Käesolev uurimistöö käsitleb laeva kiiruse ja kauguse hindamist mõõtekohast, kasutades selleks veealuste rõhuandurite abil salvestatud laevalainete signaale ja ajasagedusanalüüsi (spektrogrammid). Spektrogrammid pakuvad efektiivset viisi veepinna kõrguse mõõtmiste visualiseerimiseks ajasageduslikus ruumis ning on ennast tõestanud kasuliku vahendina laevajälgede signaalide uurimisel.

Laevajälgede spektraalanalüüsil põhinevad meetodid on olulised, sest need pakuvad alternatiivset viisi laevaliikluse seireks ja laevade liikumisparameetrite (kiirus, kaugus, suund) kindlaksmääramiseks. Eriti väärtuslik on see rannikuvööndis ja sadamate läheduses, kus laevaliiklus on tihe ning traditsioonilised seiremeetodid, nagu radarid, optilised süsteemid või isegi AIS-süsteemid, võivad olla keerukad või ebausaldusväärsed. Samuti ei saa loota seiremeetoditele kuumade konfliktide ajal, sest tõenäoliselt lülitakse need süsteemid välja. Küll aga ei saa laevad vältida lainete teket, just seda asjaolu kasutabki ära spektrogrammi tehnika.

Kormoran (Phalacrocorax carbo) oli 2025. aasta Eesti lind, olles järjekorras 31. aasta lind. Ta on olnud probleemse kuulsusega lind juba ajast, kui ta Eestimaale jõudis. Kuna kormoranid on hea isuga kalatoidulised linnud, teevad nad palju tüli kalameestele. Suuresti on just see vaenulikkus olnud põhjus, miks kormoranid sattusid 19. sajandi lõpuks Euroopas väljasuremisohtu ja kadusid ka Eestist.

Nimetus kormoran tuleb ladinakeelsetest sõnadest corvus ja marinus ehk meri ja vares – eemalt vaadates sarnanebki tema sulestik künnivarese süsimusta sulerüüga. Kuna kormoran ujub pikk kael väljasirutatult ja nokk ülespidi, siis Valjalas ja Hanilas on teda hüütud oherdiks. Käriseva ja kareda hääle tõttu on teda nimetatud kakerdajaks ja järvekukeks. Eesti linnunimetuste komisjon on soovitanud võõrapärase kormorani asemel rööpnimetusena kasutada põhjarannikul tuntud karbast. See nimetus pärineb soome keele vahendusel rootsi keelest (soome k karpa, rootsi k skarf).

Kormoran on viimasel ajal äratanud üldsuse tähelepanu, liigi arvukuse kasv on tõstatanud rea küsimusi tema päritolu, toitumise ja ökoloogia kohta. Keskkonnaameti looduskaitse peaspetsialisti Tõnu Talvi sõnul on kormoran hästi vastuoluline liik, kes tekitab probleeme kaluritele, kuid looduskaitsja seisukohalt on tegemist loodusliku liigiga, kellel on õigus elada. Seega on inimese ja kormorani suhted sassis – nii öeldi juba 2004. aastal.

20. sajand jättis Euroopa ja Eesti mällu suurte murrangute ja vastuolude ajastuna sügava jälje. Suur osa sellest perioodist kulus sõdadeks valmistumisele ja sõdimisele (esimene ja teine maailmasõda), neist taastumisele ning erinevate ideoloogiate esiletõusmisele ja kokkuvarisemisele. Toimunud sündmuste ja statistikaga võib tagantjärele tutvuda raamatute või ajalehtede põhjal, kuid tihti unustatakse, et arvude taga on purunenud elud, suhted ja perekonnad. Lugude jagamine sellest, kuidas hakkama on saadud, annab väga palju lootust järgmistele põlvedele. Seetõttu on tähtis jäädvustada keerulistel aegadel elanud inimeste lugusid.

