Teaduslik maailm on väga muutlik ning püsimatu. Iga päev tehakse mitmeid läbimurdvaid avastusi näiteks bioloogia ning astrofüüsika aladel. Tihtipeale võib jääda mulje, et reaalainetes, mis põhinevad puhtalt vaid loogikal, on kõik juba avastatud ning dokumenteeritud. Kuid siiski on see ekslik mõtteviis. Vahel võib juhtuda, et mõni fundamentaalsematest põhimõtetest, mis on eksisteerinud juba sadu, kui mitte tuhandeid aastaid, lükatakse ümber.

Kontrolltöid tunneb Eesti kool hästi. Samas on arusaam kontrolltööst kaunis kitsas ja ei kasutata ära teadmiste kontrollimise vorme, mis vastaksid palju paremini praeguse aja nõuetele selles osas, kuidas on tegelikult mõttekas õppida ja mida on vaja hiljem teada või osata.

Avatud materjalidega kontrolltööd ning eksamid on Eestis võrreldes traditsioonilise teadmiste kontrollimise viisiga vähe levinud. Neid kasutatakse mõnevõrra kõrgkoolides, kuid üldhariduskoolides on avatud materjalidega kontrolltööd pigem vähelevinud. Minu meelest võiks seda rakendada palju tihedamini. Kindlasti on mõnes aines päheõppimine teatud määral vajalik, olgu õpitavaks valemid või aastaarvud. Ometigi tekib küsimus, kas peaaegu igaks kontrolltööks nõutav päheõppimine on õpilasele kasulik või vajalik? Päheõppimine ei eelda materjalist arusaamist ning pealegi ununeb nii õpitu väga kiiresti.

Avatud materjalidega kontrolltöö ei tähenda, et õpilased ei peagi õppima või end tööks ette valmistama. Vastupidi, selle puhul on vägagi oluline õppimise organiseerimine, hoolikas läbimõtlemine ning materjalist arusaamine. Seetõttu pakubki selline töö õpilase mõtlemis­võimele uut sorti väljakutset. Loomulikult peavad ka küsimused töös tavapärastest erinema ning faktide ülesütlemise asemel on vaja osata õpitut seostada, põhjendada ning rakendada.

Käesoleva töö eesmärk on välja selgitada, millised on Tallinna Saksa Gümnaasiumi õpetajate kogemused ja hoiakud seoses avatud materjalidega töödega. Uurin, kui paljud õpetajad on valmis õpilaste teadmisi sel viisil kontrollima, kes neist juba kasutabki selliseid töid ning kas mõned õpetajad on ka nende vastu ning mis põhjusel. Lisaks uurin, millised on õpetajate varasemad kogemused ja kokkupuuted nendega, ka nende endi õpingute ajast, ning vaatlen, kas varasemate kogemuste ning praeguse hoiaku vahel ilmneb ka mingeid seoseid.

Töös esitatud teooriaosa on taustaks mu uuringule, kuid ühtlasi pakub avatud materjalidega tööde kohta teavet, mida eesti keeles napib. Lisaks selgitan, kuidas avatud materjalidega töödeks küsimusi koostada ning nendeks õppida.

Uurimismeetodiks on küsitlus, millest selguvad õpetajate arusaamad avatud materjalidega kontrolltööst koos selle eeliste ja puudustega. Küsitlusest tuleb muuhulgas välja, et avatud materjalidega kontrolltöödesse suhtumine varieerub õpetajate seas suuresti ning kohati ei olda teadlikki, mida selline teadmiste kontroll täpsemalt endast kujutab.

Uurimistöö teemaks valiti loomaläbipääsuteed ja nende kasutamine Eestis. Käesolev uurimistöö annab seirearuannetele tuginedes põhjaliku ülevaate loomaläbipääsude kasutamisest Eestis, seejuures selgitades ka nende vajalikkust. Töö käigus sooviti põhjalikumalt teada saada loomaläbipääsude kasutamisest ning eestlaste teadmistest loomaläbipääsuteede kohta. Lisaks olemasolevate seirearuannete ülevaatele ja analüüsile koostati küsitlus, kus arvestus toimus viies erinevas vanusegrupis. Antud töös on käsitletud imetajatele mõeldud tunneleid, sest kahepaiksetele mõeldud läbipääse ei ole seiratud, seega informatsioon nende kasutamise kohta ka puudub.

