Pärilik teave, mis on talletatud geenides, realiseerub valkude sünteesi kaudu. Valke sünteesivad kõigis elusorganismides molekulaarsed nanomasinad – ribosoomid. Ribosoomid koosnevad RNA-st ja valkudest. Ribosoomide RNA komponent (rRNA) erineb paljudest teistest RNA molekulidest, sisaldades lisaks tavalistele nukleotiididele hulgaliselt keemiliselt muudetud ehk modifitseeritud nukleotiide. Nimetatud modifitseeritud nukleotiidid paiknevad ribosoomi olulistes piirkondades, nad on evolutsiooniliselt konserveerunud ning nende sünteesiks kulutavad rakud palju ressurssi. Kõik need omadused viitavad modifitseeritud nukleotiide tähtsusele raku elutegevuses. Vaatamata üle 50 aasta kestnud uurimustele ei ole teada paljude ribosoomi RNA modifikatsioonide täpne ülesanne ja sünteesimehhanism.

Soolekepikese (Escherichia coli) ribosoomi toimimiseks oluline heeliks 69 sisaldab kolme konserveerunud modifitseeritud nukleotiidi: kaht pseudouridiini positsioonides 1911 ja 1917 ning N3-metüleeritud pseudouridiini positsioonis 1915 (Kowalak jt 1996). Uuringud on näidanud, et heeliks 69 pseudouridiinidel on oluline roll ribosoomi ja seega kogu raku funktsioneerimisel (Liiv jt 2005), ent 1915. positsiooni pseudouridiini metüleerimise bioloogiline tähtsus ei ole teada. Kõik heeliks 69 pseudouridiinid sünteesib ensüüm RluD (Huang jt 1998), misjärel lisab ensüüm RlmH metüülrühma 1915. positsiooni pseudouridiini N3 aatomile (Ero jt 2008; Purta jt 2008). RlmH on teadaolevalt ainuke N3-pseudoridiin-metüültransferaasset aktiivsust omav valk eluslooduses.

Töö eesmärgiks on välja selgitada, millised ensüümi RlmH aminohapped on määrava tähtsusega märklaudnukleotiidi äratundmisel ning metülatsioonireaktsiooni katalüüsil. Potentsiaalsete katalüütiliste aminohapete valimisel lähtuti RlmH valgu kristallstruktuurist, aminohapete konserveerumisest ning sarnasusest transport-RNAd modifitseeriva ensüümiga TrmD, mille struktuuri ja katalüüsimehhanismi on küllaltki täpselt kirjeldatud (Ahn jt 2003; Elkins jt 2003).

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

 

Müra all mõistetakse heli, mis on inimese arvates ebameeldiv või häiriv või mis on muul viisil inimese tervisele või heaolule kahjulik. Akustikas laieneb müra mõiste tihti ka tugevatele madala sagedusega infrahelidele ja kõrge sagedusega ultrahelidele, ehkki kuulmismeele tundlikkus nende sagedusteni ei ulatugi.

Müra on kõikjal meie ümber. Näiteks tekitab müra puulehtede kahin (10 dB), kella tiksumine (30 dB 1 meetri kauguselt), linnulaul (40 dB) või reaktiivlennuk (120 dB).

Koolis võib müraks lugeda selliseid helisid, mis on ebameeldivad, häirivad või mis segavad töö- ja keskendumisvõimet. Koolis põhjustab müra olmetehnika, karjuvad või jooksvad lapsed, õpetaja valjuhäälne rääkimine ning õpilaste mobiiltelefonid ja kuularid. Kooli kontekstis on müra raske defineerida, sest see heli, mis võib ühele õpilasele tunduda mürana, on teisele vajalik. Seetõttu mõõdame me koolis eelkõige helitugevust, mida on võimalik erinevates kooli ruumides käsitleda erinevate mõistetena. Näiteks sööklas ja vahetunnis koridorides mõõdetav helitugevus on kindlasti müra, aga helitugevus tunnis ei pruugi alati müra olla. Seega mõõdetakse antud uurimistöös helitugevusi, mille kohta edaspidi kokkuleppeliselt öeldakse müra.

Varem on Kohila Gümnaasiumis müra mõõtnud C. Sell, kelle uurimistööst selgus, et füüsika ja matemaatika tundide helitugevus jäi lubatud normidesse, kuid vahetundides ületas helitugevus kehtivad normid. Kõikide tundide keskmine helitugevus oli 62,3 dB ja vahetundide oma 77,5 dB.

