioneerimiseks vajaminevat kaltsiumi välja tooma luudest. Selle tulemusena väheneb luude mineraalne tihedus ja kujuneb välja luu hõrenemine ehk osteoporoos. (Kull 2012)

Erinevaid internetifoorumeid külastades juhtusin lugema mõttevahetust, kus arutleti kaltsiumi omastamise üle munakoorte söömisel. Foorumi läbiv teema oli see, kas jahvatatud munakoorte tarbimine asendaks kaltsiumipreparaatide kasutamist. Arvamused olid väga vastakad, samas tekitas see probleem minus huvi.

Oma uurimistöö teemaks valisin „Kaltsiumkarbonaadi sisalduse määramine kanamuna koortes“, sest mind huvitas, kui suure protsendi munakoorest moodustab kaltsiumkarbonaat. Selle väljaselgitamiseks kasutasin kaltsiumkarbonaadi omadust reageerida soolhappega. (Jüriado & Nerut 2012).

Käesolevas töös uuritakse erinevates pidamistingimustes kasvavate kanade pruuni ja valge koore värvusega mune. Uurimistöö eesmärk on välja selgitada, kas kanade pidamistingimustest sõltub kanamuna koore kaltsiumkarbonaadi sisaldus ja kumma värvusega munakoored sisaldavad rohkem kaltsiumit, kas pruunid või valged.

Töös püstitati kaks hüpoteesi. Esiteks, pruuni värvusega munakoorte kaltsiumkarbonaadi sisaldus on kõrgem valge koorevärvusega munakoortest. Teiseks, vabapidamisel olevate kanade munakoorte kaltsiumkarbonaadi sisaldus on kõrgem puurikanade omast.

Töö koostamisel kasutati peamiselt internetiallikaid, lisaks veel 9. ja 10. klassi keemiaõpikuid ning Tartu Ülikooli keemiaõpetajate täiendkoolituse tööjuhendit kaltsiumkarbonaadi sisalduse määramiseks munakoores. Uurimistöö tulemusi võrreldi välisriikides tehtud analoogsete katsete tulemustega, mis olid vormistatud esitlustena.

Käesolev uurimistöö koosneb kokku kuuest peatükist. Töö esimeses peatükis tuuakse välja kanamuna kasutamine rahvameditsiinis. Teine peatükk räägib põhiliselt kanamuna koostisest, toiteväärtusest ja kasulikkusest. Kolmas peatükk jaguneb kolme alaossa, kus esimeses alaosas kirjeldan puurikanade pidamist linnufarmides, teises alaosas toon välja kanalatele kehtestatud uued pidamissüsteemidele nõuded aastast 2012 ja kolmandas alaosas kirjeldan vabapidamismeetodit oma kanade põhjal. Töö neljas peatükk koosneb neljast alapeatükist, kus esimeses alaosas kirjeldatakse kaltsiumkarbonaadi sisalduse määramise metoodikat kanamuna koortes, teises alapeatükis selgitatakse tiitrimiseks vajaminevate lahuste valmistamist ning kolmandas alaosas tutvustatakse valimit. Neljandas alapeatükis kirjeldatakse praktilist tööd kaltsiumkarbonaadi määramisel. Töö viiendas peatükis kajastatakse uurimistöö käigus saadud tulemusi. Kuuendas peatükis tehakse saadud tulemuste põhjal järeldused ja võrreldakse tulemusi teiste analoogsete katsete tulemustega.

Töö valmimisele kaasa aitamise eest soovin eriti tänada oma juhendajat õpetaja Tiiu Laanet, samuti tänusõnad õpetajatele Maire Puhmas ja Marietta Lõo.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Autor on teema valikul lähtunud nii isiklikust huvist meditsiini suhtes kui ka teema aktuaalsusest: aina suurenevast organipuuduseset, millest on kirjutanud mitmed maailma tunnustatuimad analüüsiva ajakirjanduse esindajad, näiteks The Economist.

Varem ei ole organipuuduse teemat Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpilased oma uurimistöödes käsitlenud. Lähimaid meditsiinieetilisi paralleele saab tuua uurimistööga „Suhtumine eutanaasiasse KSG ja Tallinna Läänemere Gümnaasiumi näitel“. Teised meditsiini ja tervishoidu puudutavad uurimistööd on enamasti toitumist ja terviseprobleeme puudutavad (näiteks „Lapsed ja toitumine“, „Õpilaste terviseprobleemid“). Tartu ülikoolide bakalaureusetöödes on organitransplantoloogia esindatud K. Puusepa töös „Elundite ja kudede siirdamine ning selle õiguslik problemaatika“ ning T. Tootmaa töös „Elundikaubanduse poolt- ja vastuargumendid elusdoonori näitel“.