Uurimistöö eesmärgiks oli koguda infot, kui paljud loomad Eestis on harjunud kasutama loomaläbipääse ning kui palju teavad Eesti elanikud läbipääsuteede olemasolust ja vajalikkusest. Püstitati hüpotees, milles oldi arvamusel, et eestlaste teadmised kodumaal asuvatest loomade läbipääsuteedest on kesised, sest Eestisse on neid vähe ehitatud.

Arvati, et seda teemat on väga oluline uurida, kuna arvukalt ulukeid lõpetab oma elu autorataste all ning kokkupõrgetes suurulukitega võivad lisaks loomale viga saada ka sõidukis viibijad. Lisaks sooviti ka rohkem inimesi antud teemaga kurssi viia.

Töö plaaniti läbi viia seirearuandeid lugedes ja analüüsides ning küsitlust läbi viies. Küsitlus viidi läbi kahel kujul: nii internetis kui ka paberkandjal.

Käesolev uurimistöö on jagatud neljaks peatükiks ja kokku üheksaks alapeatükiks. Esimeses peatükis tutvustatakse üldiselt loomade läbipääsuteid ja nende vajalikkust, teises peatükis on juttu ökoduktist ja selle kasutamisest, kolmandas peatükis käsitletakse sillaaluseid kallasradu ja väiksemaid läbipääsusid ning nende kasutamist, kirjeldatakse nende kasutamist kahel erineval ajaperioodil. Neljandas peatükis antakse ülevaade küsitluse tulemustest.

Furcellaria lumbricalis ehk punavetikas on vetikaliik, mis kasvab Eestis Kassari lahes. Punavetika keetmisel vees 100 °C juures eraldub punavetikast geelistuv aine furtsellaraan. Furtsellaraanil on omadus moodustada geele (tarret). Selle omaduse tõttu saab seda kasutada erinevates tootmisharudes, näiteks toiduainetetööstuses.

Kirjanduses kirjeldatakse karrageenide tootmist leeliselises keskkonnas. Kuna furtesellaraan kuulub karrageenide hulka, siis saab seda võrrelda nende tootmisega. Furtsellaraani tootmine maailmas on jäänud vaid ühte ettevõttesse Saaremaal (Est-Agar AS). Ettevõttes on ekstraheeritud furtsellaraani aastakümneid neutraalses keskkonnas ning leelisega on töödeldud produkti peale ekstraktsiooni. Sellist metoodikat on rakendatud keskkonnasäästlikkuse tõttu ning see on ühtlasi ka majanduslikult odavam. Eestis toodetud furtsellaraani kasutatakse toiduainetetööstuses marmelaadi ning sefiiri valmistamisel. Seetõttu on tootjale oluline furtsellaraani omaduste, mis on seotud suhkrugeelide tugevusega, parandamine. Kuna ettevõtte arvates on kasutusel olev tehnoloogia optimaalne ja parim, siis tekivad lahkhelid kirjanduse ning reaalse elu vahel. Kättesaadavas kirjanduses ei ole käsitletud furtsellaraani kasutamist suhkrugeelide tootmisel ning ekstraktsioonikeskkonna mõju suhkruga geelide tugevusele. Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on välja selgitada, missuguses keskkonnas on otstarbekam ekstraheerida furtsellaraani, et toota tugevaid furtsellaraani suhkrugeele.

Käesoleva uurimistöö katsed on teostatud AS Est-Agari ruumides ning ettevõtte tehnoloogi juhendamisel. Uurimistöö ajendiks oli isiklik huvi toiduainetetööstuse ja marmelaadi tootmise vastu ning saada selgust erialavalikule. Antud uurimistöö tulemused on olulised furtsellaraani tootmisel ning furtsellaraani kasutavatele toiduainetetööstustele.

Uurimisküsimused:

1. Kuidas ja kui palju muutub ekstraktsiooni jooksul furtsellaraani lahuse pH?
2. Kuidas on furtsellaraani lahuse pH muutus ja furtsellaraani suhkrugeeli tugevus omavahel seotud?

