Tuul on ilmastikutegur, mis keskkonda, sealhulgas inimesi, väga palju mõjutab. Globaalsed kliimamuutused võivad elusloodust oluliselt mõjutada, seejuures mitte ainult temperatuuri, vaid ka muuta tuulekiirust. Paraku on tuule mõju elusorganismidele pälvinud oluliselt vähem tähelepanu kui temperatuuri mõju, mistõttu teadmised tuulemuutuste võimalikest ökoloogilistest tagajärgedest on napid. Väikeste loomade, nagu näiteks putukate, elutegevust võib märkimisväärselt mõjutada ka juba suhteliselt vähene muutus tuule tugevuses. Putukad kui toiduahela väga tähtsad lülid mõjutavad ka kogu ülejäänud ökosüsteemi toimimist. Tuule mõju putukatele on seni väga vähe uuritud. Siinne töö ongi autori püüe luua selgust niivõrd olulises teemas.

Töös uuriti tuule mõju putukate arengule salu-samblikuvaksiku röövikute näitel. Valitud liigi areaal on muutumises (Mikkola et al., 1989, 19; Viidalepp, 1970), mis võib olla tingitud kliimamuutustest, sealhulgas tuule karakteristikute muutustest. Uurimistöö käigus tehtud katses loodi katsealuse liblika röövikutele võimalikult sarnased tingimused nagu looduses tekitades nõrka tehistuult. Täpsemalt uuriti röövikute kaalude vahet katse-eelselt ja järgselt ning kaalumuutuse sõltuvust tuule tugevusest. Varasematest uuringutest on teada, et tuul võib mõjutada putukate käitumist ning kehasoojuse ja niiskuse regulatsiooni (Chown, Nicolson, 2004; Kuussaari et al., 2017, 2). Mõju käitumisele on uuritud ka liblikaröövikutel ning leitud, et tuul võib neid toitumisel häirida (Leonard et al. 2016). Sellest tulenevalt püstitatigi hüpotees, et tuule tugevus mõjutab röövikute kasvu negatiivselt. Teema pakkus autorile huvi ning ta põhieesmärk oli õppida paremini tundma tuule mõju putukatele ja nende kaudu tervele ökosüsteemile ning arendada tuule mõju uurimise metoodikat.

Töö koosneb neljast peamisest peatükist: kaks teoreetilist osa – ülevaade tuule mõjust ökosüsteemidele ja salu-samblikuvaksikust varasema kirjanduse põhjal. Kolmas osa kirjeldab metoodikat ja hõlmab ülevaadet nii varasematest uurimistöödest, tehtud katsest kui ka andmete analüüsiks kasutatud meetoditest. Neljas osa kirjeldab katse tulemusi ja nende põhjal tehtud järeldusi. Töö teoreetiline osa põhineb peamiselt vastavasisulise teaduskirjanduse analüüsil.

Minu uurimistöö teema on libahundimotiivi muutumine rahvapärimusest nüüdiskirjanduseni. Kirjanduses on kasutusel palju arhetüüpseid motiive ja arhetüüpseid tegelasi. Seega ei ole arhetüübid oma tähtsust minetanud, küll aga on need sajanditega algversiooniga võrreldes teisenenud. Teema valik on ajendatud minu soovist mõista, kuidas libahundi arhetüüp on täpsemalt arenenud.

Töö eesmärk on teada saada, kuidas on muutunud libahuntide kujutamine. Eesmärgiks on uurida ka libahunti kui arhetüüpset tegelast, millised on olnud rahvapärimuses arusaamad libahundist. Töö on plaanis saata ka õpilaste teadustööde riiklikule konkursile.

Uurimismeetodina kasutan võrdlemist ehk üritan tõmmata paralleele folkloori ja kirjanduse vahel. Selleks loen läbi mitmed teosed, mis kajastavad libahundimotiivi. Teoste valikus on nii väliskirjandust kui ka eesti kirjandust, kaasa arvatud eesti kirjanduse tüvitekste. Teoste valimisel andis nõu Lääne Maakonna Keskraamatukogu lasteosakonna bibliograaf Krista Kumberg.

Enne töö alustamist panen enda jaoks kirja töökulgu suunavad küsimused:

• Kes/mis on libahunt?
• Kus/millistes teostes on kujutatud libahunti?
• Kuidas on libahundimotiiv muutunud?

Püstitan järgmise hüpoteesi: kuigi libahundimotiivid on kirjanduses populaarsed, siis tänapäeva kirjanduses on kaugenetud libahundi algsest arhetüübist.