Statistika näitab, et vahe olemasolevate organite ja vajajate vahel kasvab pidevalt (lisa 1). Näiteks ootab Inglismaal üle kuue tuhande patsiendi organisiiret ja vähem kui kolm tuhat saavad omale vajaliku organi (Morris 2003: 13). Seetõttu kasvab pidevalt ka surmade arv, mis on tingitud südame, maksa, kopsude või mõne muu organi funktsiooni lakkamisest. Aina kasvav organite vajajate arv tingib mitmeid eetilisi ja legaalseid küsimusi, näiteks kas organeid peaks jagama järjekorra või parima sobivuse alusel või kas nende müük peaks olema lubatud? Märkimisväärne on ajusurmaga kaasnev problemaatika: selle korral tohib surnult eemaldada organid. Kuid ka arenenud riikides ei ole selles küsimuses konsensust, rääkimata kogu maailmast. Seetõttu on jätkuvalt aktuaalsed eriarvamused küsimuses, kas ajusurm on inimese surm ja kui ei ole, kas organid tohiks sel juhul eemaldada. Kuna nimetatud küsimustele on kõiki rahuldavat vastust ülimalt raske leida, on transplantatsioon üks kõige enam eetilisi dilemmasid pakkuv meditsiinivaldkond ning oponeerivad osapooled oma tõekspidamistes üldjuhul kõigutamatult veendunud.

Olgugi, et tehtavate siirdamisoperatsioonide arv on ajapikku kasvanud, on vajajate hulk hetkel USAs 117 920 inimest (25.04.2013 seisuga). Iga päev sureb neist 18 inimest, sest nad ei saa vajalikku organit. (U.S. Departament of Health and Human Services)

Autori eesmärk on välja selgitada ja tutvustada organidoonorluse ja transplantatsiooni praegust olukorda, otsida põhjendusi organipuudusele ning pakkuda Eesti ja teiste riikide seadusandluse põhjal võimalikke lahendusi. Neid kajastavad I ja II peatükid. Kolmandas uurimistöö osas käsitletakse organisiirdamise teaduslikke tulevikuväljavaateid.

Antud uurimistöös uuritakse, kuidas saaks organipuuduse olukorda Eestis leevendada. Uurimistöö käigus on autor püstitanud kaks hüpoteesi.

1. Organipuudust saab Eestis leevendada vastavate parandustega õiguslikus regulatsioonis ning kampaaniate abil teadlikkust tõstes.

2. Transplantatsiooni alaga seotud spetsialistide arvates hakkab tulevikus uute tehnoloogiate (koeteraapia, rakuteraapia) abil organipuudus vähenema.

Mõlema hüpoteesi tõestamiseks kasutatakse nii andmeanalüüsi kui ka intervjuusid vastava ala spetsialistidega.

Uurimistöö kirjutamisel on autor kasutanud teemakohast kirjandust, ajakirjandust ning vastavaid videosalvestisi, mis on valdavalt inglise keeles. Eetilise ja seadusandliku poole informatsioon pärineb eelkõige rahvusvahelisest kirjandusest, mis on suures osas ingliskeelne, regeneratiivmeditsiini käsitlemisel on abiks olnud TED-konverentside ülesvõtted. Tööga seonduvalt viidi läbi kaks intervjuud, kus küsiti kahe spetsialisti arvamust nii organidoonorluse kui ka selle tuleviku kohta. Intensiivravi arst ja anestesioloog dr Katrin Elmet vastas küsimustele praegusest organidoonorluse olukorrast Eestis, rakuteraapia kohta avaldas arvamust Balti tüvirakkude panga töötaja Milda Deveikyte.

Autor soovib tänada uurimistöö valmimisele kaasa aidanud juhendajaid õp Sirje Kaljulat, dr Katrin Elmetit ning Milda Deveikytet.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Naftavarude ammendumisega tõuseb nafta hind ning on tõenäoline, et ühel hetkel on nafta hind nii kõrge, et seda ei jõuta või ei ole otstarbekas osta. Bensiini ja diisli põlemisel eralduvat energiat kasutatakse sõidukite liigutamiseks; bensiin ja diisel on energiakandjad. Üheks laialdaselt kasutatavaks alternatiivseks energiakandjaks võivad tulevikus osutuda akud.