Antud uurimistöös on püstitatud eesmärgiks mõõta mürataset Kohila Gümnaasiumis ja võrrelda seda Jüri Gümnaasiumi müratasemega ning selgitada välja, kas ja kuidas müra koolis mõjutab Kohila Gümnaasiumi õpilasi.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Tänapäeva inimestel on alati kiire. Enamasti ei märkagi me tänavanurgas kükitavat hüljatud looma või poes olevat rahakogumiskasti. Inimesed on muutunud hooletumaks ja ükskõiksemaks. Tänavatel hulgub aga sadu abivajavaid loomi ja varjupaigad on täis kodu ootavaid lemmikuid. Tänu majandussurutisele on aga riigi rahakott veelgi õhemaks muutunud ja seetõttu sõltub loomade aitamine eelkõige inimeste enda panusest ja heatahtlikkusest. Seetõttu tahtis autor välja uurida, kui palju inimesed tegelikult tegelevad kodutute loomadega, mida ollakse valmis nende heaks tegema, mis võiksid olla peamised põhjused loomade hülgamiseks ning mida hulkuvate loomade arvukuse vähendamiseks ette saaks võtta.

Antud teema valiti, kuna kodutud loomad on üheks suureks probleemiks meie ühiskonnas ja autori meelest jäetakse see tihti piisava tähelepanuta.

Teema on aktuaalne kogu maailmas ja see ei ole alles hiljuti tekkinud, vaid alati eksisteerinud probleem, millele ei ole aga kunagi küllalt tähelepanu osutatud ja on seetõttu järjest süvenenud.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

 

Tarbijakäitumise uurimine sai alguse 1857. aastal ning viimase 50 aasta jooksul on toimunud progress tarbijate parema mõistmise suunas. Tarbijakäitumise uurimisega tegelevad ettevõtted ise või tellivad teenust turu-uuringutega tegelevatelt ettevõtetelt, kes peamiselt küsitlevad tarbijaid meili või telefoni teel või jälgivad tarbijaid kaupluses.

Uurimistöö teema valikul lähtus töö autor isiklikest huvidest, teema aktuaalsusest ning uurimistöö koostamisel kogutava informatsiooni praktilisusest ning seadis töö eesmärgiks teada saada erinevate tarbijagruppide ostukäitumist mõjutavad tegurid.

Uurimisküsimusteks seati, kas kõrgharidusega naised ja mehed on nõudlikumad pigem juustu omaduste kui hinna suhtes ning kas lastega vanemad ostavad degusteeritavat juustu vahetult pärast proovimist. Veel sooviti teada, kas lastega vanemad ostavad pigem sooduspakkumistega juuste.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

 

Nii õpetajate kui õpilaste seas arutletakse sageli, kas teatud kellaaegadel on üldse võimalik tunnis piisavalt kaasa töötada ning vajalikku materjali omandada. Käesoleva tööga loodab autor sellesse diskussiooni lisada mõne konstruktiivse argumendi.

Valdav osa seni läbi viidud uurimistöödest, mis püüavad leida seost õppimisvõime ja kellaaja vahel, toetuvad oma järeldustes komplekssetele testidele, mille sooritamine nõuab paljude erinevate ajupiirkondade koostööd. Kuna selline meetod on andnud küllalt vastuolulisi tulemusi, leiab autor, et probleemi analüüsimist tuleks alustada komponentide kaupa. Käesolev uurimistöö võtab luubi alla informatsiooni liikumise seisukohalt esimese olulise komponendi ajus – töömälu.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

 

Mul on kaelas üks silmale nähtamatu, kuid südamele lähedane orden. Ma ei näe, kas ta on kivist või hõbedast, selle kullatud sära ei pimesta mu silmi, oma peopesal hoides ei oska ma seda kaaluda grammides ega loodides.

Kunagi rääkis mulle vanaisa, et tema lapsepõlve ajal, kui ta sai oma esimese Eesti kodaniku ordeni, oli see imeõrnast klaasist. Küll nad olid käinud kikivarvul ja selg selja vastu hinge kinni hoidnud. Ei miskit. Pillad korra maha ja katki ta ongi. Mitukümmend aastat hiljem võitlesid nad uue keti kaela. Iga aastaga on see aina vastupidavamaks muutunud, kuid mitte raskemaks, vaid meie vabale hingele kergemaks.