Praktilise töö eesmärk on üles tähendada minu vaarvanemate elu tähtsamaid hetki ning nende põhjal kirjutada kaheksa ilukirjanduslikku lühilugu. Iga loo minategelane on üks minu vaarvanematest. Kujutan eelkõige, kuidas teine maailmasõda eestlastest või ingerisoomlastest vaarvanemate elu mõjutas ning kuidas nad ka kõige keerulisemates oludes toime tulid. Tuginen allikmaterjalidele ja oma fantaasiale. Lisaks olen töös toonud välja esemeid, mis on ajahambale vastu pidanud. Teema valik tulenes soovist jäädvustada kättesaadav teave vaarvanemate kohta, samuti huvist ajaloo ja sõnakunsti loomise vastu.

Minu töö eesmärk oli uurida, millised imetajad tuuleparkides liiguvad. Kas nad on tuulikutest häiritud või käituvad rahulikult? Kas nad käivad seal sageli või harva? Eeldasin, et kui loomad käivad tuulepargis toitu otsimas, siis ei tunne nad end seal häiritult ja peavad seda oma territooriumi osaks. Teema valikul oli mul kaks tingimust. Esiteks tahtsin, et see töö oleks päriselt kellelegi kasulik, teiseks oli mul soov tegeleda looduse uurimisega. Mulle sattus suurepärane võimalus täita mõlemad tingimused, kui kuulsin, et Saarde tuulepargis on Keskkonnaameti nõutava järelseire raames vaja läbi viia uurimus loomade käitumise kohta.

Loomade käitumise uurimiseks paigaldasin Saarde tuuleparki kolm rajakaamerat. Kaamerad paiknesid tuulikuplatsi äärel ja jälgisid loomi 2024. aasta juuli lõpust novembri lõpuni, ööl ja päeval. Nii nagu loodusteadustes kombeks, on töö jagatud sissejuhatuseks, teoreetiliseks osaks, metoodikaks, tulemusteks, aruteluks ja kokkuvõtteks. Rajakaamerate kasutamine on viimasel ajal ka Eestis laialt levinud, kasutasin peamiselt allikaid, mis rääkisid rajakaamerate kasutusest uuringutes ja seires Eestis. Lisaks kasutasin erinevaid allikaid, mis abistasid mind liikide määramisel ning nende eluviiside õppimisel.

Linnud on imelised ja väga huvitavad elusolendid, mis on üks põhjustest, miks siinse töö autorile ornitoloogia väga meeldib. Käesolev uurimistöö põhineb Vaibla linnujaamas läbiviidavatel eksperimentidel, kus uuritakse, kas, kuidas ja kui palju aitab peibutamine kaasa lindude püüdmisele rõngastamise eesmärgil. Hüpotees on, et peibutamine suurendab märgatavalt püütud lindude arvu – võimalik, et isegi kahekordselt või enamgi.

Lindude abil saab suurepäraselt jälgida ja mõista keskkonnamuutusi. Lisaks on nad mitmekesised elusolendid, kes pakuvad huvi miljonitele inimestele üle maailma. Lindude rõngastamise eesmärk on uurida populatsioonide dünaamikat ja liikumismustreid, koguda andmeid nende leviku, rände ja elupaikade kohta. Saadud info järgi saab aimata lindude eluiga ja eluviise, rõngastamine aitab ka mõista lindude elutingimusi, lindude hukkumise põhjuseid ning leida lindude peatus- ja talvitusalasid.

Selleks, et linde rõngastamiseks püüda, kasutatakse erinevaid meetodeid. Üheks neist on peibutamine, mille käigus meelitatakse linde võrku näiteks häälsalvestiste abil. Käesolevas töös keskendutakse just häälega peibutamise tõhususele ja uuritakse, kuivõrd mõjutab see meetod linnupüügiedukust Vaibla linnujaamas.

Bakteriofaagid ehk faagid on baktereid nakatavad viirused, mis moodustavad suure osa Maa biosfäärist ning omavad olulist tähtsust bakterite arvukuse ja mikroobikoosluste koosseisu reguleerimisel. Nende arvukus ja mitmekesisus on väga suur ning selleks, et faagid suudaksid baktereid tõhusamalt nakatada ja bakterid omakorda end faagide eest kaitsta, on mõlemad rühmad pidevalt evolutsioonilises muutumises. Bakteriofaagide infektsioonitsükkel lõppeb peremeesraku lüüsimisega, mistõttu on bakteritel evolutsiooni käigus kujunenud välja erinevad kaitsesüsteemid faagide vastu. Kaitsesüsteemideks võivad bakteritel olla pärilikud mehhanismid, nagu restriktsiooni-modifikatsioonisüsteemid, abortiivse infektsiooni süsteemid, toksiin-antitoksiin süsteemid ja faagi adsorptsiooni takistavad süsteemid, või elu jooksul arenevad mehhanismid, nagu adaptiivset immuunsust tagav CRISPR-Cas. Kaitset teiste faagide eest võivad pakkuda ka profaagid, mis on varem bakteriraku kromosoomi integreerunud bakteriofaagide genoomid.

