Eestis kasvavatest looduskaitsealustest taimedest moodustavad märkimisväärse osa käpaliste sugukonna esindajad. Käpalised on erilised oma spetsiifiliste kasvukohaeelistuste poolest, mistõttu võib neid leida kasvamas eriskummalistes kohtades. Käpaliste sugukonda kuuluvad sõrmkäpad on lisaks veel huvitavad oma sagedase hübridiseerumise ning hübriidliikide tekke poolest. Hübriidse liigitekkega on seotud ka antud töös uuritud liigid. Kahkjaspunane ja balti sõrmkäpp kuuluvad Eesti tavalisemate käpaliste hulka, mida kasvab üle Eesti. Sellegipoolest on nad looduskaitse all nagu kõik meie käpalised, paiknedes mõlemad III kaitsekategoorias.

Taimi kui liikumatuid organisme mõjutab eriti tugevalt neid ümbritsev keskkond ja selle erinevad mõjutegurid. Seepärast on ohustatud taimeliikide paremaks kaitseks eriti oluline teada, millistes keskkonnatingimustes need taimed kasvada eelistavad. Eriti huvipakkuv on keskkonnatingimuste eelistuste tundmaõppimine niivõrd lähedaste sugulasliikide puhul nagu seda on kahkjaspunane ja balti sõrmkäpp.

Käesoleva töö eesmärgiks on uurida kahkjaspunase ja balti sõrmkäpa kasvukohti ning sealseid keskonnategureid Tartu ümbruses asuvates kasvukohtades. Pilootuuringute käigus on eesmärk teada saada, millised keskkonnatingimused mõjutavad neid kaht Eestis kaitsealust liiki ning millistes keskkonnatingimustes on nende populatsioonid elujõulisemad, võttes eelduseks, et populatsioonid on jätkusuutlikumad seal, kus taimed on arvukamad ning nende kasv ja õisiku pikkus on suuremad. Tundes täpsemalt kahe liigi kasvukohaeelistusi, on võimalik paremini hinnata nende olukorda ning korraldada nende kaitset. Samuti on eesmärgiks võrrelda, kas ja millised erinevused esinevad nende kahe lähisuguluses oleva liigi nõudlustes elupaiga keskkonnatingimuste suhtes.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Inglise kirjanik John Galsworthy on öelnud: „Kui te ei mõtle oma tulevikust, siis teile seda ka ei tule.“ On väga oluline, et me pööraksime juba praegu tähelepanu sellele, millega aastate pärast peame silmitsi seisma. Igas valdkonnas oleks aga parem ennustamistöö ja spekulatsioonid kõrvale jätta ning selle asemel tulevikku juba ise looma hakata. Hariduse omandamise ja koolielu kohta kehtib selline tegutsemisviis kindlalt, sest need on meie ühiskonna ühtedeks alustaladeks ja tavaloogika ütleb, et alustalad paigaldatakse alguses, esimeste ja kindlatena, et kõik muu neile tugineda saaks. Milliseks on kujunemas Eesti koolisüsteem, mida aset leidvad muutused taotlevad ja kuhu need meid, õpilasi, õpetajaid, Eesti inimesi, tulevikus asetavad?

Hetkel enam kui aktuaalne haridusreform muudab pikemas perspektiivis kindlasti nii mõndagi. Kuna haridusreform on alles lapsekingades ja tõenäoliselt leiab rakendust järgnevatel aastatel, ei saa veel kindla sõnaga millestki rääkida, kuid seaduste, määruste ja kavade muudatuste lähtekohad on avaldatud. Muutub gümnaasiumite rahastamine, loodetavasti õpetajate palganumber, õppeaasta pikkus ja sinna sisse mahtuvad vaheajad, kuid kõikide lähtekohtade seast on enim kõneainet pakkunud gümnaasiumite kaotamine. Seda just selle tõttu, et erinevate piirkondade õpivõimalused löövad kaalukausil tõsiselt kõikuma. Koolid, mida ähvardab sulgemine, valiti valdava enamuse seast välja, arvestades väga erinevaid kriteeriumeid – õpitulemused on madalamad, õpilaste arv on liiga väike ning kooli seisukord või selle asukoht halb. Kõik eespool väljatoodud tingimused on kahjuks just sellised, mille tõttu jäävad löögi alla need õpilased, kellel tuleb tõenäoliselt hakata nüüd palju kaugemalt koolis käima. Muutustega küll kohanetakse, aga ka meedias on välja öeldud, et gümnaasiumite sulgemine annab ränga hoobi maaelule ja raskendab hariduse kättesaadavust. Keegi ju ei taha oma kodukoha koolist lahti öelda, sealsetele inimestele on see enamat kui lihtsalt maja, kus tundides käia ja hiljem seda tõendav dokument kätte saada. Koolimajaga on seotud mälestused, see on nagu vana, tuttav traditsioon, millest ei ütle lahti isegi siis, kui sellest tõsine tüdimus tekib. Kodukoolidel on inimeste jaoks sügavam emotsionaalne väärtus, millest ei tahaks meist keegi loobuda. Paljud inimesed on juba ka oma kooli püsima jäämise nimel vastavaid samme astunud ja osade väljaastumised on ka tulu toonud. Antud situatsioonis kõigil aga nii hästi ei lähe ja sulgemist võib pidada kurvaks paratamatuseks. Vaatamata vahemaa probleemile ja nüüd esiletõusvale transpordivajadusele, võivad kooli vahetavatel õpilastel teistes koolides isegi paremad õpivõimalused olla, kuid samas võivad säärased koondkoolid hoopis vastupidise efekti tekitada. Võib tunduda veidi kohatu tuua võrdlust hiigelsuurte looma- ja linnufarmidega, kuid just see, mis juhtus sealsete loomade ja lindudega, pole välistatud ka õpilaste puhul n-ö koolkombinaatides. Ootamatult suurenenud ja võõras koolis võivad õpilased sattuda stressi, sest õpetajatel pole enam aega nendega individuaalsemalt tegeleda ning selle tulemusel langevad õpitulemused. Lisaks võib väiksema seltskonna ja rahulikuma keskkonnaga maakoolide lastel olla uue kooliga raske harjuda ning see tõstataks oma korda probleeme kooli sisekliimas. Seega võib gümnaasiumite ühendamisel olla väga vastuolulisi tagajärgi.

Üsna ühesuunaliselt ning kindlalt on liikunud õppesuundade eelistatus ja noorte valikutes on näha selgelt väljakujunenud muutusi. Eestis ja mujal maailmas on nüüdseks juba kindlalt kinnitust saanud tõsiasi, et tööturul on hinnatud tahtejõulised noored, kelle teadmised on tugevaimad reaalteadustes ning infotehnoloogias. Me kõik teame, et ühiskonna areng nõuab paratamatult nende alade spetsialiste ja seda võib nimetada tulevikumuusikaks. Plaanides ja kavatsustes oleks kindlasti mõlemale poolele kasulik ning tulutoov, kui noored teeksid karjääri arvutispetsialistidena ja infoühiskond areneks aina edasi, või kui noorem tööjõud võtaks kursi inseneriameti poole, ent plaanidest ei piisa. Millegipärast on ikka alati nii olnud, et koolis pole õpilastele matemaatika ja füüsika just kõige meelepärasemad ning eelistatud on näiteks pigem keeled. 2014. aastal on gümnaasiumilõpetajatele matemaatikaeksam juba ka kohustuslik ja sellise ümberkorralduse eesmärk on avada elluastujatele uusi uksi – uksi, mille avamist nad võib-olla esmapilgul ei kaalukski. Selline teaduspoliitika on õpilastele küll materiaalselt kasulik, kuid kõik, mis tulu toob, pole alati hingelähedane. Teoloogiadoktor Jaan Lahe kommenteeris Postimehe arvamusrubriigis, et selline teaduspoliitika pärsib Eestis humanitaarteaduste arengut. Olles ise humanitaarkallakus õppiv gümnasist, pean tunnistama, et tulevik võib olla ebakindlam kui neil, kes astuvad paari aasta pärast Tallinna Tehnikaülikooli, sest nende teadmisi väärtustatakse meie ühiskonnas enam kui minu omi ning nad leiavad kergemini oma koha töömaastikul. Elu suurim õnn olevat see, kui inimene teeb tööd, mida ta ka armastab. Kas siis noored, kes tunnevad end kodusemalt kultuuri, keelte, ajaloo ja kunstide keskel peaksid jätma oma õnne kapi peale tolmu koguma, sest see pole tulus ega soosi neid?

