Me elame ühe enim reostunud mere, Läänemere ääres. Olen alati soovinud teada saada, milline on selle haruldase riimveelise elukeskkonna tervislik seisund ja suutlikkus probleemidega toime tulla. Teisisõnu soovisin ma uurida merekeskkonna seisundit. Teema lõplikul valikul sai määravaks võimalus osaleda Tartu Ülikooli Eesti Mereinstituudi igapäevatöös – käia merel seireproove kogumas ning osaleda veeproovide laboratoorsel analüüsil.

Vesi on levinuim aine Maal ja pealtnäha on ta kõikjal ühesugune, kuid ometi erineb vee keemiline ja bioloogiline koostis piirkonniti väga oluliselt. Eriti mõjutavad merekeskkonna seisundit lämmastiku- ja fosforiühendid, mis on veetaimede olulised toitained. Töös püüan leida vastuseid küsimustele, kas Eesti rannikuvee lämmastiku- ja fosforisisalduses oli 2014. aastal erinevusi võrreldes 2013. aastaga ning kas 2014. aastal oli muutusi toitainete sisaldustes võrreldes pikaajalise keskmisega. Selleks püstitasin kaks hüpoteesi.

1. 2014. aastal vähenes Eesti rannikuvee üldlämmastiku ja -fosfori sisaldus 2013. aastaga võrreldes.
2. 2014. aastal vähenes Eesti rannikuvee üldlämmastiku ja -fosfori sisaldus pikaajalise skaalaga võrreldes.

Töö jaguneb kaheks osaks. Esimeses, teoreetilises osas, antakse kirjanduse põhjal ülevaade rannikuvee kvaliteeditüüpidest ning kvaliteedielementidest. Teises, empiirilises osas, kirjeldatakse uurimisalasid, antakse ülevaade veeproovide kogumise ning üldfosfori ja üldlämmastiku keemilise analüüsi metoodikatest, esitatakse uurimistulemused, arutatakse nende üle ja tehakse järeldused.

Indikaatorid on aineid, mis muudavad värvust lahusele happe või aluse lisamisel. Indikaatoreid kasutatakse happelise ja aluselise keskkonna määramiseks. Indikaatoreid jagatakse kahte liiki: looduslikeks ja keemilisteks indikaatoriteks. Looduslikud indikaatorid on näiteks porgand, kirss ja mustikas. Kõige levinumad keemilised indikaatorid on fenoolftaleiin ja metüüloranž. Indikaatorite abil saadakse teada, kas lahus on happeline, neutraalne või aluseline. Täpsemalt väljendab lahuse happelisust pH, mille väärtused jäävad reeglina vahemikku 0…14. pH määramiseks kasutatakse spetsiaalset aparaati, milleks on pH-meeter, kuid veel on võimalik kasutada ka universaalindikaatoreid, mille erinevad värvused vastavad mingile pH-skaala väärtusele.

Minu töö eesmärkideks on:
1) teada saada, mis on indikaatorid ja lahuse pH;
2) uurida, millistest taimedest saab indikaatoreid valmistada;
3) valmistada erinevatest taimedest looduslikud indikaatorid ning võrrelda nende värvusi hapetes ja alustes.

Valisin sellise uurimistöö teema, kuna mind huvitab väga kõik, mis toimub keemias ja füüsikas. Eriti suure tõuke andis mu ideele Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilasfirma Kolm Põrsakest, kes käisid koolis teadusteatrit tegemas, mis oli tõesti paeluv ning nii mu huvi järk-järgult suureneski. Üheskoos õpetajaga leidsime täpsema teema, mille kohta otsustasingi lõpuks uurimistöö koostada.

Loovtööks on autor valinud õpilasuurimuse, kus keskendutakse aususe olemusele ja antakse ülevaade valetamise psühholoogiast. Õpilasuurimus käsitleb Miina Härma Gümnaasiumi (MHG) õpilaste ausust, mida mõõdetakse siiruse skaala abil.

Autor valis selle teema, kuna inimeste ausus on hetkel ühiskonnas väga oluline teema. Ausust on väga huvitav ja samas ka keeruline uurida, sest tihti mõeldakse, et ebaausad on ainult mõned üksikud inimesed, kuigi reaalsus on hoopis midagi muud.

P. Bronson & A. Merrymann (2009) viitavad laste valetamise uurijale Talwarile, kelle uuringute kohaselt need lapsed, kes on head valetajad, saavutavad akadeemilistes testides häid tulemusi. Mitte seetõttu, et nad testis valetaksid, vaid et valetamine eeldab nii head kognitiivset võimekust kui ka sotsiaalseid oskusi. Kirjutises rõhutatakse, et valetamine küll seostub intellektiga, aga sellega tuleb kindlasti tegeleda.

Siinse töö eesmärk on leida vastus küsimusele, kas ja kuidas sõltub ausus vanusest ja/või soost Miina Härma Gümnaasiumi 4., 6. ja 10. klasside seas.