Lapsena ei mõistnud ma, mida ätt mulle piltlikult öelda tahtis. Ikka ja alati meenub mulle, kuidas ma härdal häälel palusin seda vaba eestlase ordenit ükski kord oma silmaga näha. „Ma luban, et ma ei pilla seda maha nagu pahad mehed tegid, vanaisa.“ Ja jälle sain ma vastuseks vaid muheda muige ja koputuse rinnale. See pidi küll üks suur varandus olema, sest ma ei tea asja, mida vanaisa mulle lapsepõlves poleks lubanud. Vaimusilmas kujutasin ma ette, kuidas särav ja sätendav kee on peidetud pisikesse kirstu pööningul. Muidugi suurepärane peidupaik, sinna ju lapsi kunagi üksi tuulama ei lastud.

Öeldakse, et kättesaamatus kasvatab isu. „Mis sa, lapsuke, kõige rohkem soovid?“ küsis vanaisa minult pead paitades. Kui kangesti oleks viieaastane tahtnud õhinal öelda, et korviga jalgratast või nukumaja. „Lähme, ätt, üles laka peale. Proovime seda vabaduseketti kaela ja ma luban, et unustan, kuhu sa selle peitnud oled.“ Selle peale hakkas ta vaid vaikselt naerma. Lõpuks sain kauaoodatud vastuse, et ka minul on see juba sünnist saadik olemas ja asub minu enda väikeses südames. Nii nagu minu vanal oli see juba mõned aastat peale taasiseseisvumist räsimatuna hinges. „Ja sa ei unusta kunagi, kuhu sa selle peitsid, mitte kunagi.“ Sõna sõnalt, pilk pilgult, naeratus naeratuselt on see hetk mul tänini meeles.

Ma mõistsin ühtäkki, mida tähendas rinnale koputus küsimusele, kus see kett ometi on. Ma mõistsin, et keegi ei julge seda maha pillata, sest kes ikka tahaks oma südant murda. Ma mõistsin, et see muutub tõesti aina vanemaks ja tugevamaks nagu minu taat aastatega. Üht ma ei mõistnud. Miks meil eestlastel ometi seda imeketti vaja on?

„Küll sa kunagi mõistad.“ Minu vanaisa ei valetanud kunagi, ka mitte tookord.

Minu kodanikukett on juba kaheksateist vaprat aastat vastu pidanud nagu iga eestlase oma. See annab mulle VABADUSE. Ma saan OMA kodumaal öelda, tunda ja mõelda just nii, nagu mina heaks arvan. Mu taadil oli sel ajal veel hirm seda kõike sõnadesse panna, kuid enam pole see orden klaasist. „Kui sa seda kunagi mõistma hakkad ja võõramaalane, jumal seda annaks, pole veel seda maha pillanud, siis on sinu ripats juba kindlasti pronksist ja sinu lastelaste omad hõbedast.“ Ka siinkohal ta ei eksinud.

See annab mulle ka UHKUSE isamaa üle. Mul poleks seda halli merd ja rikkalikku metsa, ma ei saaks kunagi kuulata oma kaasmaalase eesti keeles kõlavat laulu, ma ei tunneks kaugele rännates igatsust, ma ei teaks, mis on mure ja rõõm kodumaa pärast.

See annab mulle VISADUSE, mis esivanemad meile pärandanud on. Ma usun, et muidu tasased ja veidi külmad tunduvad eestlased sisimas teavad, kui südames on meile me kodumaa ja kui palju me tahaks, oskaks, suudaks kodanikuna oma püüdliku riigi jaoks midagi korda saata.

Mul on kahju, et mu vanaisa ei saanud kunagi teadma, mis tunne on hinges kanda pronksist kodanikuordenit. Eestlasele omaselt ei suuda ma seda tunnet sõnadesse panna, see on aga miski, mis puudutab ja ühendab meid kõiki.

„Vaata, et sa seda ordenit auga kannad. See on ainult sinu ja mitte kellegi teise. Kui sa tahad, et see kasvaks ja tugevaks saaks, siis hoolitse tema eest. Väeta teda oma ideede ja toetusega. Ole selline Eesti riigi kodanik, keda kõik maailma riigid endale unistaks.“