Maailm aga on pidevas muutumises ning et sellest mitte maha jääda, tuleks kohe hooga kaasa minna. Noored on need, kes sinna muutustekeeristesse jäävad ja peavad siiski oma raja läbi selle leidma. Tulevikukool võiks ning peaks olema selle otsingu käigus toetavam, arvestamata, mis rohkem tulu tooks.

Nagu mitte miski muu, ei jää ka koolielu puutumata kaasaaegse tehnoloogia uuendustest. Mäletan, kui enam ei olnud suuri, kirsipunaseid klassipäevikuid, millesse piilumine algkoolis lastel südame suurest ärevusest kiiremini põksuma pani, ja selle asemel esimest korda e-kooli sisse logisin. Selle üle, kas see konkreetne muutus ja kõik teised selletaolised on olnud pigem head või halvad, otsustab igaüks ise, kuid e-kool on vaid üks vähestest tehnoloogia mõjudest koolielule. Aina populaarsemaks on muutumas ülemaailmsed peastarvutamise võistlused, milles mõõduvõtmine käib interneti kaudu või testid, kus selgitatakse välja parimad tähthaaval-veerijad, samuti kasutatakse tundides tihti õppematerjalina erinevaid presentatsioone ning esitlusi. Õpilased tunduvad selliste asjade korraldusega rahul olevat ega näe aastate möödudes isegi enam mõtet osta traditsioonilist õpilaspäevikut. Kuigi see kõik on uuenduslik, toimiv ja tore, ei saa sellele lootma jääda igas olukorras. Rääkimata tavalistest tõrgetest, mis võivad esineda internetikeskkonnas, ning sellest, et kõigil õpilastel pole võimalust kodus arvutit kasutada, võivad õpilased ühel hetkel e-koolis esinevaid probleeme omakasupüüdlikult õpetajatele ette hakata heitma, kui näiteks kodutööd on tegemata. Kahtlemata muudab e-kool õpilase elu kergemaks, kuid peale mitmeid kasutusaastaid on õpilased ise tunnistanud, et e-kooli pole vaja pidevalt lisada segavaid faktoreid ja seda muuta. Mina isiklikult olen endiselt truuks jäänud tavalisele õpilaspäevikule, sest ilma selleta oleks õppeaastat kummaline alustada. Justkui miski, mida tingimata vaja läheb, oleks puudu. Sama seisukoha võtaksin ma ka digitaalsete lõputunnistuste puhul. Kuigi riigieksami e-tunnistuse väljastamisteenus on väga praktiline juhul, kui paberkandja on saanud kannatada või hävinud, on isegi mõte sellest võõras ja eemaletõukav. Lõputunnistuse väärtus on alles siis tuntav, kui sa peale mitmeid aastaid pingutusi ja ponnistusi seda käes saad hoida ja oma sõpradele ning lähedastele näidata, südames rahuolu: „Tehtud!“. Vaevalt mind sellised positiivsed mõtted valdaks, kui ma oma hindeid arvutiekraanilt silmitseks. Ma ei usu, et sellised tõekspidamised mind vanamoodsaks muudaksid, pigem traditsioonide truuks. Muidugi kasutan ma õppetöö käigus kaasaegse tehnoloogia vahendeid, kuid leian, et üleminek nende kasutamisele ei tohiks olla liiga rutakas ja suuremahuline.

Kõigile eespool väljatoodud valdkondadele vastupidiselt mõned valdkonnad lausa karjuvad muutuste järele ning just nende muutuste jõustumine on küsimärgi all. Eriti läbimõtlemist ning uusi lahendusi vajavad koolisüsteemis õpetajaid ja õpilasi lähemalt puudutavad küsimused. Laia kõlapinda leidnud õpetajate palganumber on üks neist. Siiani pole aru saada, kas märtsikuus aset leidnud õpetajate streik ka oma peamise eesmärgi saavutas, sest poliitikud on praeguseks välja toonud pigem asjaolusid, mille tõttu pole võimalik palka tõsta, mitte vajaminevaid lahendusi. On räägitud, et palgad tõusevad juhul, kui vähem õpetajaid teeb ära sama suure mahuga õpetamistöö, kuid minu arvates poleks sel juhul tegu palgatõusuga. Kui pedagoog teeb ära rohkem tööd, siis ta ongi kohustatud selle eest rohkem tasu saama. Palgaprobleem pole ainus, mis õõnestab õpetajate jalgealust, kuna tänapäeva ühiskonnas on minu meelest õpilaste õigused arusaamatult suurteks paisutatud. Kui lugupidamatu ning ilmselgete käitumisraskustega õpilane õpetajat solvab või provotseerib, ei saa õpetaja kuidagi end kehtestada, kuna väiksemgi asi võidakse kaameratelefoniga linti võtta ja internetiavarustesse üles postitada ning tagajärjeks oleks tõenäoliselt lapsevanemate veendumus, et nende võsukesele tehakse liiga. Õpetajate streigi meediakajastustest jäi mulle eredamalt meelde loosung „Minister, kes sind õpetas?“, sest ma lootsin, et see fraas läkski ministritele ja valitsuskabineti liikmetele sama isiklikult ja küsivalt hinge kui mulle. Õpetajatel lasub vastutus kasvatada noortest tulevikuloojad ja ma arvan, et nende õiglane väärtustamine ja tasustamine ei tohiks mitte mingil juhul olla küsitav. Peale õpetajate on rahulolematud ka õpilased: isegi kui nad seda ei tunnista, räägib statistika vastupidist. Korduvalt on ajakirjanduslikes väljaannetes tõdetud, et uuringute kohaselt väheneb Eesti laste koolirõõm kiiremini kui mujal Euroopas ning maailmas. Eesti kooliõpilaste tervisekäitumise uuring (2009/2010. aasta) ütles, et 52 protsendile 11-, 13- ja 15-aastastest poistest ning 38 protsendile tüdrukutest pigem ei meeldi või üldse ei meeldi koolis käia. Need arvud on üsnagi murettekitavad, sest enim kannatavad selle tõttu õpilaste tulemused koolis. Õpilasena võin kõnelda vaid enese seisukohast, miks kooliskäimine muutub vastumeelseks, kuid usun, et see kattub enamiku teiste omaga. Teiste riikide koolisüsteemidega võrreldes on meie oma üllatavalt koormav ning raske. Hullemaks teeb olukorra õppeainete üksluisus ning igavus. Kooliskäimine ja seal kaasatöötamine peab olema huvitav, õpilaste enda initsiatiivile toetuv ning nende loomingulistele ettepanekutele avatud. Arvan, et põhiline õppetöö peaks jääma kooliseinte vahele ning kodus oleks õpilasel võimalus vajaduse korral õpitut kinnistada. Vastupidiselt sellele vaevlen ma kodus tihti hunniku kodutööde ees ja järgmisel päeval koolis ei suuda keskenduda, kuna neid lahendades jäi mu uneaeg üürikeseks. Tulevikukoolis oleks õpetaja ja õpilase omavaheline dialoog aktiivne ja areneks tunni käigus edasi meelepärastes suundades. Tunnitöö oleks siiski arusaadav, täpne ja etteplaneeritud, kuid samas paindlik, et õpilased saaksid õpetajaga kõnelda ka asjadest, mis neile huvi pakuvad ja küsimusi tekitavad. Sellise võrdsel tasandil suhtega tuleb kõvasti vaeva näha mõlemal osapoolel: õpilane võiks välja näidata huvitatust tundi ja õpetaja ei tohiks kammitseda õpilaste mõttemaailma, eesmärgiga kohustuslik õppematerjal kähku läbi võtta. Võib kõlada ebatõenäolise ning hullumeelsena, kuid sedasi on kõlanud enamus revolutsioonilisi ideid, mis tänaseks on saanud harjumuseks.

Muutused koolisüsteemis on vältimatud, kuid meie võimsuses on neid ise suunata ja kujundada. Selleks on vaja kõigi tahet ja meelekindlust asju muuta, kuid ka säilitada, et koolielus rajaneks õpetaja ning õpilase suhe üksteise mõistmisele ja austusele, et haridussüsteem taotleks kõigi heaolu ja elus hoitaks traditsioone, tänu millele jääks kool oma headuses ja olulisuses püsima. Siiski ei saa tänapäeva ühiskonnas endale paigalseisu lubada ja kaasaaegse tehnoloogiaga kaasaminek on mõneti isegi vältimatu, sest arenguta toimub tagasiminek. Seega asjade muutumatuna hoidmine ja nende muutmine tuleb tasakaalus hoida. Tuleviku kool on õpilase, õpetaja ning haridussüsteemi kujundava riigi parem „mina“. Mina proovin olla parem juba järgmises tunnis, kuhu suundun nädala alguses terendaval esmaspäeval.