Alates bakteriofaagide avastamisest enam kui sajand tagasi on neid kasutatud erinevates olulistes valdkondades, nagu meditsiinis, põllumajanduses ning toidu- ja biotehnoloogias. Üks tööstusliku tähtsusega bakter on keskkonnabakter Pseudomonas putida (töös kasutatud tüve ametlik nimetus P. alloputida), mille mitmekülgne ainevahetus ja vastupidavus ekstreemsetele keskkonnatingimustele võimaldavad bakteri kasutamist erinevates eluvaldkondades, näiteks biotehnoloogias saasteainete lagundamiseks ja tööstuslike kemikaalide tootmiseks. Kuigi on teada, et bakteril P. putida on olemas erinevad faagivastased kaitsesüsteemid keskkonnas levinud bakteriofaagide vastu võitlemiseks, on teadmised nende süsteemide tõhususe ja varieeruvuse kohta piiratud, sest varem pole palju uuritud, kuidas see bakteriliik end faagide eest kaitseb. Seega on P. putida kaitsesüsteemide uurimine oluline, et vähendada või vältida faagirünnakute riski biotehnoloogilistele protsessidele.

Käesoleva töö eesmärk oli isoleerida erinevatest keskkonnaproovidest P. putida tüvesid nakatavaid bakteriofaage, selgitada välja, millised faagivastased kaitsesüsteemid kaitsevad testbakterit eraldatud faagide vastu ning tuvastada nende kaitsesüsteemide tõhusus erinevate faagiperekondade piires. Keskkonnaproovidena kasutati Raadi Majoraadi pargi tiigist võetud veeproovi ja koduaiast võetud kompostihunniku mullaproovi.

Huvi Eesti lähiajaloo muusikakultuuri vastu andis tõuke leida selles valdkonnas kitsam ja seni vähe uuritud teema. Vaadates üle Nõukogude perioodi viimaste kümnendite muusikateemalisi kirjutisi ja tutvudes esimeste arhiiviallikatega, muutus huvi konkreetsemaks ning otsustasin oma lõputöös välja selgitada, kuidas jõudsid 1970. aastatel loodud muusikateosed heliloojate käest avalike esitusteni. Täpsemalt soovisin teada, milliseid etappe see protsess hõlmas, milline roll oli autoritel, heliloojate liidul ja teistel institutsioonidel ning kui palju ja millal maksti uudisteoste eest autoritasu.

Esialgu kavatsesin läbi vaadata põhilised arhiiviallikad ja kirjutada nende põhjal üldistava ülevaate. Põhjalikumal süvenemisel osutus see aga võimatuks. Allikate (protokollide, lepingute, otsuste, kontserdikavade jm) rohkus ja kirevus, nende paiknemine erinevates arhiivides ja kogudes muudab konkreetsete teoste jälgede ajamise algusest kuni lõpuni väga keerukaks. Siiski õnnestus kahe klaverisonaadi – Kuldar Singi esimese ja Raimo Kangro kolmanda – teekond sammhaaval kindlaks teha.

Niisiis kujunes rohkete ja katkendlike allikate kriitilise uurimise järel töö pealkirjaks „Teose teekond helilooja töölaualt avaliku ettekandeni 1970. aastatel Kuldar Singi ja Raimo Kangro klaverisonaatide näitel“. Kuna tegemist on ühe žanriga ning mõlemad sonaadid jõudsid avalikkuse ette 1970. aastate teisel poolel, annab see võimaluse kaht juhtumit omavahel võrrelda ning sedakaudu osutada ka üldisematele tendentsidele Nõukogude hiliskümnendite kultuuripoliitikas ja professionaalsete heliloojate tegevuses.