Antud teema on tähtis, kuna ausust on alati väärtustatud ja see on üks olulisemaid väärtusi, mis inimesel võib olla. P. Bronson & A. Merrymann (2009) on toonud välja, et juba kaks kümnendit peavad vanemad ausust oma lastel kõige soovitatavamaks iseloomu seadumuseks. Teisalt võib öelda, et enamik inimesi on kokku puutunud valetamisega ja ebaaususega. Selle tõttu on vajalik olla sellest teadlik ja teadvustada, kui tähtis on ausus kui väärtus inimestele. Mõistes ka nn halle alasid, on meil võimalik teha teadlikumaid ja ka paremaid valikuid.

Autor koostas testi ise nii eesti kui ka inglise keeles, saades inspiratsiooni H. J. Eysencki isiksuse testist, milles sisaldub siiruse skaala.

Juba iidsetest aegadest on inimesed ehitamisel ja loomisel kasutanud kuldlõiget. Tänapäeval kasutavad disainerid kuldlõiget, et luua ideaalne või isegi „jumalik“ aine. Kuldlõige ehk jumalik proportsioon võib mängida olulist rolli inimese ilutajus. On arvatud, et aine, kus on kasutatud kuldlõiget, näeb välja ilusam ja on maitsekam.

Minu loovtöö eesmärk on uurida kuldlõike olemasolu parfüümipudelite vormides.

Arvatavasti valivad inimesed parfüümi mitte ainult meeldiva lõhna järgi, vaid ka sellepärast, et pudel äratab tähelepanu oma ilu ja elegantsusega.

Loovtöö ülesanded on:
1) uurida kuldlõike mõistet;
2) mõõta naiste ja meeste parfüümipudeleid Kaubamaja TOP 10-s;
3) mõõtmise põhjal uurida parfüümide kuldlõike proportsioone;
4) arvutiprogrammis Photoshop panna parfüümide pildile kuldlõike spiraal ja uurida kuldlõike proportsioone;
5) uurida, millised parfüümide firmad kasutavad kuldlõiget.

Antud uurimistöö käsitleb Karksi valla aukodaniku, põlise mulgi ja kodu-uurija Asta Jaaksoo elulugu, tema õpetajatööd ning rolli Mulgimaa kirjaniku August Kitzbergi muuseumi perenaisena. Uurimistöö teema valik põhineb isiklikul huvil uurida põhjalikult oma juuri, sest proua Asta on töö kirjutaja vanatädi, kelle 85. sünnipäeva tähistasime käesoleva aasta 28. aprillil.

Töö eesmärk oli jäädvustada Karksi valla ühe värvika ja aktiivse persooni, Asta Jaaksoo elulugu, õpetajatöö mured ja rõõmud ning tema panus kodukoha kultuurilukku.

Töö põhineb nii kirjalikel kui ka suulistel allikatel. Eesmärgi täitmiseks intervjueerisin Astat, tema õde Hellenit ja proua nooremat tütart Estat.

Töö kirjutajana kuulasin huviga vanatädi ja tema õe mõtisklusi lapsepõlvekodust Lilli metsade keskel, õpinguaastatest, tööst hariduspõllul ning aukartust väärivast elutööst August Kitzbergi materjalide kogumisel ja hoidmisel.

Töö koosneb kahest peatükist. Esimene peatükk ja selle kolm alapeatükki annavad ülevaate Asta Jaaksoo lapsepõlvest, kooliaastatest ja tema tööst hariduspõllul.

Teises peatükis on vaatluse all proua Asta tegevus muuseumi perenaise, mulgi keele ja kultuuri elushoidja ning teadmiste jagajana noorematele põlvkondadele.

Uurimistööd ilmestavad fotod ja tänukirjad pärinevad Asta Jaaksoo erakogust. Vanema perioodi fotode autoreid vanatädi ei tea, uuemate autor on Margus Mõisavald. Töös on püütud kirjasõnas edastada vanatädi suuliste ja tema õe Helleni salvestuste alusel kirja pandud meenutused võimalikult täpses sõnastuses. Proua Asta tütre Esta lühiküsitluse vastused interneti vahendusel on lisatud tööle originaalis.

Tänapäeval muutuvad üha aktuaalsemaks looduskaitset puudutavad teemad, sest toimunud järsud muutused keskkonnas (suurtööstuse areng, linnastumine, tehnoloogia ja majanduse areng) on mõjutanud loodust pöördumatult. Inimene on muutnud Euroopa maastikupilti suurel määral põllu- ja metsamajanduse ning elukohtade rajamisega. Seetõttu on järele jäänud vähe alasid, kuhu inimese mõju ei ole ulatunud. (Van Swaay et al, 2010) Samas on palju inimeste loodud piirkondi, mis on saanud mitmetele liikidele oluliseks elupaigaks. Sellised poollooduslikud alad vajavad inimese pidevat sekkumist, et säilitada liikide elupaiku ja nendest aladest sõltuvaid liike.