Minu uurimistöö teema on „Magus Võrumaa”. Valisin selle teema sellepärast, et kolm aastat tagasi tegin uurimistöö kommitööstustest Eestis. Kuna tol korral oli põhiteemaks kõige tuntum vabrik Kalev, siis nüüd otsustasin pöörata tähelepanu just kodukoha ajaloole ja uurida Võrumaa kompvekitööstusi lähemalt. Töö põhieesmärgiks oli kirja panna Võru kompvekitööstuste ajalugu.

Uurimistöö koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis tutvustatakse šokolaadi- ja kompvekitööstusi Võrus kuni 1940. aastani. Peatükk on jaotatud neljaks alapeatükiks, sest sellesse ajajärku jääb neli Võrus tegutsenud kompvekitööstust. Teises peatükis tutvustatakse maiustuste tootmist Võrumaal Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (ENSV) ajajärgul. Kolmas peatükk on pühendatud praegustele kompveki- ja šokolaadivalmistajatele Võrus.

Tööks vajalikke materjale sain Riigiarhiivist, kus on säilitatud kompvekitööstuste tegevusega seotud dokumentatsioon. Selgus, et ka vanad kompvekitööstused olid hädas kõrgete maksude ja väikese läbimüügiga, tegemist tuli teha ka maksuameti ja politseiga. Väärtuslikku materjali leidsin Võrumaa Muuseumist, sest muuseumi kogudes olid olemas enne II maailmasõda Võrus ilmunud ajalehed, kust leidsin informatsiooni kohalike kompvekitööstuste kohta. Tänapäeva kohalike magusatootjate elu ja tegevus on samuti ajakirjanduses kajastatud. Muuseumi fondis on olemas endiste kompvekitööstuste kommipabereid. Töös on kasutatud ka kommipabereid Triinu Avansi erakogust. Uurimistöö tegemist raskendas aeganõudev vanade ajalehtede lugemine, mis olid trükitud gooti kirjas.

Raske oli leida materjali Võrus enne II maailmasõda tegutsenud kompvekitööstuste kohta, kuna kohalikud kompvekivabrikud olid väga väiksed ettevõtted ja ei omanud majanduses suurt tähtsust. Võru kompvekitööstuse ajalugu saigi kirja pandud Riigiarhiivist saadud dokumentide uurimisel, kohalikes lehtedes ilmunud reklaamide ja tööpakkumiste ning kommipaberitel olnud aadresside ning nimede põhjal. Kuigi raskusi valmistas Riigiarhiivist saadud dokumentide lugemine, sest enamasti olid need käsikirjalised, oli see siiski väga huvitav materjal. Eriti meeldis selleaegne keelekasutus.

Väga huvitav oli intervjuu Vastseliinas kompvekke valmistanud tööstuse endise juhataja Lembit Sikuga, kes andis tööprotsessist põhjaliku ülevaate. Autoril oli ka ise võimalus näha kompvekivalmistamist Kubija Hotell-Loodusspaas. Käsitööna valminud kommide valmistamiseks pole vaja erilisi seadmeid, vaid kõike saab teha ka koduste vahenditega. Olulised on õiged komponendid.

Vaatamata raskustele oli töö tegemine meeldiv, huvitav ja hariv, sest sain teada palju põnevat kompvekitööstuste kohta. Heaks kogemuseks oli käimine Riigiarhiivis ning sealt materjali otsimine.

Tänan kõiki, kes töö valmimisele kaasa aitasid: oma juhendajat Helle Ruusmaad, kes andis häid näpunäiteid, aidates tööd täiuslikumaks muuta; Vastseliina kommitööstuse endist juhatajat Lembit Sikku, kes andis tööstusest põhjaliku ülevaate; Kubija Hotell-Loodusspaa töötajaid, kes olid nõus näitama kommide valmimist; Võrumaa Muuseumi, kust sain vajalikku informatsiooni ja muuseumi peavarahoidjat Arthur Ruusmaad, kes aitas leida vajalikke materjale ja kontakte ning oma ema Malle Avansit, kes aitas töö vormistusele kaasa.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Meid igapäevaselt ümbritsevate seadmete tähtsaimaks liikumapanevaks jõuks on mootorid, mis võivad olla ülimalt väikesed, aga ka väga suured. Mootori peamine ülesanne on toota energiat, mis paneks liikuma kõiksugu mootorsõidukeid, või toota elektrit ja sellest omakorda soojust. Samas saab soojust koguda ka mootorist endast, sest töötamise käigus ta soojeneb ja seda peab jahutama.

Tänapäeval arenevad mootorid kiiresti ja kuna autor ise tegeleb päevast päeva mootoritega, siis taheti seda põhjalikumalt uurida. Siiani on autor tegelenud vaid kardi- ja autosõiduga ning nende mootorite parandamisega, nüüd aga otsustas ühe mootori forsseerida, et selgitada, kas ja kuidas see muudab mootori töö efektiivsemaks ja võimsamaks. Kuna hetkel on autor tegelenud kardi ja autoga, siis otsustas ta uurimise alla võtta just need ning kuna üks on neljataktiline ja teine kahetaktiline, siis olid vaatluse all ka nende erinevused.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Minu uurimistöö pealkirjaks on „Osvald Rauba elulugu“. Ajaloo-alase uurimistöö valisin, kuna olen eelnevalt sellega juba kokku puutunud ja see pakub mulle väga palju huvi. Eelneva uurimistöö tegin ma 2008. aastal, mil uurisin oma emapoolseid vanavanemaid. Põhiteemaks oli 1941. ja 1949. aasta küüditamine. Selle uurimistöö tegemine ei valmistanud mulle eriti raskusi, kuna minu ema oli juba eelnevalt väga hästi kursis sellega, mis minu vanavanematega siis toimus. Nüüd valisin uuritavaks inimeseks oma isapoolse vanaisa Osvald Rauba, kuna tema elu sõja-ajal tundus mulle huvitav.

Töö eesmärgiks oli uurida põhjalikumalt vanaisa lapsepõlve: kuidas käidi koolis, millega tegeleti vaheaegadel, millised olid riided ja koolitarbed. Selgitamist vajasid ka asjaolud, kuidas vanaisa sõtta sattus, kuidas ta Sinimägedes haavata sai ja mis temast pärast Saksamaale haiglasse viimist edasi sai. Vanaisa suhe muusikaga oli mulle samuti teadmata, uurisin seda vanaisa ja tema kapelliliikmetega vesteldes.

Uurimistöö aluseks võib pidada Osvald Rauba elulookirjeldust. Täpsustavateks ja tööd kõige enam rikastavateks allikateks olid suulised allikad. Uurimistöö käigus vestlesin vanaisa ja tema lähimate sugulastega. Peale vanaisa vestlesin tema õe Aino Vähi, õepoja Olev Vähi, poja Raimo Rauba, naiseõe Koidu Marge ja Tamula kapelli liikmete Leila ja Vello Meesakuga. Kirjalikke allikaid leidsin suurel määral internetist ja ka raamatutest.

Töö on jaotatud neljaks peatükiks. Esimene peatükk räägib vanaisa lapsepõlvest. Teises, neist peatükkidest kõige põhjalikumas, on kirjeldatud vanaisa teekonda sõja ajal. Sellele järgneb periood pärast sõda ja viimases peatükis on kirja pandud Osvaldi seos muusikaga.

Raskuseks võib pidada ajaloolise tausta lihtsalt ja selgelt kirja panemist. Samuti oli raske leida vanaisa looga seotud kirjalikke allikaid. Fotosid oli perekonna arhiivis palju, kuid nendel olevaid isikuid ning ülesvõtte aega ja kohta oli üsna keeruline välja selgitada. Raskendavaks asjaoluks oli ka see, et uuritav isik Osvald Rauba suri uurimistöö ajal.

Nüansse, mida uurimistöös võiks edasi uurida, on küllaldaselt. Huvitav oleks teada, milline oli elu Jugoslaavia allohvitseridekoolis. Veel tekitab huvi, millistel asjaoludel sai vanaisa sidetelefonistiks ja kuidas toimus väljaõpe. Vanaisa vanemate kohta on samuti vähe informatsiooni. Isa Kustavi kohta puuduvad nii kirjalikud kui ka suulised allikad. Kustav Rauba suri, kui vanaisa oli alles kolmeaastane. Andmed puuduvad ka 1939.–1944. aastate kohta, mille kohta loeb allikatest väga vähe välja.