Akudes muudetakse keemiline energia elektrienergiaks, kuid sisepõlemismootoriga autodes kasutatakse bensiinis või diislis peituvat keemilist energiat. Selle keemilise energia vabastamisel oksüdatsioonireaktsioonides tekib soojusenergia, mida auto liigutamiseks kasutatakse. Elektrienergia eeliseks soojusenergia ees on see, et hetkel suudetakse elektrienergia 2–3 korda efektiivsemalt muuta mehaaniliseks energiaks kui soojusenergia (st et elektri­mootorid on 2–3 korda efektiivsemad kui sisepõlemismootorid). Mehaanilist energiat on vaja sõiduki liigutamiseks.

Võrreldes aga ühe ja sama massiühiku bensiini ning tüüpilise aku energiahulka, mida nad kannavad, ilmneb elektriautode üks suurimaid probleeme. Oletades, et sisepõlemismootoriga autodes läheb umbes 40% bensiini põletamisel eralduvast energiast sõiduki liigutamisele, peaks elektriautole, millega loodetakse läbida sama vahemaa mis bensiiniautoga, peale panema massilt üle kümne korra rohkem akusid kui bensiiniautole bensiini. Teine akudega elektriautode puudus on pikad laadimisajad.

Ajaloos tagasi vaadates selgub, et elektriautod leiutati mitu aastakümmet enne sisepõlemismootoriga sõidukeid ja elektriautod olid ulatuslikult kasutuses 20. sajandi alguses, sest elektriautosid oli lihtsam korras hoida ja kasutada, kuid bensiinimootoritega autod tegid nendes aspektides kiireid parandusi. Sisepõlemismootoriga sõidukite võidukäiguga seoses puudus vajadus elektriautode järgi, mistõttu akude arendustöö aeglustus.

Viimastel aastakümnetel on akutehnoloogias suuri edusamme tehtud ja akude mahtuvus on kasvanud mitmeid kordi. Esimese laialdaselt kasutatava aku – pliiaku –leiutamisest saati on avastatud palju uusi aineid ja materjale ning uued tehnikaseadmed võimaldavad ehitada paremaid akusid, aga ka kergemaid elektrisõidukeid, mis omakorda avalduvad suuremas läbivuses.

Uurimistöö eesmärk on tutvuda tuntumate ja rohkem kasutuses olevate akutehnoloogiatega, uurides neid leiutamise järjekorras. Välja on toodud erinevate akude eelised ja puudused elektriautol kasutamisest sõltuvalt. Lisaks on peaaegu iga aku tüübi kohta toodud näide koos lühikirjeldusega masstootmisesse viidud elektriauto kohta, mis võimaldab võrrelda ja näha edusamme elektriautode arengus. Põhiline osa uurimuses kasutatavast materjalist on ingliskeelne ja pärineb internetist.

Tasub tähele panna, et akude võrdlemiseks välja toodud tehnilised näitajad (tabelites) võivad üsna laias vahemikus muutuda, sõltuvalt sellest, mis allikaid kasutada ja kui uusi uurimistulemusi omavahel võrrelda. Sellest tulenevalt võivad potentsiaalselt muutuda ka töö järeldused.

Uurimistööd saab edasi arendada, uurides võimalusi, kuidas elektriautosid efektiivsemaks muuta, uurida põhjalikumalt akudes toimuvaid protsesse ja võrrelda elektriautosid teiste bensiini ning diisli asendajatel töötavate sõidukitega, näiteks suruõhumootoritega autodega.

Kuigi termini ‘elektriauto’ alla mahuvad ka hübriidautod ja kütuseelemendiga autod, kasutatakse selles uurimistöös elektriauto terminit autode kohta, milles elektrienergia saadakse akudelt, st et selles uurimistöös mõeldakse elektriauto all elektri jõul liikuvat autot, mis talletab elektrienergia akudes.

Uurimistöö autor tänab juhendajat Elmu Mägi kaasamõtlemise, nõuannete ning soovituste eest, Tõnu Tamme ja retsensente Mihkel Kama, Rainer Küngast väärtuslike näpunäidete eest.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.