Inimeste teadlikkus tervislikust toitumisest ja elustiilist on aastatega järjest paranenud. Ka suuhügieen on osa tervislikust elustiilist. Igapäevane suuhügieen ja hammaste tervis on üldise tervise ja heaoluga tihedalt seotud. Seega on väga oluline, et juba varakult pöörataks tähelepanu õigele suuhügieenile, mis tagab tugevad hambad kogu eluks.

Valitud teema, mis käsitleb suuhügieeni teadlikkust ja harjumusi, pakub mulle huvi, kuna meie peres on alati olnud tähtsal kohal hammaste pesu kaks korda päevas ja hambasõbralik toitumine. Tänapäeva lapsed ja noored tarvitavad suure suhkrusisaldusega jooke ja snäkke. Lisaks on noorte seas populaarseks saanud veipimine ja mokatubakas, mis on kahjulikud nii tervisele kui hammastele. Otepää Gümnaasiumis ei ole suuhügieeniharjumusi käsitletavat uuringut varem läbi viidud, seega soovin teada, kui palju pööravad tähelepanu hammaste tervisele ja suuhügieenile sama kooli õpilased. Leian, et antud teema on aktuaalne ja uurimist väärt.

Õpilasuurimuse eesmärk on selgitada välja Otepää Gümnaasiumi I ja III kooliastme õpilaste suuhügieeni teadlikkus ja harjumused ning analüüsida saadud tulemusi. Ühtlasi on eesmärk uuringu tulemustele tuginedes esitada ettepanekud suuhügieeniharjumuste parendamiseks.

Metall-õhksüsteemid hõlmavad akusid, patareisid ja kütuseelemente. Nendest viimaste eripära on asjaolu, et akudes ja patareides on elektrienergia tootmiseks vajalikud keemilised ühendid juba olemas, kuid kütuseelementide korral lisatakse oksüdeerijat (õhku) ja redutseerijat (kütust) pidevalt süsteemi juurde. Akud on elektriliselt taaslaetavad, kuid patareid on ainult ühekordselt kasutatavad. Asjaolu, et käesolevas töös tehti enamus katseid sama katoodiga, vahetades ainult alumiiniumanoodi (ja mõnikord elektrolüüti), annab põhjuse nimetada süsteemi kütuseelemendiks ja mitte patareiks. Alumiinium-õhkkütuseelement (Al-õhkkütuseelement) on vooluallikas, mis muundab elektrienergiaks keemilise reaktsiooni, kus alumiinium, vesi ja õhk reageerivad omavahel, moodustades alumiiniumhüdroksiidi või aluminaadi. Al-õhkkütuseelemente on mitut tüüpi ning selle töö käigus otsustati neid kategoriseerida nii, nagu ei ole teadaolevalt varem tehtud: vedelikuga täidetud ning ilma membraanita elemendid, mis jagunevad seisva vedelikuga elementideks ja läbivooluelementideks, ning membraaniga elemendid, mida saab jagada võileiva stiilis elementideks (ingl sandwich style) ja tahke elektrolüüdiga elementideks. Selles töös kasutatakse enamasti läbivooluelemendi tüüpi ja tahke elektrolüüdiga süsteeme.

Al-õhkkütuseelemente on hakatud rohkem uurima, kuna neil on nii teoreetiliselt kui ka praktiliselt parem energiatihedus (vastavalt 8100 Wh/kg (Al) ja 4300 Wh/kg (Al2O3)) kui liitium-ioonakudel (265-280 Wh/kg) ja maailmas enim uuritud metall-õhkpatareidel (nt Mg ja Zn), lisaks peetakse neid ka planeedi olemasolevaid ressursse säästvamaks.