Uurimistöö koostamine oli mulle huvitav ning andis mulle palju uusi teadmisi vanaisa, tema lähedaste ja ka sõja kohta. Kindlasti uuenesid minu teadmised ajaloo valdkonnas. Väga meeldiv ja tore oli vestelda inimestega, kes minu vanaisa Osvald Raubat tundsid.

Erilist tänu tahaksingi avaldada neile, kellega vanaisast vestlesin. Suureks abiks oli ka minu juhendaja, kes aitas mind ajaloolise tausta täpsustamisega ning mitmete dokumentide tõlgendamisega.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

SISSEJUHATUS

Kui rahvalaulik ütleb, et pole ilu ilma rahata, siis mõtleb ta ilu all ilmselt rõõmu ja lõbu ehk teisiti öeldes toredat elu, õnne. Soov saada rikkaks ning elada õnnelikumat elu on saatnud inimesi läbi aegade ja see ilmneb selgelt rahvapärimuses. Varandust käsitlevate lugudega on alati kaasnenud soov see omandada ja nii rikkaks saada, kuid samas luuakse, jutustatakse ja kuulatakse selliseid lugusid ka puhtalt inimlikust huvist (Kalda 2003: 102). Seetõttu ilmneb rahateema nii muistendites kui ka muinasjuttudes. Nii muinasjutud kui ka muistendid on rahvapärimus, läbi põimunud fantaasiast, kuigi muinasjutud kannavad pigem meelelahutuslikku eesmärki, väljendades soovunelmaid, muistendid aga on esitatud kui tegelikkus. Muinasjuttudes on aeg ja koht määratlemata, muistendites on juttu lähiminevikust ning tegevus toimub meie tänapäevases maailmas (Valk 2005: 31).

Rahatemaatikast lähtudes on käesoleva töö eesmärgiks uurida, kuidas on seda käsitletud eelnimetatud rahvajuttudes, täpsemalt imemuinasjuttudes ja eri liiki muistendites. Uurimismaterjal on saadud järgmistest väljaannetest: „Eesti muinasjutud I: 1. Imemuinasjutud“ (edaspidi MJ), Mare Kalda „Rahapajaraamat“ (RP), „Muistendid Kalevipojast“ (KP) ning „Muistendid Vanapaganast“ (VP).

Uurimistöö on jaotatud kolmeks osaks: esimeses osas vaadeldakse muinasjutte ja seda, kuidas on neis varandust ning varanduseotsijaid hinnatud, millist rolli mängib raha; teises osas käsitletakse sama temaatikat muistendites ilmneva põhjal. Töö kolmandas osas võrreldakse muinasjuttu ja muistendit ning analüüsitakse, kuivõrd sarnased või erinevad on need kaks rahvajutuliiki raha ning sellega seonduva käsitlemisel.

1. VARANDUS MUINASJUTTUDES

Selles peatükis on uuritud nn pärismuinasjutte ehk imemuinasjutte. Raha (varandus) esineb neis küllaltki sagedasti. Rahast pole juttu järgmistes Aarne, Thompsoni ja Utheri (ATU) tüübikataloogi muinasjuttudes: 311, 312, 313, 318, 329, 331, 333, 335, 365, 366, 407, 409, 410, 423, 425, 433, 440, 449, 450 ja 470. Kõigis ülejäänud tüüpides on vara või rikkuse teema ühel või teisel moel esindatud.

1.1. Vaesus on halb, rikkus hea

Peaaegu alati on juttude peategelane alguses vaene, mis on ka loogiline, sest enamasti algab ju muinasjutt olukorraga, „kus midagi on puudu või korrast ära…“ (Metsvahi 2005: 42). Vaesed peavad palju vaeva nägema, raha tagaks neile muretuma elu.

Muinasjutus „Too-toitu, murra-maha, purusta-rauad” tunneb vaene mees end väga viletsalt, sest tal on palju lapsi, kuid viimasele neist ei saa isegi kuskilt vaderit (MJ: 31). Sama mõte kordub muinasjutus „Surm vaderiks” (MJ: 266). Loos „Vana jutt ühest vaesest mehest” (MJ: 282) tahab mees end vaesuse tõttu üles puua.

Muinaslugudes on ideaaliks muretu elu, mille võimaldab raha. Varanduse saamine on õnn loos „Vanapagana hing” (MJ: 76), kasulik „Vaeses mehes ja tema pojas” (MJ: 172). Ka kaks rahatündrit on suur väärtus („Julge mees kirikut valvamas” MJ: 180). Ideaal seostub kuningatütre ja poole kuningriigi saamisega, kus võib näha võimu ja varandust, mis seostuvad isikliku õnnega, näiteks „Kuningatütar, kes seitse paari pastlaid ära kulutas” (MJ: 101), „Tark hobune” (MJ: 157), „Kuidas talupoiss kuninga väimeheks sai” (MJ: 179), „Kuidas karjapoiss kuningatütre peigmeheks sai” (MJ: 326) jt. Sedasama näeb Linda Dégh (2003: 40) tänapäeva glamuuriühiskonnas, kus naine igatseb õnnelikku abielu, raha ja võimu. Lossis elamine on omaette väärtus muinasjutus „Kütt vanapagana lossis” (MJ: 163). Selline muinasjutu lõpus saavutatav tulemus esineb väga paljudes muinaslugudes ja esindab jutustajateaegset soovunelmat.

1.2. Peategelane tegutseb rahale mõtlemata

Tihti pole muinasjututegelaste jaoks olulisim raha saamine. Kui nad on vaprad, täidavad hoolikalt oma kohustusi ja sooritavad mõne ülesande edukalt või on helded ja omakasupüüdmatud, siis enamasti saavad nad ka väärilise tasu osaliseks, ehkki pole seda enne kõige tähtsamaks pidanud.

Muinasjutus „Vanapagana käest päästetud tütred” (MJ: 233) saab metsavaht poisi kasvatamise eest palju kulda seda ette teadmata, seega omakasupüüdmatult. „Seitsmes vennas ehk peialpoisis” (MJ: 196) teenib pöialpoiss raha posti vedamisega, kasutades seitsmepenikoormasaapaid, ja tal ega tema omastel pole nälga.

Loomulik on raha saamine ka muude ülesannete täitmise eest: muinasjutus „Imeline ranits” (MJ: 258) vabastab mees sauna tontidest, olles ranitsa saanud oma helduse eest ja mõtlemata tasule.

Jutus „Kõik kolm! Raha pärast! Õigus pealegi!” (MJ: 278–279) lasevad kolm venda ennast peaaegu üles puua, sest neid süüdistatakse tapmises, kuid nende tööülesandeks, mille eest nad lõpuks siiski väärilise tasu saavad, on öelda: „Kõik kolm! Raha pärast! Õigus pealegi!” Siin õigustab sõnakuulmine ennast täiesti.

Minnakse isegi Vanapagana vara kallale. „Karvases Iivanis” (MJ: 61) õnnestub peategelasel Vanakuradi käest päästa Kungla kuninga tütred ja tagasi varastada kuninga varandus. Iivan pole raha peal väljas, vaid satub seiklustesse oma keevalise iseloomu tõttu. Samas ei unusta ta põrgust ka varandust võtta ning on Vanapagana lombaka sulase vastu armuline. „Vanapaganas ja rumalas Ivanis” (MJ: 234–235) varastab Ivan aga käsu peale Vanakuradi varanduse ja saab lõpuks ülesande täitmise eest kuningatütre endale naiseks. Ivan on küll alguses rumal, kuid heasüdamlik ja vennad teevad talle liiga. Seega on ta varanduse ja kuningatütre ära teeninud.

„Ivan Torkinis” (MJ: 51) lubatakse kuningatütarde tagasitoomise eest varandust ja ühte tütart naiseks, kuid vennad lähevad tegutsema ainult keisri käsu peale, sest nad ise on väga laisad ega ole ka rahast huvitatud, ehkki selle kuhjaga ära teenivad. Laevamees saab hoolsa töö eest terve laeva koos kullakamakatega, ehkki ta pole rahamaias, vaid tegutseb heast tahtest („Kullalaev” MJ: 107). Muinasjutus „Kol^q kütti ja laaja kaoga miis” (MJ: 66) avastavad kolm venda majad, mis on täis kulda, hõbedat ja vaske, kuid jätavad varanduse kaasa võtmata ja päästavad hoopis ammu otsitud kuningatütre. Hiljem jätavad kaks vanemat venda noorima küll maha, kuid noorim, kes on abivalmis, saab lõpuks kuningatütre ja riigi valitseda, seega rikkaks.