Eesmärkide väljaselgitamiseks kasutati kvantitatiivset andmekogumismeetodit ning viidi läbi katsed, mille käigus teostati furtsellaraani ekstraktsioon erinevates pH keskkondades ning pärast ekstraktsiooni mõõdeti furtsellaraani tugevust suhkruga. Uurimistöö koosneb neljast peatükist. Esimeses peatükis antakse ülevaade furtsellaraanist ning tema omadustest, teises osas antakse ülevaade furtsellaraani tootmisest. Kolmandas osas käsitletakse metoodikat ning neljandas esitatakse tulemused ning analüüsitakse neid.

Verd ei saa tööstuslikult toota, seda peavad annetama inimesed. Vastavalt Maailma Tervishoiuorganisatsiooni põhimõtetele ei tohi vereloovutust materiaalselt motiveerida või sotsiaalselt survestada. Seega on kommunikatsioonil ja mittemateriaalsetele väärtustele apelleerimisel doonorluse motivatsioonil oluline roll (Soonik 2005). Seega on veredoonorlus meie igapäevaelus vägagi oluline ja aktuaalne teema.

Valisin doonorluse uurimistöö teemaks just seepärast, et teada saada, miks inimesed käivad verd annetamas. Kuna mu ema on doonor ning tema põhjust ma tean, miks ta regulaarselt verekeskust külastab, ja soovin ka ise doonoriks hakata, siis tahtsingi teada, miks teised seda teevad. Kas lihtsalt heast tahtest või on sellel mingi muu põhjus ja mis motiveerib doonoreid verd annetama. Probleemidele vastuse leidmiseks püstitati hüpoteesid:

1. Verd annetavad enamasti inimesed, kelle lähedased on doonorverd vajanud;
2. Doonoriks ei hakata hirmust verekaotuse ees.

Uurimistöö koosneb kahest osast. Esimeses, teoreetilises osas antakse ülevaade doonorlusest, verest ja veregruppidest ning selgitatakse, mida annetatud verega edasi tehakse.  Teises, empiirilises osas esitatakse uuringu käigus saadud tulemused, arutletakse nende üle ja tehakse vastavad järeldused.

Euroopa Liidus on energia kokkuhoid aktuaalne teema, kuid ka Eesti Vabariigil on kohustus säästa energiat suurtes kogustes. Üheks energialiigiks on elektrienergia (Tamm, 2011). Meie laiuskraadil, eriti talvisel ajal, on tähtsal kohal valgustus. Umbes neljandik hoone energiakulust läheb valgustusele. Olenevalt elektripirni liigist tuleb valgustuse maksumus silmapaistvalt erinev. Valgusdiood- ehk LED-lampide tootmis- ja kasutustehnoloogia on niivõrd uus, et selle kohta pole palju uurimistöid Eestis avaldatud. Nende tootmiseks kasutatav tehnoloogia ka täieneb pidevalt ning seoses valgusdioodide hinna soodsamaks muutumisega ja energiasäästlikkusega kasvab nende kasutamise populaarsus. Seda teemat on lähemalt uurinud Tallinna Tehnikaülikooli õppejõud Tiiu Tamm, kes 2012. a ajakirjas „Keskkonnatehnika“ kirjutab, et LED-lambid ei ole oma kõrge hinna pärast Eestis eriti populaarsed ning 100 W hõõglampi LED-lambiga asendada ei saagi (Tamm, 2012).

Sellest ajast on toimunud LED-tehnoloogia tormiline areng ning 2014. a Nobeli füüsikapreemia said Jaapani ja Ameerika Ühendriikide teadlased tõhusa sinise valgusdioodi loomise eest. Sinine valgusdiood on üks olulisemaid valge valguse allika komponente. Valged valgusdioodid põhinevad sinistel, mis on ergastatud luminofooriga, nii et sinine valgus on muundatud valgeks valguseks. Selliste valgusdioodide kasutusiga ulatub 100 000 tunnini ning nende turuosa kasvab jõudsalt seoses lampide pideva odavnemisega. Vahetades hõõglambid ja luminofoorlambid LED-lampide vastu, vähendame oluliselt valgustuse elektritarbimist (Varjas ja Oorn, 2014).