Teooriaosas annan ülevaate folklooril põhinevatest lugudest libahundi kohta. Kirjutan libahundi olemusest, libahundiks/inimeseks muundumisest, libahundi välimusest ja käitumisest, libahundi pärimustest, libahuntlusest 17. sajandi Eestis ning toon välja mõned kirjanduses leiduvad libahundimotiivid. Teoreetiline osa koosneb kuuest alapeatükist.

Esimeses uurimuslikus osas käsitlen libahundimotiivi kasutust ja selle muutumist eesti kirjanike seas. Eesti kirjanduse osas olen kasutanud allikana seitset teost, mis on esimest korda avaldatud ajavahemikus 1911–2017. Töös vaatlen teoseid kronoloogilises järjekorras ning teoste valik tuleneb oma lugemusest ja raamatute kättesaadavusest, lisaks on mitmed valitud teosed ka tähtsad eesti kirjanduses. Teoste valimisel on samuti lähtutud bibliograafi Krista Kumbergi soovitustest. Töötan läbi järgmised teosed:

• August Kitzbergi „Libahunt“;
• August Gailiti „Libahunt“;
• Aino Kallase „Hundimõrsja“;
• Juhan Jaigi „Hõbedane karjakell“;
• Juhan Jaigi „Libahunt“;
• Andrus Kivirähki „Rehepapp ehk November“;
• Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“.

Aino Kallase liigitan eesti kirjanduse alla, kuna ta on soome-eesti kirjanik, kes kirjutas küll soome keeles, aga oma teostes kasutas sageli eesti ainestikku. Samuti oli tema abikaasa Oskar Kallas eesti rahvaluuleteadlane ja diplomaat.

Teises uurimuslikus osas keskendun samuti libahundimotiivi kasutusele ja muutumisele. Töötan läbi üheksa väliskirjanike poolt kirjutatud teost, mis kujutavad libahundimotiivi. Need on eesti keeles välja antud aastatel 2003–2016. Väliskirjanduses jätan välja laiemalt tuntud sarjad/teosed, nagu näiteks J. K. Rowlingu „Harry Potteri“ sarja ning Stephenie Meyeri „Videviku“ saaga, et tuua tähelepanu vähem tuntud raamatutele. Raamatuid käsitlen kronoloogilises järjekorras alates nende ilmumisest eesti keeles, sarjade puhul lähtun esimese raamatu väljaandmisajast. Uurimusmaterjale oleks rohkemgi, kuid valimisel lähtun oma varasemast lugemusest ja bibliograaf Krista Kumbergi soovitustest. Töötan läbi järgmised teosed:

• Terry Pratcheti „Relvis mehed“;
• Terry Pratcheti „Viies elevant“;
• Maggie Stiefvateri „Värin“;
• Maggie Stiefvateri „Palavik“;
• Maggie Stiefvateri „Igavesti“;
• Bree Despaini „Sünge jumalus“;
• Lily St. Crow „Veidrad inglid“;
• Åsa Larssoni ja Ingela Korselli sarja PAX teine raamat;
• Martin Widmarki „Nelly Rapp ja libahundid“.

Inimene omandab oma emakeele peaaegu märkamatult oma vanematega ja lähedastega suheldes. Süstemaatilisem keeleõpe algab koolis. Koolis – vahel ka varem – algab võõrkeelte õppimine. Mida vanemaks saadakse, seda rohkem mõjutusi, ka keelelisi, saadakse ümbritsevast keskkonnast.

Uurimistöö teema „Õpilaste keelehoiakud ning suhtumine eesti keelde ja selle õigekeelsusesse Haljala Kooli 7.–9. klassi õpilaste näitel“ valiti töö kirjutaja huvist saada teada, millised on koolikaaslaste hoiakud eesti keele ja inglise keele suhtes ning kuidas nad suhtuvad nii eesti keele kui ka võõrkeelte õppimisse.

Uurimistöö eesmärgiks seati:

1. tutvuda varasemate keelehoiakuid käsitlevate uurimustega;
2. selgitada küsitluse abil välja Haljala Kooli põhikooli III astme õpilaste keelehoiakud ja suhtumine korrektse emakeele valdamisse.

Töö kirjutaja püstitas hüpoteesi, et põhikooli III astme õpilased väärtustavad inglise keele õppimist ja arvavad, et eesti keelt pole vaja õppida, sest seda osatakse iseenesest.