Jutus „Rüüvlide hirmutamine” (MJ: 198) võtavad targad vennad Vanakurja ema juurest kaasa raha, loll vend aga rauast uhmri. Ta ei hinda varandust ega ole ahne, kuid lõpuks saavad siiski kõik võrdselt rikkaks.

„Hirmu tundmaõppijas” (MJ: 182) ei hooli sepp samuti suurest varandusest, vaid soovib oma elus kordki hoopis hirmu tunda.

Muinasjutus „Hallilt vanamehelt saadud naine” (MJ: 288) kaotab mees küll kogu oma varanduse, kuid on sellegipoolest õnnelik, et ta vähemalt elus on.

Väga oluline on heldus ja oma vara teistega jagamine, sest just siis on suurem tõenäosus rikkaks saada. Näiteks jutus „Kullalaev” jagab poiss santidele oma viimase raha ja loo lõpuks saab talle osaks suur varandus: telliskivid muutuvad kullakamakateks (MJ: 107). Tegemist on väärtuste pöördvõrdelisusega. Vaeslaps saab kullakasti tänu oma headusele, kuid kui ahne peretütar püüab samamoodi varandust saada, siis saab ta kullakasti asemel hoopis tõrvakasti („Kullakast ja tõrvakast” MJ: 496–497).

Uuritud muinasjuttude seas leidunud legendilaadses muinasjutus „Lihavõttepühä puulpäival” ilmneb aga, et rikka talumehe varandus ei kahane, vaid kasvab seda teistele jagades, kui ta on teadmatult lahkesti kostitanud Jumalat. Talumees jagab rõõmuga oma vara vaestega, teades, et teda ootab nii teises ilmas parem elu (MJ: 458). Alguses on talumees egoismist vaba, kuid loo lõpus enam mitte: mis viga on olla helde, kui teatakse, et selle eest on tasu ootamas!

1.3. Peategelane tegutseb raha saamiseks

Muinasjuttude tegelased on mõnikord raha/varanduse saamiseks paljuks valmis. Näiteks muinasjutus „Sepp Röömbert” (MJ: 251) pöördub sepp kuradi poole, et raha saada, ja ei pääse seetõttu surres ei taevasse ega ka põrgusse. Siin on näha negatiivne suhtumine sepa käitumisse.

Muinasjutus „Kuri naene on kurjem kui vanapagan“(MJ: 269) ronib kuri naine raha leidmise lootuses isegi kaevu, millele on antud hukkamõistev hinnang.

Veel üks väga veider, kuid samas jutustaja meelest mitte negatiivne viis varanduse saamiseks on esitatud muinasjutus „Kuidas sõdurist kuninga väimees sai” (MJ: 280), kus mees on nõus olema kolm aastat pesemata ja täisid täis, kuna teab, et pärast seda ootab teda ees suur varandus. Lisaks saab mees noorima kuningatütre endale naiseks ning kaks teist tütart sooritavad enesetapu, kuna ei saanud endale nii ilusat ja rikast meest. Jutustaja ei pea raha pärast tegutsemist halvaks.

On ka lugu, mis näitab ilmekalt, et liigne ihnus toob halba: „Kuldninaga peigmehes” (MJ: 284) ihkab neiu endale kuldninaga kosilast, kuid satub sellise ahnuse tõttu hoopis vanakurja enda peale ja viimane tapab ta sõnakuulmatuse pärast ära. Eelnenud muinasjuttudes ilmneb nii tegelaste hukkamõistu kui ka imetlemist.

1.4. Tegelaste käitumismotiivid sarnases situatsioonis on erinevad

Leidub muinasjutte, mis on sarnased oma tüübilt, kuid tegelaste käitumismotiivid on erinevad. Mõnes loos ei selgu need motiivid üldse. Näiteks on muinasjutte, mis kõnelevad arstidest. Nemad sõlmivad kokkuleppe Surmaga, kes võimaldab neil ette näha, kas haige jääb ellu, ja nii palju raha teenida.

Muinasjutus „Kuri naene on kurjem kui vanapagan” ravib peategelane rikkaid ja suursuguseid ning lugu lõpeb tema jaoks õnnelikult, nimelt terveneb ravitav mõisnik ja arst saab palju raha ning jääb ellu. Tegu on vanapagana tänuga kurjast naisest pääsemise eest (MJ: 269). „Imeväelises arstis” käsib vader surm oma ristilapse üleskasvatamiseks isal arstiks hakata (MJ: 265). Isa on vaene ja teda paneb tegutsema soov oma lapsele vaderit leida, rahale ta esialgu ei mõtle. Hiljem üritab ta surma ninapidi vedada, kusjuures eesmärgiks on kuninga ravimise eest raha saada. Pettus viib arsti surma. Muinasjutus „Surm vaderiks” (MJ: 267) on arst ristipoeg, kellele surm annab võime teada, kes haigetest paraneb, ja nii raha saada. Selles muinasjutus ei ilmne rahaahnust, vaid arst üritab mitte surmale alla anda.

Muinasjutus „Kolm kuldsulge” (MJ: 461) päästab peategelane linnad muredest, kusjuures pole selge, mis paneb teda tegutsema ehk vanapagana seljast kuldsulgi tooma. Ta on rõõmus, kuid kas kuningatütre või raha saamise ootuses, ei selgu.

Muinasloos „Soldat kolm aastat põrgus” (MJ: 492) satub soldat kuradi juurde lihtsalt mõtlematu vandumise pärast ega oska raha oodata. „Mehes ja vanapaganas” (MJ: 494-495) saab peategelane korraliku varanduse aga selle eest, et töötab kolm aastat põrgus Vanapagana heaks, kusjuures sulane ei tohi kolmel aastal nägu pesta ega habet ajada. Põrgusse läheb ta meelega, et rikkaks saada, ja see tal ka õnnestub. Peategelane saab algul põrgust lubatud kulla asemel kaasa prügi, kuid maa peal muutub see tõesti kullaks (väärtuste pöördvõrdelisus maa peal ja allilmas).

Muinasjutus „Vana jutt ühest vaesest mehest” (MJ: 282) peab mees halli vanamehe käsul kandma kolm aastat ühte riietust, mille tagajärjel ta läheb täisid täis, kuid lõpuks saab siiski piisavalt rikkaks ja õnnelikuks. Juhuslikul kohtumisel küsib hall vanamees väga vaeselt mehelt, kas ta tahab rikkaks saada. Enamik vaeseid vastaks, et tahab, nii nagu vastas ka vaene mees. Seda ei saa talle pahaks panna, ta ei küsinud ise midagi, vaid oli valmis end vaesuse tõttu üles pooma.

1.5. Jutustajad arutlevad raha ja inimelu üle

Leidub ka muinasjutte, kus jutustajad arutlevad raha ja inimelu üle, võttes arvesse nii tegelaste väärtushinnanguid kui ka tegutsemisajendit. Muinasjutus „Vaesõ mehe õnn” (MJ: 471–474) küsib vaene mees targa käest nõu, et leida üles oma õnn, ja tark soovitab tal seda otsida põõsast, mille oksa külge on seotud siidipael. Mehe kodus muutub siidipael aga kauniks neiuks, kelle isa on Päikese valitseja, ning alates sellest ajast, mil nad koos hakkavad elama, saab vaene mees aina rikkamaks. Muinasjutust selgub, et oluline on ise avatud silmadega ringi käia, sest „niiviisi võib ka igaühel õnn siin või seal olla, ainult et igaüks ei leia oma õnne üles. Sellepärast ongi mõned inimesed vaesed.” (MJ: 478) Siit võiks järeldada, et inimesed on vähemalt osalt ise oma vaesuses süüdi.

Muinasjutus „Haige hobune” (MJ: 487–490) hoolitseb peategelane halli vanamehe hobuse eest ja reisib looma seljas ringi. Ta näeb tee ääres kahte meest, kes ütlevad pidevalt, et neil on raha otsas, ning peategelane palub hobusel seletada, mida see tähendab. Hobune vastab seepeale: „Need on need, kes siin ilmas ahned raha pääle ja kõik pühkmed kokku riisuvad, aga teises ilmas ei ole neil muud selle asemel teha kui tuult kotiga püüda.” Siit ilmneb selge seos siinse ilma tegevuse ja teise ilma elu vahel. Ka muinasjutus „Lihavõttepühä puulpäival” (MJ: 458) ootab rikast ja heldet inimest pärast surma hea elu.