Liblikaliikide peamised ohud on van Swaay et al (2010) andmetel põllumajandusarenguga kaasnenud uuendused, mis mõjutavad 90% ohustatud liikidest, ehitustegevus (mõjutab 83% ohustatud liblikatest), aina suurenev pestitsiidide kasutamine (80%), põllumajandusmaa kasutamise lõpetamine ja selle majanduse muutmine (65%) ning liigi elukohtade kadumine ja killustatus üksteisest (83%). Liblikate arvukus ja levik kahanes 20. sajandil järsult eriti LääneEuroopas, kuid selle sajandi esimese kümnendi jooksul on kahanemine vähenenud, sest liblikapopulatsioonide säilitamiseks on kasutusele võetud kaitsemeetodeid. (Van Swaay et al, 2010)

Uued põllu- ning metsamajanduse võtted, kus ei kasutata enam traditsioonilisi viise põllu- ja metsamajanduse ülalpidamiseks, on muutnud tekkinud alade iseloomu, liigikooslust ning keskkonda. Tänapäeva põllumajandus erineb traditsioonilisest põllumajandusest üha suurenevate põllupindalade poolest. Seetõttu kasutatakse aina võimsamaid traktoreid ning kombaine varem kasutatud sirbi, vikati ning reha asemel. Samuti kasutatakse rohkelt taime- ja putukamürke ning muid kemikaale, et tõsta saagi produktiivsust. Liblikate kauaaegsed elupaigad on järsult muutunud kunagistest väikestest niitudest suurteks mitmekümne-hektarilisteks põllumaadeks, kuid enamjaolt sellised alad paljudele liblikatele elupaigaks ei sobi. Ka metsamajanduse uued võtted muudavad metsa aina tihedamaks (vähem valgusrikkaks), kõrgemaks ning metsaaluse mullakihi kuivemaks ja seega paljudele metsas elavatele liblikatele ebasobivaks elupaigaks.

Liigi kaitse efektiivsus sõltub sellest, kui hästi teatakse liigi talitlust ja eluviisi ehk ökoloogiat. Seega enne, kui tahetakse organismi kaitsta, tuleb lähemalt tutvuda kaitstava organismi ökoloogiaga, sest muidu ei pruugi kaitsemeetmetel olla piisavat mõju. Samuti ei pruugi valed kaitsemeetmed liigi säilitamisele mõjuda või võivad mõjuda halvasti, nii et liblikapopulatsioon võib hoopiski välja surra. Kuna eri regioonides olevad populatsioonid erinevad üksteisest, ei saa ühe riigi või regiooni infot teisele üle kanda. Seega tuleb igas piirkonnas teha eraldi katseid seal elavate populatsioonide isenditega. (Primack et al, 2008) Liblikad on olulisel kohal igas ökosüsteemis, kus nad on tähtsad taimede tolmendajad ja oluline toiduallikas teistele liikidele. Kuna liblikad on lühikese elueaga, siis reageerivad nad keskkonna mõjudele kiiresti ning seetõttu on nad arvestatavad indikaatorid elupaiga olukorrale. (Settele et al, 2008)

Suur-mosaiikliblika arvukust Euroopas on hinnatud 1999. aastal vähenevaks keskmiselt 20 kuni 50 protsendi võrra ning liblikaliik on seetõttu kantud Euroopa ohustatud liikide hulka (Van Swaay & Warren, 1999). Liblikas on välja surnud Belgias ja Luksemburgis ning Lääne- ja KeskEuroopas asuvates elupaikades jätkub liigi arvukuse kahanemine (Van Swaay et al, 2010). Suurmosaiikliblika ökoloogiast Eestis teatakse veel üpris vähe, kuid täiendav info liblika kohta on vajalik liigi kaitse planeerimisel. Näiteks on vähe teada suur-mosaiikliblika toidutaime(de) kohta Eestis, kuid toidutaimed on üks oluline aspekt liblikate arengus ning sellest tulenevalt ka nende levikul ning elupaiga sobivusel. Samuti ei ole palju teada suur-mosaiikliblikale avalduvate ohtude kohta Eestis.

Sellest tulenevalt püstitati töös järgmised uurimisküsimused:
• missugune on suur-mosaiikliblika seisund mujal Euroopas ja missugune Eestis,
• millised on suur-mosaiikliblika peamised ohud Eestis,
• milliseid kaitsemeetmeid on suur-mosaiikliblika kaitseks mujal Euroopas kasutatud ja millised kaitsemeetmed võiksid seega toimida ka Eestis,
• liigi ökoloogia ühe eripärana tahetakse välja selgitada suur-mosaiikliblika peamine toidutaim Eestis.