Eesmärgi saavutamiseks korraldati küsitlus, millele vastas 70 õpilast: 7. klassist 20, 8. klassist 22 ja 9. klassist 28 (lisa 1, 2). Samuti intervjueeriti 7. klassi õpilasi (lisa 3) ning vesteldi võõrkeele õpetaja Aleksei Kochubeiga. Töö autor tutvus teemakohase kirjandusega, millest on antud lühiülevaade.

Igapäevases õppetöös eeldatakse pidevalt informatsiooni meeldejätmist. Kuna mälus toimuvad paljud protsessid une ajal, siis on kasulik rakendada magamisaega ka õpitu kinnistamiseks. Kasutades unestiimuleid ehk seostades päeva jooksul õpitut mingi konkreetse stiimuliga, näiteks lõhnaga, peaks olema võimalik ka une ajal teadmisi korrata. Teema on väga aktuaalne kõigi õpilaste seas, kelle jaoks on oluline informatsiooni mäletamine.

Siinse uurimistöö eesmärk on anda ülevaade õppimise olemusest ja seda toetavatest stiimulitest ning une tähtsusest inimese mälu töös. Lisaks on eesmärk analüüsida, kas unestiimuleid (täpsemalt lõhnastiimulit) kasutades on võimalik une ajal õpitut tulemuslikumalt kinnistada. Selleks viiakse läbi katse Tartu Jaan Poska Gümnaasiumi 20 vabatahtliku õpilasega. Pooled õpilased valimist kasutavad piltidega mängukaartide asukoha meelde jätmiseks lõhnastiimulit ja pooled mitte. Töö hüpotees on, et kasutades lõhnastiimulit mäletab katseisik õpitut paremini.

Teema valiti, sest autorile pakub huvi inimese psühholoogia ja aju töö. Samuti on autoril soov arendada oma õppimismetoodikat ja teha teaduslikku katset.

Uurimistöö esimeses osas räägitakse õppimisest ja mälust ning une rollist mälu toimimisele. Kirjeldatakse erinevaid unestiimuleid ja nende suhtelist efektiivsust. Töö teises osas antakse ülevaade läbi viidud katse tulemustest.

Töö tugineb Jaan Aru raamatule „Ajust ja arust. Unest, teadvusest, tehisintellektist ja muust“, kust uurimistöö autor luges esimest korda unestiimulite kasutamise võimalusest (Aru, 2017). Teooriaosa kirjutamisel kasutati lisaks erinevaid gümnaasiumiastme psühholoogiaõpikuid. Katse tegemisel toetuti Lübecki ülikooli teadlaste tööle „Odor Cues During Slow-Wave Sleep Prompt Declarative Memory Consolidation“ (Rasch jt, 2007).

Maailma järvede koguarvust moodustavad suurema osa madalad veekogud, mille sügavus on vähem kui 20 meetrit. Parasvöötmes ja Lähis-Arktikas on suure osa järvede keskmine sügavus isegi alla 1 meetri (Wetzel, 2001). Madalate järvede suuremast osakaalust hoolimata pälvisid järveteaduse kujunemisaastatel möödunud sajandi alguses tähelepanu siiski sügavad järved.

Madalatele järvedele on pärast nende taasavastamist eelmise sajandi lõpukümnenditel (Scheffer, 1998) hakatud tähelepanu pöörama nende ökosüsteemide uurimisele ja majandusvõimaluste arendamisele. Sügavad järved pole siiski järveuurijate vaateväljast täiesti kõrvale jäänud. Vee molekulaarsete omaduste tõttu ilmnevad sügavates järvedes kihistumisnähtused ehk olukorrad, kus veesambas esinevad üksteisega kohakuti paiknevad ja üksteisega mittesegunevad kihid. Kihistumise põhjuseks on veekihtide erinev temperatuur ja mineraalainete sisaldus (Dodds & Whiles, 2010). Ökosüsteemi toimimise seisukohalt on tegemist väga olulise nähtusega, sest kihistunud ja segunev järv talitlevad sootuks erinevalt ning nende ökoloogilist seisundit ei saa hinnata samal viisil. Näiteks on kihistunud järvede sügavamad veekihid suure osa aastast atmosfäärist isoleeritud ning pindmised veekihid ei puutu samal ajal kokku põhjasetetega (Wetzel, 2001). Stabiilne kihistumine tekitab olukorra, kus järve süvakihtidesse lukustatud toiteained ei ole kättesaadavad veetaimedele ega planktonvetikatele (Likens, 2010).