Muinasjutus „Surm vaderiks” (MJ: 266–267) otsib pops oma pojale vaderit. Ennast pakuvad ristivanemaks nii kirikhärra, kes lubab popsi pojast teha usukuulutaja, kui ka sõjasaks, kes on nõus poisist sõduri kasvatama. Pops ei võta aga kumbagi pakkumist vastu, sest usukuulutaja peab rahvale valetama ning nii saadud varandusel pole õnnistust, sõduriametis ilmsüüta vere valamine tähendaks viienda käsu vastu patustamist. Lõpuks võtab pops üllatuslikult vastu hoopis surma pakkumise, sest viimane lubab pojast teha arsti, kes suudab patsiendi elust lahkumist ette kuulutada ning nii rikastuda. Selles muinasjutus esineb seega kerge eetiline segadus – mille poolest on ebaaus leping surmaga parem teistest? Surmaga kokkuleppimine on riskantne, leping ebavõrdne, lõpptulemus allajäämine, kuid selles loos antakse justkui mõista, et targem on sõlmida kokkulepe just surmaga, kes tundub vähemalt õiglane. Surema peab igaüks, kuid mis ootab sellist kokkuleppijat teises ilmas? Selline arst pole ju oma raha ausalt teeninud, nii oleks õiglane, et ta peab selle eest teises ilmas maksma. Muinasjutu põhjal on arsti karistus surm. Samas võib täheldada teatud imetlust arsti suhtes, kes oskab oma elu siinilmas nii osavalt korraldada ja isegi mõneks ajaks surma üle kavaldada.

Eelnevast saab järeldada, et muinasjuttudes on erinevate väärtushinnangutega tegelasi või õigemini on jutustajatel erinevad väärtushinnangud. Osa tegelasi on omakasupüüdmatud ega tegutse raha pärast, teised aga seda just teevadki. Seejuures õnnestub mõnikord rikkaks saada ka viimastel. Mõnes muinasjutus pole võimalik kindlaks teha, mis just paneb tegelase tegutsema. Küllap siis pole jutustaja sellist probleemi oluliseks pidanud.

2. VARANDUS MUISTENDITES

Varandusest ja selle otsimisest räägivad paljud muistendid, mida võib tinglikult nimetada aarde- või rahapajamuistenditeks. Uuritud muistendid, kus on juttu varandusest, on enamasti kohamuistendid. On ju kohaga sidumine aardemuistendites tavaline (Kalda 2003: 101). Tekstis mainitakse, kui on tegu mõne muu muistendiliigiga.

2.1. Varandus on raskesti kättesaadav õnn

Enamasti seostub muistendites raha või muu varandusega suur õnn, sest materiaalne kindlustatus tagab igal juhul parema elu. Näiteks muistendis „Elujärg paranes” (RP: 47–48) jätab mees pärast Haaslavast varanduse leidmist joomise maha ja hakkab korralikult elama; muistendis „Mesilane näitab peidukoha” (RP: 25–26) ehitab üks mees Rakveres aga pärast rikkaks saamist omale kahekordse maja ja teine ostab maale popsitalu.

Varandust on väga raske kätte saada. Vahel on aarde leidmiseks tegelasele antud kindlad juhtnöörid, kuid siiski ei pruugi ta varandust kätte saada. Muistendis „Tere õhtust, naaber!” (RP: 25) talitab peategelane Vara vallas täpselt juhiste järgi, kuid kuna talle on öeldud, et keegi ei tohi varanduse väljakaevamist näha, naaber läheb aga juhuslikult mööda, siis jääbki mees saagist ilma. Muistendis „Toop kulda kadunud” (RP: 11) selgub, et raha on ka kerge kaduma: ühel puskariajajal on kogunenud toop kulda ning ta näitab seda oma sõbrale, kuid kulla asukohta Kantkülas ei paljasta. Kord satub puskariajaja vanglasse, kust ta tagasi ei tulegi ning suurest tuhnimisest hoolimata ei leita toopi kulda kunagi.

Üsna mitmetes lugudes on varandusel valvurid, keda aardeotsijad pelgavad. Näiteks „Emumäe rahaaugus ja mustas härjas” (RP: 48) hakkab peategelane kartma musta härga ning jääb rahast ilma. Varandust võivad valvata ka kaks valget hagijat nagu Lõpe külas („Remmeski kivi” RP: 14), samuti Rootsi kindral („Kullakaevajate augud Kuremäe linnamäel” RP: 8), hundid („Metsas Kanepi ja Võru vahelise tee ääres” RP: 15–16), pikk must mees ehk Vanapagan („Kohtumine pika musta mehega Viljandi lossivaremetes” RP: 71), surnud parun („Rahaotsimine Kaali mõisas” RP: 73), mustas rüüs naisterahvas musta koerakesega („Peidetud varandus Helme lossi lähedal” RP: 75), kurat ise Kiltsi mõisas („Kurat uputab aardeotsijad” RP: 76), täkk ja siga Kõpu kiriku lähedal („Täkk, siga ja heinasaad” RP: 78), madu Saunametsa külas Pärnumaal („Sarapuukirja madu valvab varandust” RP: 83) ja teised. Neid valvuritest jutustavaid muistendeid võib pidada ka usundilisteks muistenditeks, sest need selgitavad rahva arusaamu teispoolse maailma ilmingutest.

Samuti saab muistendist „Tõllakivi juurest piibule tuld” (RP: 89–90) selgeks, et vaesel pole kunagi õnne ja suurt varandust ta endale ei saa. Selles loos näeb Haeska küla Mandu Jaan õhtul tõllakivi juures tuld, kuid lähemale minnes avastab, et tuli ei anna sooja. Ta võtab ühe söetüki koju kaasa ja avastab hiljem, et söetükk on muutunud puhtaks kullaks. Juhan mõistab, et tegu oli rahaauguga, ent tagasi minnes seda enam omal kohal ei ole.

2.2. Peidetud vara kuulub leidjale

Varandust on õigus otsida kõigil. Algselt on vara küll kuradi, Kalevipoja, Suure Tõllu või rootslaste oma, kuid aardeotsijatel on muistendite järgi õigus seda endale saada.

Kuradi varandusest räägib „Kuradi kullakeldri võti” (RP: 73–74), kus mees päästab poisi Vanapagana teenistusest ja saab poisilt selle eest tasuks Lätimaal Kolgi mäel asuva Vanakuradi kullakeldri võtme. Siiski ei saa mees seda varandust endale, sest ei jaksa lukku ise lahti keerata ja läheb abi otsima, ent tagasi tulles on kadunud nii võti kui ka keldriuks. Leidub ka muistend „Vanatondi rahaauk ei olegi rahaauk”, kus leidub vihje, et vanarahvas pidas kuradit rahaaugu omanikuks (RP: 64). Muistendis „Kurat uputab aardeotsijad” teatab kurat, et Kiltsi mõisa müüri all asuv rahapada kuulub talle, sest sisaldab rahvalt ülekohtuselt välja pigistatud raha (RP: 76). Eelnevad on ühtlasi usundilised muistendid. Kurat esindab kurja ning on arusaadav, et ta ei taha oma vara inimestele anda. Kui aga raha on rahvalt ülekohtuselt saadud, oleks ilmselt loogiline see rahvale ehk algsele omanikule tagasi anda. Siiski seda ei juhtu.

Varandus võib kuuluda ka Rootsi kuningale või sõjameestele, kes selle Põhjasõja ajal siia on matnud. Nii on Rootsi sõjal ajal maetud varandust nimetatud ajaloolistes muistendites „Oigav kont juhatab varanduse” (2: 18), kus tegevus toimub Aruküla kandis, samuti „Leidsid vist Rootsi varanduse” (RP: 14), kus räägitakse ebamäärasest kohast Laiuse lähedal, ja „Kullakaevajate augud Kuremäe linnamäel” (RP: 8), kusjuures Kuremäe on Jõhvi lähedal. Arvatakse, et siia varandust otsima tulnud rootslased on mõnikord vara kätte saanud, ja tuntakse kahetsust, et see endal ei õnnestunud. Siiski ei olda rootslaste peale pahased – nemad olid osavamad.