Al-õhkkütuseelementides on alumiinium taaskasutatav metall, need on odavad, kerged, omavad suurt energia salvestusmahtu ja alumiiniumil on madal elektrokeemiline ekvivalentsus, mis jääb õhkpatareides kasutatavatest metallidest alla ainult liitiumile. Al-õhksüsteem on üks võimalikke alternatiive, mida kasutada autode energiaallikana sisepõlemismootorite asemel. Juba praegu arendatakse Al-õhkkütuseelementidega liikuvaid sõidukeid Indias mitme firma koostööna Iisraeli ettevõtte Phinergy abiga. Mõned autofirmad arendavad vahetatava akuga sõidukeid ning üheks pakutavaks energiaallikaks võiks olla Al-õhkkütuseelemendi läbivooluelement, mis annaks pikema läbisõidu. Lisaks kasutatakse Al-õhkkütuseelemente või -patareisid sõjalistes sidesüsteemides ja automatiseeritud allvee- ja õhusõidukites (nii ühekordseid kui taaskasutatava katoodiga), kuid täpsed andmed selliste kütuseelementide konstruktsioonide kohta on salastatud.

Mina valisin selle uurimistöö teema, kuna mind huvitavad loodusteadused ning soovisin proovida nende valdkondadega seonduvaid laboritöid, et teha teadlikum karjäärivalik. Selle uurimistöö eesmärk on katsetada uudseid anoode ja läbivooluelementi, milles varieeritakse elektrolüütide koostist, et saavutada suuremaid võimsusi ja kasutegureid kui siiani on metall-õhkkütuseelemendis saavutatud. Töös kasutatakse uudseid Alx ja Aly anoode. Nende koostist ja valmistamise viisi ei saa veel avaldada, kuna enne tuleb nende valmistamise kohta publikatsioon avaldada. Lisaks võeti ka eesmärgiks populariseerida antud teemat, milleks loodi video Al-õhksüsteemist, osalemaks teadusteatri videokonkursil.

Keskkonnaagentuur kogub andmeid laiujuri (Dytiscus latissimus) ja lai-tõmmuujuri (Graphoderus bilineatus) leviku ja arvukuse kohta. Nende liikide andmeid on vaja täiendada, sest nad kuuluvad Euroopa Liidu loodusdirektiivi lisades nimetatud ohustatud liikide hulka. Kümme aastat tagasi telliti ujurite andmete täiendamiseks spetsiaalne uuring, mille käigus püüti ujureid ka Saaremaal, kuid hiljem ei ole ujurite kohta uuringuid Saaremaal tehtud. Ujurite püüdmine on suhteliselt lihtne ja seepärast hakkasid Keskkonnaagentuuri töötajad 2024. aastal ise ujureid püüdma ja nende kohta andmeid koguma. Ujureid püütakse soojal ajal, kevadest sügiseni. Tänu sellele sai uurimistöö autor suvisel koolivaheajal ja nädalavahetustel ujurite püüdmisel osaleda ja neid tundma õppida. Nüüdseks on ujureid Saaremaal püütud juba kaks aastat ja kolmas aasta ootab ees.

Kui uurimistöö autor oli juba ühe suve ujureid püüdnud, siis tekkis mõte kirjutada loovtöö mõnest huvitavast ujurist. Selleks liigiks valiti lääneujur (Dytiscus semisulcatus), kes on levinud peamiselt Saaremaal ja keda oli varem Eestist leitud ainult seitsmel korral. Kõige rohkem lääneujuri vaatluseid on seni tehtud Saaremaal Vanakubja külas Rauna talus – uurimistöö autori koduõues – ka see oli põhjus, miks otsustati just sellest liigist kirjutada.

Loovtöö koostamise ja ujurite püüdmise käigus selgus, kui vähe Eestis leiduvatest ujuritest ja nende levikust üldse teatakse. Kuna huvitavad ujurid ei piirdu ainult lääneujuriga ja ujurite püüdmisel saadakse kätte palju erinevaid liike, siis otsustati uurimistöös kirjutada kahest ujurite perekonnast: Dytiscus ja Graphoderus. Need perekonnad valiti, sest töö autor oskab määrata nende perekondade liike väliste tunnuste järgi ja nende hulgas on ka mõlemad Eestis kaitse alla kuuluvad liigid. Töös kirjeldatakse täpsemalt kaitsealuseid ujureid ja kahte Dytiscus perekonna liiki, kes on Saaremaal haruldased. Teiste liikide kohta esitatakse kahe aasta jooksul kogutud andmed nende arvukuse kohta.