Eestis on ülekaalus madalad järved. Järvede nimestikus (Tamre, 2006) olevast 2804 järvest on vaid 46 sügavamad kui 15 meetrit. Mitmeid kihistunud Eesti järvi uuriti põhjalikumalt Põllumajandusülikooli ZBI teadusteema „Suvise temperatuurikihistuse mõju järve ökosüsteemi aineringele“ raames aastatel 1998–2002. Arvukate järvede vaatlustelt keskenduti hiljem mudeljärveks valitud Verevile, uurides selle ökosüsteemi seadistusmehhanisme kihistuse kujunemisel. Verevi järv on suhteliselt sügav ja tuulte eest varjatud veekogu, millel on head looduslikud eeldused kihistumiseks. Aastakümneid on järv olnud tugeva inimmõju all ning selle pärandina on järve vette ja põhjasetetesse salvestunud hulgaliselt toiteaineid. Suur toiteainekoormus ja sagedased veeõitsengud on viinud olukorrani, kus soodsate ilmade korral süveneb kihistus või muutub järve segunemismuster. 2000. aastal märgati esimest korda, et järv ei segune parasvöötme veekogudele omaselt kahel korral aastas, vaid jätab tugeva kihistumise tõttu segunemiskordi vahele (Ott & Kõiv, 2005).

Kahjuks ei kuulu Verevi järv keskkonnaseire püsivaatlusjärvede hulka ning viimased seireandmed pärinevad aastast 2012. Vaatamata 17 aastat tagasi toimunud põhjalikule ökosüsteemi uurimisele, jäeti toona kõrvale veetemperatuuriandmed ning ei hinnatud kihistumise stabiilsust. Kuna järve ökoloogilise seisundi ja seeläbi puhkemajandusliku väärtuse määrab just kihistumise teke ja selle püsivus, siis on järve tulevikku prognoosides oluline teada protsesse ja tegureid, mis kihistumist mõjutavad. Lisaks tekib üleilmset soojenemist arvestades paratamatult küsimus, kas tulevikus võib Verevi järv olla veelgi tugevamalt kihistunud.

Töö põhieesmärk on uurida Verevi järve kihistuse olemust ühe aasta jooksul jäävabal perioodil. Kihistuse iseloomustamiseks ja hindamiseks on äärmiselt olulised ka järve morfomeetrilised andmed. Siiani on Eesti väikejärvede puhul kasutatud nüüdseks juba vananenud H. Riikoja (1930) koostatud sügavuskaarte ja nende põhjal arvutatud morfomeetrilisi näitajad. Seetõttu on uurimistöö üks osa ka Verevi järve sügavusmõõtmised ja digitaalse sügavuskaardi loomine. Juhuslikult tehti 2017. aastal järvel ka riiklik seire, kus neljal korral aastas võeti veest proove ning mõõdeti erinevaid hüdrokeemilisi ja elustikunäitajaid. Kihistuse kujunemise eripärade ja dünaamika hindamisel kasutati ka varasemate aastakümnete jooksul andmebaasidesse kogunenud mõõtmisi.

Uurimistöö tulemusena soovitakse leida vastust küsimustele, kas Verevi järve kihistumismuster erineb teistest Eesti väikejärvedest ja kas 2000. aastal täheldatud kevadise segunemise ära jäämine oli juhuslik nähtus või pigem reegel taolise ökosüsteemi puhul. Järve varasemate vaatluste ja ilmaandmete võrdlemisel püütakse selgitada kihistumise seost ilmastikuga ning anda tulevikuprognoos lähtuvalt kliimamuutustest.

Siseõhu kvaliteet mõjutab olulisel määral inimese tervist ja töövõimet, kuna enamik inimestest veedab suurema osa ööpäevast siseruumides. Üheks tähtsamaks siseõhu kvaliteedi näitajaks on süsinikdioksiidi (CO₂) kontsentratsioon.

CO₂ ehk süsihappegaas on hingamisel eralduv gaas, mis liiga suure kontsentratsiooni korral mõjub halvasti inimese vaimse töö efektiivsusele, sealhulgas õppimisvõimele, mistõttu on oluline hoida CO₂ kontsentratsioon erinevates õppekeskkondades alla standardis EVS-EN-15251 toodud piirnormi 1000 ppm. Siiani on läbi viidud mitmeid CO₂ mõõtmisi koolides, aga õppetööd tehakse peale koolide ka õpilaste kodudes. Paraku õpilaste koduste õpikeskkondade CO₂ kontsentratsiooni kohta ei ole Eestis spetsiaalseid uuringuid mulle teadaolevalt veel tehtud. Seepärast tahtsin teada saada, kas süsihappegaasi kontsentratsioon õpilaste kodudes vastab nõuetele.