Otsekui õigusjärglasena on meie rahval õigus Kalevipoja varandusele, mis asub muistendite põhjal Türsamäel Väike-Maarja kihelkonnas (KP: 433), Iisakus (KP: 433), Kivinõmmes (KP: 433), Haeska külas (KP: 434) Pataka mäel Vedra külas Lääne-Nigulas (KP: 434), Vana-Karistes Hallistel (KP: 434), Uduallika külas Pilistvere kandis (KP: 435), Reasvere küla väljal Jaaniorus (KP: 435), Traksimäel Luua mõisa lähedal (KP: 435–436), Piigastes Heinasool ja Himmusool (Kanepis) (KP: 436), Räpina kihelkonnas Voo jões Võu külas (KP: 436), Otepääl (KP: 436), Viiratsi vallas Mustapalli külas (KP: 437). Kalevipoja varandus on matisuurune kulduur, tünder kulda, kuldader, seitse härjasarvetäit hõbedat, hõberiistad, kuld- ja hõbemõlad, raudpeeled (KP: 433–436). Selline uhke loetelu on tekkinud ehk soovist näha Kalevipoega rikka ning vägevana. Muistendis „Kirjad Võrtsjärve kaljul” (RP: 19) on samuti viidatud Kalevite kullale, mida võib ehk pidada muistseks eestlaste rahaks ning millele on muistendi järgi õigus vaid sellel, kes tõepoolest on varandust väärt ja suudab kaljule kirjutatud kirja lugeda.

Kulda on keetnud Suur Tõll Hiiumaal Männamaa küla juures ja Saaremaal Audlas (VP: 126). Kalevipojast ja Suurest Tõllust kõnelevad koha- ja samas vägilasmuistendid. Meie vägilastele on omistatud kõigiti väärikat varandust.

2.3. Leidja peab olema varandust väärt

Muistendite järgi saab varanduse endale see, kes on seda väärt. Loos „Kirjad Võrtsjärve kaljul” (RP: 19) jäävad peaaegu kõik, kes püüavad kaljule kirjutatut lugeda, pimedaks ja keeletuks, kuid kui kord proovib üks sõnakuulelik mees kirja kustutada, siis jääb ta terveks. Kustutatu ilmub aga alati tagasi ning „varandust ei pea keegi teine kätte saama kui see, kes on selle vääriliseks arvatud” (RP: 19).

Varanduse saamiseks ei tohi olla kade ega ahne ning osa leitud saagist tuleks jagada vaestele/santidele, muidu võib varandust üldse mitte saada. Muistendis „Nüüd on ta minu!” (RP: 21) tirib peategelane Avinurme kandis jõest välja rasket rahakatelt. Kui ta varandust ka vaestele lubab, siis kerkib katel kergemini. Lõpuks ütleb mees, et kulutab raha enda peale ega jaga seda teistega – nii langeb katel kohe jõkke tagasi ja enam seda ei ole. Sama kordub ka muistendis „Tuhala Kirstuauk” (RP: 21).

Kõige halvemini mõjub varanduse otsimise käigus see, kui ollakse ihne. Kord saab Antsla kandi Puka talu peremees teada, kust varandust otsida, ning tal kästakse see pärast kaevamist Riiga viia, ilma et ta sealt pealt midagi ära võtaks. Talumees ei vii seda Riiga ning jääb haigeks. Hiljem pole kahetsemisest kasu ja terve talumehe suguvõsa sureb välja. („Raha uibujuure all” RP: 77)

Üldiselt on õnne nendel, kes on vaprad ja julgevad riskida. „Kuidas rehepapp rahast ilma jäi” (RP: 67-68) jutustab sellest, kuidas rehepapp hakkab kartma ahju pealt kostvat laulu ning saadab enda asemel rehte kütma hoopis teise mehe, kes on julge ning saab endale ahju pealt palju raha. Nii peab rehepapp lõpuks nentima: „Julge pea toidab, arg hinge heidab” (RP: 68). Et selles muistendis puudub kohamääratlus, võiks muistendit pidada usundiliseks. Samuti ilmneb usundilises muistendis „No eks sa tõuse siis!” (RP: 68–69), muistendites „Ähvardaja Toolse lossis” (RP: 67) ja „Käsu andja saab kulla” (RP: 69), mille tegevus toimub Harjumaal, et varanduse saavad endale vaid need, kes ei karda ning käsivad ilmutatud varandusel maa peale tõusta.

Ühes muistendis kohtab mees Laitsna mõisa juures aga naise vaimu, kes palub end vankrile võtta ja edasi viia, ent mees tunneb ta ees hirmu ja ei võta teda kuulda. Naine hüüab mehele järele, et ta on rahavaim, ja mees pöördub tagasi, kuid kuna ta esmalt kartis, siis kaotab ta oma õnne ega saa midagi. („Kohtumine rahavaimuga” RP: 77) Seegi muistend on ühtlasi usundiline.

Täiesti erinev teistest muistenditest on „Aardeotsija leiab surnukeha” (RP: 27), kus peategelasel on elumõtteks saada palju raha, ning kui ta unes varanduse asukohast ilmutust näeb ja selle Kaseküla põllul välja kaevab, siis pole tegu rahaga, vaid hoopis laibaga. Seega ütleb muistendi jutustaja, et kui raha on inimesele kinnisidee ja selle saamine ainus, mille nimel elada, siis midagi head ei sünni. Selline inimene pole varandust väärt.

2.4. Jutustaja ei usu muistendi tõepära

On võimalik, et osa rahapajamuistendeid olid sellised, mida isegi enam ei usutud, sest neid räägiti kõigile. Kui teatud paigas tõesti varandust leiduks, siis selle asukohta ju teistega ei jagataks, vaid otsitaks see ise üles. (Kalda 2003: 102)

Muistendis „Kuld Morna maa peal” räägib jutustaja mitmetest Õisu kandi lugudest, millest aga on tema järgi kõneldud alles siis, kui varanduse otsimine on luhtunud (RP: 84). „Mispärast Ott varandust ei otsi” (RP: 51) on muistend, kus mees näeb kulla asukohast Tuurimäel unes ilmutust ja räägib sellest naisele, kes on aga väga umbusklik ja suhtub mehe rikastumise lootusesse pigem irooniliselt, ja nii ei lähegi mees varandust otsima. Siin väljendab jutustaja ka suhtumist, et sellise juhatamise peale ei ole keegi vara leidnud.

Muistendis „Vanatondi rahaauk ei olegi rahaauk” (RP: 64–65) on leitud, et Katlaoja kaldal asuva vanatondi rahaaugu jutt on tekkinud söepõletaja lõkkest ja muudest tegeliku elu sündmustest.

Muistendis „Poisid rahaaugu tulesid kontrollimas” (RP: 63–64) usuvad noormehed, et on leidnud rahaaugu ja saavad rikkaks, aga tegu on hoopis vana pehkinud kännuga, mille ümber tekitavad näilikku hiilgust laastutükikesed. Ilmselt on sündmuskoht Vohnja mõis, sest lugu on seal kandis jutustatud.

Samas võib juhtuda, et hoolimata ilmutustest või juhtnööridest, mis tegelane saab, ei lähe ta varandust otsima ning kahetseb seda hiljem, kuigi pole kindel, et see üldse olemas on. Muistendis „Must mees juhatab rahaauku” (RP: 50) näeb tüdruk raha asukohta Pati-Karukülas sauna juures lepapõõsa all unes, aga isa naerab tütre unenäo välja. Nii jääbki laps tuppa, aga 40-aastasena kahetseb seda, sest mõtleb, et äkki oleks ikka midagi leidnud.

3. MUINASJUTTUDE JA MUISTENDITE RAHAKÄSITLUSE VÕRDLUS

3.1. Ühist muinasjuttude ja muistendite rahakäsitluses

Nii muinasjuttudes kui muistendites ilmneb jutustajate maailmavaade, mille järgi on vaene olla halb ja rikas hea. Varandus toob õnne ning võimaldab head elu. Muinasjuttudes saab peategelane pärast keeruliste ülesannete täitmist tasuks igakülgse heaolu, mis kindlasti tähendab ka ainelist rikkust, muistendites üritab tegelane sedasama, ehkki see ei pruugi tal õnnestuda. Muinasjutt väljendab soovunelmaid ja muistend tegelikku elu, kuid ideaalid on mõlemal puhul samad (Metsvahi 2005: 42).

Nii muinasjuttudes kui muistendites väljendub selgelt mõte, et tegelased peavad varandust väärt olema. Hinnatakse lahkust ja abivalmidust, headust, samuti julgust, riskivalmidust, kavalust. Muinasjuttudes saab õnnelikuks eelnevate omadustega tegelane, muistendites aga leiab ta varanduse tõenäolisemalt kui nende omadusteta, ahne, kade või üldse iseloomustamata tegelane.