Kõigil on õppimise-õpetamisega isiklik kokkupuude, mistõttu on lõputult erinevaid arvamusi õppekavade uuendamise, õpetajate töökoormuse, digipöörde, tehisintellekti kasutuse, TI-hüppe ning õpilaste vaimse tervise kohta. Viimase paari aastaga on aga tänu reformidele hariduse aktuaalsus veelgi kasvanud, nii Eesti meedias kui ka poliitikas on see olnud üks peamisi teemasid. Kuigi Eesti haridussüsteemi peetakse rahvusvaheliselt edukaks, viitavad mitmed uuringud samal ajal õpilaste kõrgele stressitasemele, madalale koolirõõmule ja motivatsioonilangusele. See vastuolu – head õpitulemused ühelt poolt ning noorte subjektiivne rahulolematus teiselt poolt – loob vajaduse uurida, kuidas noored ise hariduse tulevikku näevad ning milliseid muutusi nad oluliseks peavad.

Teema valik on oluline, sest noorte visioonid pakuvad ainulaadset sisevaadet haridussüsteemi arenguvõimalustesse, mida traditsioonilised õppekavade loomise protsessid sageli ei hõlma. 2025. aasta rahvaalgatuse „Hakkab looma“ unistamistalgutele saadetud visioonid on väärtuslik allikas, kuna need peegeldavad noorte spontaanseid ideid ja ootusi ilma formaalsete piiranguteta. Kuigi noorte kaasamist haridusotsustesse on viimastel aastatel rõhutatud nii Euroopa tasandil kui ka selle liikmesriikides eraldi, ei ole Eestis noorte tulevikuvisioone hariduse vaatenurgast süstemaatiliselt analüüsitud. Seetõttu aitab käesolev uurimistöö täita lünga senises teadmises ning annab võimaluse mõista, millist haridussüsteemi noored ise tulevikus ette kujutavad ja kuidas see erineb nende kogemusest tänases koolis.

Käesoleva uurimistöö eesmärk on analüüsida Eesti noorte ettekujutust haridussüsteemist aastal 2050 „Hakkab looma“ unistamistalgutele saadetud visioonide põhjal ning võrrelda neid nägemusi praeguste riiklike tulevikuplaanidega. Analüüsi abil soovitakse paremini mõista, millised ootused ja vajadused noortel hariduse tuleviku suhtes esinevad. Töö aitab avada võimalikke põhjuseid, miks esineb vastuolu kõrgete õpitulemuste ja õpilaste rahulolu vahel.

Bioloogiline mitmekesisus linnakeskkonnas on aktuaalne uurimisteema, sest linnastumine on järjest süvenev protsess, mille käigus peab üha tihenev linnaruum andma oma panuse bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele. 2024. aasta novembri seisuga oli Tallinna elanike arv 461 938. Rahvaarv on viimase 10 aastaga tõusnud ning 2050. aastaks prognoositakse Tallinna rahvaarvuks pool miljonit inimest. Nendest andmetest lähtuvalt on linnastumine jätkuv protsess. Tiheasustus ja ehitustegevus vähendavad erinevatele liikidele sobilike elupaikade pindala linnas ja suurendavad elupaikade killustatust. Lisaks mõjutab linnaruumi elurikkus ka inimeste elukvaliteeti.

Bioloogilist mitmekesisust linnakeskkonnas hakkasid uurima 1950. ja 1960. aastatel ökoloogid, kes mõistsid linna olulisust liikide elupaigana. Huvi selle teema vastu kasvas ja 1970. aastatel hakati elupaikade konserveerimist integreerima linnaplaneerimisse. Järgnevatel aastakümnetel tõusis seoses keskkonna- ja kliimakriisiga linnalooduse teema üha enam teadlaste ja praktikute fookusesse. Uuema aspektina on viimasel kümnendil lisandunud inimese vaimse ja füüsilise heaolu, esteetika ja linna bioloogilise mitmekesisuse vaheliste seoste uurimine.

Töö eesmärk on analüüsida tänavaruumi taimede bioloogilist mitmekesisust Tallinna linna Raua asumi avalikult kasutatavate tänavate näitel ja kaardistada piirkonna elanike suhtumist elurikkust mõjutavatesse aspektidesse. Lisaks esitatakse uurimistöö tulemustest lähtuvad ettepanekud, kuidas linnakeskkonna bioloogilist mitmekesisust suurendada.