Töö eesmärk oli välja selgitada, milline õhukvaliteet (CO₂ kontsentratsioon ja temperatuur) ja missugused ventilatsioonisüsteemid on õpilaste kodudes ning tutvuda õpilaste harjumustega (kas õppimise ajal on uksed ja aknad kinni või mitte, kas tube õhutatakse jne). Samuti uurida, missugust tüüpi majad on kõige problemaatilisema õhukvaliteediga. Selleks viisin läbi kakskümmend CO₂ kontsentratsiooni mõõtmist Tartu gümnasistide kodudes.

Töö esimeses osas selgitan, mille järgi õhukvaliteeti hinnatakse ning annan ülevaate erinevatest ventilatsioonitüüpidest ja nende tööpõhimõtetest. Samuti tutvustan varasemate teemakohaste uuringute tulemusi. Töö teises osas kirjeldan mõõtmiste metoodikat ja analüüsin mõõtmistulemusi.

Kirjanduslike allikatena kasutasin hoonete sisekliima, CO₂ mõõtmise tulemuste ja ventilatsiooniga seotud materjale, mida leidsin nii paberil kui internetist.

Uni moodustab ligi kolmandiku inimese elust. Seetõttu on uni koos toitumise ja seksuaalsusega üks inimese kolmest põhivajadustest, kuid ainus, mida koolitundides üldjuhul ei käsitleta.

National Sleep Foundationi avaldatud soovituslike unetundide arvu järgi (vt tabel 1, lk 8) peaks 14–17-aastane nooruk öösel magama 8–10 tundi. 18–25-aastaste vanuserühmal, millesse kuuluvad ka paljud 11. ja 12. klasside õpilased, soovitatakse magada 7–9 tundi. 2016/17. õppeaastal Tallinna Reaalkooli gümnaasiumiõpilaste seas korraldatud uurimistöös leiti, et pooled uuringus osalenud õpilased ei maga vastavalt välja toodud eakohastele normidele (Kuusk, 2017: 22). Teismeeas, kus inimese keha on arenemisjärgus, võib vähene uni takistada aju normaalset arengut (Giedd, 2009).

Üldjuhul on inimeste teadlikkus unest ja selle puudusega kaasnevatest probleemidest suhteliselt madal (Perry, 2013). Madala teadlikkuse põhjus võib olla teema vähene kajastus meedias. Ka juhul, kui ollakse teadlik, et vähe magamine on tervisele halb, ei pruugi unedefitsiidi tagajärjed tunduda unerütmi muutmiseks piisavalt olulised. Mõnel inimesel on aga töö- või kooliväline aeg niivõrd sisustatud, et koju jõutakse alles pärast vajalikku magamaminekuaega. Kõrgem uneteadlikkus aitaks tõstatada arutelu inimeste, eriti laste ja noorte, uneprobleemide üle ning panna rohkem inimesi enda magamisharjumusi muutma. Rohkem und tagaks õpilastele parema füüsilise ja emotsionaalse toimetuleku koolis, parandades kõrgema motivatsiooni, keskendumis- ja tähelepanuvõime abil akadeemilisi tulemusi (Rosekind et al., 2010). Lisaks on oluline hea unekvaliteet: kui puhanuna inimene end hommikul ja päeva jooksul tunneb ning mitu korda ta öösel üles ärkab. Normaalne unerežiim aitab inimesel tunda end energilisena nii töötades kui ka hobidega tegeledes.

Uurimistöö eesmärk on uurida inimeste uneharjumuste seost eluga rahuloluga ning võrrelda erinevate vanusrühmade ning õpilaste ja õpetajate uneharjumusi. Lisaks on eesmärk teadvustada unega seotud probleeme tänapäeva ühiskonnas ja seeläbi tõsta teema aktuaalsust inimeste seas.

Töös on püstitatud hüpotees: mida kõrgem on vastajate unetundide arv, seda kõrgem on eluga rahulolu (Kelly, 2004, 2).