3.2. Erinevat muinasjuttude ja muistendite rahakäsitluses

Põhilised erinevused tulenevad muinasjutu ja muistendi žanri eripärast. Muinasjutt on lugu, mida ei peeta tõeks, muistend aga pretendeerib tõe esitamisele. Sellest lähtuvalt saab muinasjututegelane varanduse mingi ülesande täitmise eest, muistendis on varanduse leidmine ning veel enam kättesaamine juhuslik. Muinasjutu lõpp on üldjuhul õnnelik ning seetõttu rikkaks saamine ootuspärane ja loomulik, muistendis juhtub tavaliselt vastupidi, sest tegelikus elus leiavad aarde vähesed. Kõik raha leidnud saavad ka rikkaks ning õnnelikuks. Ainult muistendis „Raha uibujuure all” (RP: 76–77) tabavad raha leidjat õnnetused, sest ta ei täida talle antud käsku mitte midagi endale võtta, ning mees ja tema suguvõsa surevad. Uuritud muistenditest moodustavad sellised, kus varandus kätte saadakse, umbes ühe kolmandiku. Ülejäänud kahes kolmandikus muistenditest jääb varandus ühel või teisel põhjusel kätte saamata.

Raha pärast ollakse nõus paljugi tegema: muinasjuttudes hüpatakse kaevu, ei pesta ennast pikka aega, sõlmitakse leping surma või kuradiga, täidetakse ohtlikke ülesandeid; muistendites aga otsitakse varandust, ületades erinevaid lummutisi kohates oma hirmusid. Muinasjutus saadakse varandus vähemal või rohkemal määral üleloomulikul teel ning ka üleloomulikus situatsioonis, kuid ilma selleta polekski (ime)muinasjuttu. Muistendis aga toimub tegevus reaalsuses, kus on küll võimalik peidetud aaret leida (tundub, et varandust on meil maa sisse peidetud küllaga), kuid vahele segab teispoolne maailm, millele inimene vastu ei pruugi saada. (Metsvahi 2005: 42)

Merili Metsvahi väidab, et muinasjututegelased ei ole isikupärased individuaalse sisemaailmaga inimesed, muistenditegelased on aga inimesed kõigi oma emotsioonidega (2005: 42). Enamik muistenditegelasi tundub olevat siiski väheste iseloomujoontega, näiteks muistendis „Tuhala kirstuauk” (RP: 21) on tegelane väga kade ega taha vaestele midagi anda, „Kirjades Võrtsjärve kaljul” (RP: 19) on mees sõnakuulelik, Eesti vanem aga tubli ja aus. Samas leidub ka muinasjuttudes samasuguseid iseloomustusi, näiteks kuningal on metsas hirm, poisil on hea meel kerge töö üle, tüdruk on abivalmis („Äralubatud poeg” MJ: 132–134), „Mehes ja surmas” on mees kartmatu ja surm vihane (MJ: 262–263). Võib-olla suhtume reaalsetesse ehk muistendi- ja väljamõeldud ehk muinasjututegelastesse erinevalt, kuid erilist vahet nende isiksuse iseloomustamises ei oska näha. See võib tuleneda jutustajast, tema oskusest ning vajadusest lugu elavdada. Siiski tunduvad uuritud muinasjutud palju viimistletumad ning kunstipärasemad kui muistendid. Samuti on muinasjutud enamasti pikemad ja keerukama süžeega kui muistendid.

KOKKUVÕTE

Nii muinasjuttudes kui muistendites ilmneb soov rikkaks ja koos sellega õnnelikuks saada. Need kaks on väga tihedalt seotud. See on ka mõistetav, kui arvestada meie esivanemate enamasti üsna viletsat varanduslikku seisu.

Uuritud muinasjuttudes avaldub poolehoid neile julgetele inimestele, kes tegutsevad rahale mõtlemata, sest nemad saavad oma sõnakuulelikkuse, headuse ning helduse eest tasuks rikkuse ja rõõmu. Samas leidub muinasjutte, kus just raha saamise soov tegutsema panebki. Sel puhul on võimalik, et tegelane jääb kõigest ilma või sureb või ootab teda teises ilmas midagi ebameeldivat, kuid see ei pea nii olema ja tegelane võib saada õnnelikuks.

Mõnes muinasjutus polegi tegelase motiive selgitatud ning esiplaanile tuleb ainult positiivne suhtumine tema vaprusesse. Siin näib olevat oluline jutustaja moraalitunne, see, mis on talle tähtis, kui õpetlik ta soovib olla.

Käsitletud muistenditest selgub, et peitvara kuulub selle leidjale. Nii on igaühel võimalus kärmelt ja samas juhuslikult rikastuda. Tähelepanu väärib levinud ja omaenda enesetunnet tõstev uskumus, et väga suur varandus kuulus kunagi Kalevipojale ja Suurele Tõllule kui meie rahva vägilastele. Samas on palju ka Vanapagana rahapadasid, millest võib järeldada, et rikkus on seotud kurjusega. Igal juhul paneb rahasaamise soov tegutsema. Muistendites peetakse oluliseks, et varanduse otsija oleks seda mingil moel väärt: tuleb olla helde, julge ja riskivalmis. Varanduse otsimine on igati positiivne nähtus, seda hinnatakse ja selle üle arutletakse.

Samas leidub ka muistendeid, mille jutustaja enam ise oma lugu ei usu või selgitab selle tekke tagamaad hoopis maiste põhjustega. Ilmselt on tegu juba hilisema jutustajaga, kelle maailmapilt erineb algse jutustaja omast.

Sarnasus muinasjuttude ja muistendite vahel tuleb maailmavaatest, mis on jutustajatel põhiliselt ühesugune, sest väljendub arusaam, et väärtuslik on omakasupüüdmatu inimene. Tema on raha ja õnne ära teeninud. Seejuures leidub muinasjuttudes huvitavaid arutlusi, mis panevad mõtlema, kas vaene on ise oma olukorras süüdi või mis juhtub inimesega pärast tema surma; kas peab maksma selle eest, mis siinilmas korda saadetakse, või siiski mitte ja kas äkki saab surma kuidagi võita.

Erinevused muinasjuttude ja muistendite vahel tulenevad žanri eripärast ning hõlmavad jutustamise eesmärki, varanduse saamise viise, takistuste olemust. Tegelaste iseloomus teoorias väidetud erinevust näha ei osatud. Ka ei lõpp kolmandik muistenditest ebaõnnestumisega, rääkimata traagikast.

Meie esivanematele oli raha (ja koos sellega ka rõõm ning õnn) väga tähtis, millest annab tunnistust seegi, et uuritud mahukas muinasjutukogus on vaid 20 muinasjututüüpi ilma rahateemata. Muistendite kohta ei saa uuritud materjali põhjal sellist üldistust teha, kuid võib järeldada, et raha on teema paljudes kohamuistendites, ent ka usundilistes, vägilas- ja ajaloolistes muistendites. Jutustajad on tõesti olnud arvamusel, et „pole ilu ilma rahata…“, kuid enamasti on nad eetiliselt kindlameelsena rõhutanud seejuures heaks inimeseks jäämise väärtust.

KIRJANDUS

Allikapublikatsioonid:

Eesti muinasjutud I: 1. Imemuinasjutud 2009. Koost. Risto Järv, Mairi Kaasik, Kärri Toomeos-Orglaan. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus.

Kalda, Mare 2006. Rahapajaraamat. Tallinn: Koolibri.

Muistendid Kalevipojast: Eesti muistendid; Hiiu- ja vägilasmuistendid I 1959. Koost. Eduard Laugaste, Erna Normann. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

Muistendid Vanapaganast: Eesti muistendid; Hiiu- ja vägilasmuistendid III 1970. Koost. Eduard Laugaste, Ellen Liiv. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.

 

Käsitlused:

Dégh, Linda 2003. Ilu, jõukus ja võim. Naiste karjäärivõimalused rahvajuttudes, muinasjuttudes ja tänapäeva meedias. – Mäetagused, 23, 9–55.

Kalda, Mare 2003. Jutud peidetud varandustest. Pärimus ja meedia. – Mäetagused, 20, 96–129.

Metsvahi, Merili 2005. Muistendid. – Regivärsist netinaljadeni. Sissejuhatus rahvaluulesse. 35–47.

Valk, Ülo 2005. Rahvaluule žanrid. – Regivärsist netinaljadeni. Sissejuhatus rahvaluulesse. 9–33.