Oma panuse LED-tehnoloogia arengusse annab ka Tartu Ülikooli füüsika instituut. 2014. a märtsis sõlmiti kokkulepe maailma juhtiva tehnoloogiafirmaga Samsung R&D Institute Japan, kellega koos arendatakse tõhusamaid materjale valgete valgusdioodide tarbeks. Tartu Ülikooli materjalide kompuuter-modelleerimise professor Mihhail Birk kommenteeris, et sinise valgusdioodi leiutamine muudab valgustitööstuse tulevikku ja sellel on tähtis roll inimkonna energianälja piiramisel („Tartu ülikooli füüsikud ja Samsung teevad koostööd valgusdiood-valgustite arendamisel“, 2015).

Käesolevas töös uuritakse ja võrreldakse erinevat tüüpi elektripirnide (nt hõõg-, luminofoor- ja valgusdioodpirn) kasutamisega kaasnevaid kulusid tarbijale ning üritatakse leida sellest tulenevaid kokkuhoiu võimalusi nii kodumajapidamistes kui ka avalikes hoonetes (nt klassiruumis). Töös vaadetakse, kui suur rahaline kokkuhoid reaalselt tekib, kui minna erinevatelt teistelt pirnitüüpidelt üle LED-pirnidele. Töö eesmärgiks on hinnata LED-pirnide kasutamisele üleminekuga saavutatavat rahalist kokkuhoidu, vaatamata nende suhteliselt kallimale müügihinnale võrreldes teiste elektripirni liikidega, mis tuleneb põhiliselt nende suuremast energiasäästlikkusest ja pikemast tööeast.

Seksuaalvägivald on läbi aegade leidnud kasutust sõjarelvana. Naistega kauplemine on alati olnud päevakorras juba alates antiikajast, mil naistega kaubitsemise (või kauba röövimise) hästi tuntud näiteks on Trooja Helena lugu. Trooja Helenat tuntakse kahe asja järgi: ta oli kirjeldamatult ilus ja tema lugu räägib sellest, kuidas temast sai sõjasaak. Ehkki tol ajal vägistamist tänapäevasel moel ei defineeritud ja sedavõrd kauge aja kohta napib otseseid allikaid, on siiski tõsiasi, et naise kohtlemine objektina on seksuaalvägivallaga otseselt seotud nähtus ja seksuaalvägivalla aluseks, kui mitte isegi põhjuseks, ning Trooja Helena looga tõmmatav paralleel on siin selgelt nähtav. Samamoodi on tuntud ka näiteks viikingite rüüstamis- ja vägistamislood – ilmselge seksuaalvägivald.

Kuni 20. sajandi teise pooleni ei peetud seksuaalvägivalda sõjakuriteoks. See defineeriti alles teise maailmasõja järgselt ning enne seda sõjalise seksuaalvägivalla eest seadusega karistust ei määratud. Sõdade loomus on nüüdseks alates teisest maailmasõjast aga muutunud ning tsiviilelanikkond on saanud üha enam relvastatud konfliktide sihtmärgiks. Sellega seoses on suurenenud seksuaalvägivalla, sealjuures vägistamise ja seksiorjanduse süstemaatiline ja teadlik kasutamine sõjarelvana. Seksuaalvägivalla ohvriteks on enamasti naised ja lapsed, kelle õigusi paljudes riikides ei teadvustata või lausa ignoreeritakse (Ayele, 2011).

Seksuaalvägivalda on pidevalt sõjarelvana kasutatud, naiste ärakasutamine ja seksuaalaktidele sundimine alati sõjaga käsikäes käinud; samuti on seksuaalvägivallast välja kasvanud inimkaubandus. Seetõttu on oluline uurida nähtuse ajalugu ja kõrvutada uuritut tänapäeva sõjakonfliktides toimuvaga, teha järeldusi ning ettepanekuid olukorra parandamiseks.