Lisaks on püstitatud kolm uurimisküsimust:

1. Kas õpilased magavad seda rohkem, mida hiljem kool algab? (Wahlstrom, 2002, 12)
2. Kas Tallinna Reaalkooli õpilased magavad keskmiselt vähem kui Tallinna Prantsuse Lütseumi õpilased?
3. Kas vastanud õpilaste ja õpetajate unetundide arv jääb alla eakohaste soovituslike normide?

Suure ja väikese algustähe õigest kasutamisest saadakse põhjalikum ülevaade põhikoolis ning gümnaasiumis korratakse. Pikema uuringu käigus hakkavad silma reeglid, mille vastu sageli eksitakse, ning teised, mida näikse tuntavat.

Teema „Algustäheortograafia muutumine ajas ja tundmine tänapäeval“ valisin oma huvist eesti keele vastu. Soovisin teada saada, millal hakati algustäheortograafiat põhjalikumalt kirja panema ja kuidas on algustähereeglid aja jooksul muutunud. Selleks uurisin reeglite käsitlust kronoloogilises järjekorras. Samuti huvitas mind, kui hästi inimesed suure ja väikese algustähereeglid omandanud on, kas nad on kursis reeglite muutumisega ning kui hästi neid kasutada oskavad. Olles ise mõnikord õige algustähe valikul ebakindel, tahtsin ka algustähereeglid kindlamalt omandada.

Uurimistöö esimene eesmärk oli leida vastused küsimustele, kas ja kuidas on reeglid vahemikus 1912–2016 muutunud. Selleks lugesin erinevaid grammatikaõpikuid, keelealaseid käsiraamatuid, sõnaraamatuid ja artikleid. Kirjanduse leidmisel olid abiks emakeeleõpetaja ja EKI keelekorraldaja Tuuli Rehemaa.

Uurimistöö teine eesmärk oli leida vastus küsimusele, kui hästi algustäheortograafiat tuntakse. Selleks koostasin internetipõhise anonüümse testi, mis koosnes 20 valikvastusega küsimusest. Uurimuse hüpoteesiks seadsin väite, et nooremad vastajad teevad rohkem vigu kui vanemad.

Puusaliigese endoproteesimine on ortopeediline operatsioon, mis parandab inimese elukvaliteeti alandades valu, vähendades nii majanduslikke kui ka sotsiaalseid kulutusi ning taastades liigese liikuvust. Viimaste aastatega on puusaliigese proteesimise arv Eestis kasvanud. OECD 2009. aasta aruande kohaselt tehti 100 000 elaniku kohta 88 operatsiooni, kuid 2015. aastaks oli see arv kasvanud 156ni (Health at a Glance, 2011; Health at a Glance, 2017).

Teemavalikul lähtus autor isiklikust huvist puusaproteeside ja endoproteesimise vastu, kuna autor on puusaliigese endoproteesimise operatsiooni läbi teinud. Suur ajend teema valikuks oli ka kergesti kättesaadava eestikeelse info puudumine, sest teavet leidub vaid infovoldikutes ja -lehtedes, milles leitav teave on liiga üldistav. Pikkades teadustöödes või ravijuhistes on tekst keeruline ning tavainimene ei pruugi sellest aru saada.

Töö eesmärk on leida infot puusa endoproteesimise kohta ning luua leitud info põhjal usaldusväärne ja põhjalik eestikeelne veebileht, mis keskendub puusaliigese endoproteesimisele ja selle järgsele taastumisele. Veebileht annab ülevaate puusaproteesidest, operatsioonijärgsest füsioteraapiast ning võimalikest tüsistustest ja ohtudest. Lisaks leidub soovitusi igapäevaeluks pärast puusaliigese endoproteesimist.

Käesolev praktiline uurimistöö koosneb neljast osast, kus esimeses kolmes antakse ülevaade puusaliigese endoproteesimisest, võimalikest tüsistustest ning operatsioonijärgsest füsioteraapiast. Viimases osas kirjeldatakse veebilehe valmimist ning tagasiside saamist ja analüüsitakse tulemusi.

Peamised töös kasutatud materjalid on Kirdi, Latti, Lauri, Nikitina, Saare ja Sooba „Puusa- ja põlveliigese endoproteesimise järgne taastusravijuhis“; Freimanni, Haviko, Kelgu ja Nikitina „Puusaliigese endoproteesimine: patsiendi juhendmaterjal“ ja Jõeloo „Kõnni kinemaatilised näitajad enne ja kuus kuud pärast ühepoolset puusaliigese endoproteesimist: magistritöö liikumis- ja sporditeaduste erialal“. Samuti on kasutatud mitmeid teemakohaseid veebiartikleid.