Seksuaalvägivallaga seoses saab uurida mitmeid teemasid: põhjuseid, seoseid ohvrite ja vägivallatsejate gruppide vahel, mõju ühiskonnale ja indiviidile, sealjuures kogukondade suhtumist vägistatavatesse ning vägistajatesse, vägivalla mõju järelkaja rünnatu rahvale ja ka ründajate ülemuste suhtumist ründamisse. Teema põhjalik kajastamine on liialt mahukas – küll aga on oluline, et kõigil eestlastel, eurooplastel ja terve maailma elanikel oleks ülevaade sellest, mis toimub maailmas praegu. Samuti on oluline tõsta seksuaalvägivalla teemal üldist teadlikkust: kuidas see mõjub üksikisikule ja kogukonnale, ohvri pereliikmetele ja lähedastele. Seetõttu soovib autor, et eeskätt oleks uurimistööst kasu teadlikkuse tõstmise ning näiteks koolides tunnimaterjali näol. Seetõttu on töös ka pikem sissejuhatav esimene peatükk, kus selgitatakse seksuaalvägivalla olemust. Teine peatükk aitab luua konteksti ekstreemse näitega, mida seksuaalvägivallast rääkides ka ajaloolased tihti välja toovad: Punaarmee seksuaalkuriteod Berliini ja selle ümbruskonna alade vallutamise ajal teise maailmasõja lõpul. Kolmandas peatükis kõrvutatakse see tänapäeval Kongo Demokraatliku Vabariigi igapäevase seksuaalvägivallaga.

Töö eesmärk on leida põhjendusi ja võrrelda kahe ekstreemjuhtumi tagamaid ning tõmmata paralleele – miks üldse inimolend tahab teisele inimesele nii teha? Kuidas mõjutas see sakslasi nii tol hetkel kui ka kuidas ulatub see tänapäeva – ja kuidas Kongos toimuv praegu neid mõjutab ning kuidas see jääb neid mõjutama ka tulevikus? Sellistele küsimustele vastuste leidmine on äärmiselt oluline just noorte hulgas, kes peaksid olema maailma tulevik.

Meedia on elu lahutamatu osa, selle mõjuväljas on nii üksikindiviidid kui ka ühiskond tervikuna. Reaalsuse tajumisel ja tähenduste loomisel on meedial otsustav roll. Keelekasutusega kujundatakse sootsiumis tähendusi, määratakse, mida normaalseks peetakse, milliseid väärtusi ühiskonnas loomulikustatakse. Uurimistöö teema valik on tingitud autori suurest huvist meedia kui inimese kuvandi looja ning üldsuse mõjutaja vastu.

Uurimistöö eesmärk on tekstianalüüsi meetodil teada saada, kuidas kujutab trükimeedia naisi, täpsemalt, kes on need naised, keda kujutatakse, ning milliseid tegevusi nende puhul loomulikustatakse. Töös analüüsib autor kahe erineva aasta, 1984 ja 2013, persoonilugusid ajakirjas Nõukogude Naine ja Eesti Naine ning toob välja, millised on põhilised märksõnad, mis erinevate ajastute naiste juures välja on toodud ning mida loomulikustatakse üksteisest peaaegu 30 võrra erinevate aastanumbrite juures, kus lisaks ajakirja nimele erinesid õigus sõnavabadusele ja riigikord.

Töö uurimisprobleem on, kuidas konstrueeritakse naistele mõeldud ajakirjades naiseks olemist. Seda aitavad avada järgmised uurimisküsimused:
1) Mis on põhilised omadused ja rollid, mida kahe erineva ajastu naise juures esile tuuakse?
2) Millised kangelased on esiplaanil?
3) Kuidas erinevad üksteisest kahe erineva ajastu naised?

Uurimisküsimusest lähtuvalt on sõnastatud ka hüpotees:
Ajastu määrab naise kuvandi meedias ja erinevatel ajastutel väärtustatakse erinevaid tahke. See, mis on ideaaliks ühe ajastu naise juures, ei kattu teise ajastu naise esile tõstetud omadustega.
Töö koosneb teoreetilisest osast, mille esimeses peatükis tutvustatakse diskursuse mõistet ning erinevaid teksti analüüsimise võimalusi. Teises peatükis on avatud analüüsitavate ajakirjade tausta. Teooriaosa peamised allikad on K. Aava ja Ü. Salumäe 2013. aasta õpik „Meedia ja mõjutamine“ ja A. Kaha artikkel teemal „Soorollidega seotud müüdid Eesti meedias“. Töö teine pool koosneb uurimuslikust osast, kus diskursuse ja tekstianalüüsi meetodit kasutades analüüsitakse mõlemast ajakirjast viie numbri persoonilugu (jaanuar, veebruar, mai, oktoober, detsember). Selgitatakse välja peamised teemad, millest naisega on räägitud, ning tuuakse välja kõikides numbrites esinevad diskursused. Kokkuvõttes tehakse tulemuste põhjal järeldusi ning antakse vastused uurimisküsimustele.