Kord sõnastas Juhan Liiv järgmise mõttetera: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” Kas olevik on selline, millisena seda kujutati ette minevikus ja mida see soosib tulevikuks?

Mul on kujunenud arvamus, justkui oleks sõna „venelane” eestlase suus saanud sõimusõna maigu. Solvanguna on seda kasutanud ja kasutavad siiamaani iga päev eri vanuses inimesed. Eesti kirdeosas on venelasi palju ning kuigi üldine läbisaamine on hea, suudetakse endiselt käituda vahel nagu natsistlikud diskrimineerijad. Ega ainult russki pole kaudne solvamine, estonets on saanud sama tähenduse venelase kõnes. Mingisugune relvasõjajärgne Eesti versus Venemaa sõnasõda käib ikka veel.

Sellise konflikti juuri otsides võib jõuda mitme sajandi võrra tagasi, kui Vene võim tõstis esmakordselt oma jala Eesti pinnale. Eestlased olid aastasadu võõra (ja mitte ainult slaavlaste) võimu all ja igatsesid priiks saamist. Mida enam aega edasi, seda ühtehoidvamaks rahvas muutus ning pandi alus eestlusele. Igaühe alateadvuses peitus unistus Eesti riigist, mis oleks iseseisev ja vaba, mitte nagu ühest käest teise edasiantav kaltsunukk. 19. sajandil eestlaste eneseteadvus intensiivistus, hakati väärtustama kultuuri ja keelt, kutsuti ärkvele inimhingedes peituv sinimustvalge tuluke… See valgus vilkus ja vilkus ning lõpuks hakkas püsivalt põlema ühel küünlapäeval.

Võib arvata, et põikpäisus ning sihikindlus olid ilmselt eestlaste levinud iseloomujooned ligi sada aastat tagasi, sest pikalt sooviti saada vabaks ja see ka õnnestus. 1920. aasta 2. veebruaril kirjutati Aia tänava majas number 35 alla dokumendile, mida tunneme Tartu rahulepinguna. Oluline lepingu juures oligi just see, et Ivanovite ja Tammede dünastiad sõlmisid omavahel rahu ning Ivanovid pidid Tammed sellest hetkest alates rahule jätma. Sõnaliselt oli see kõik tõepoolest kehtiv ja Ivanov väitis, et nägi Tammes individualismi, ent lõppkokkuvõttes lepingut ikkagi murti. Kas venelaste sõnapidamatus võis olla praegu eksisteeriva vihavaenu üheks juureks?

Essee täisversiooni leiad PDF failist.

Antud teemat peab autor aktuaalseks, kuna lehmapiim on igapäevane toiduaine, mida inimesed on aastatuhandeid toiduks kasutanud. Piima tarbitakse joogipiimana, hapupiimatoodete saamiseks ning ka toorainena kulinaarias. Eestis on piimatööstus hästi arenenud ja seetõttu on turul esindatud lai valik lehmapiima tooteid. Narva linna kauplustes on võimalik osta erinevate tootjate joogipiima, mis on erineva rasvasusega ja sellest tulenevalt on ka hinnaerinevus üsna suur. Väiketootjate pastöriseerimata piima müüakse ka toidukioskites.

Uurimistöö eesmärk oli selgitada välja, milline testitud joogipiimadest sisaldab rohkem toitaineid, nagu valgud, suhkrud, C-vitamiin ning vähem mikroobe, mis võivad mõjutada piima kvaliteeti, säilivust ja toiduohutust. Töös analüüsiti nende näitajate suhtes nelja erineva rasvasusega pastöriseeritud joogipiima ja kahe tootja pastöriseerimata piima. Tulemuste põhjal saab teha järelduse, millise toote tarbimisel saaks organism võimalikult palju toitaineid ja millise piima tarbimine on ohutu.

Hüpotees: pastöriseeritud piim sisaldab vähe mikroobe ja on tarbimisel ohutu, kuid vähema valkude, süsivesikute ja vitamiinide sisaldusega. Pastöriseerimata piim sisaldab suurt hulka toitaineid, aga võib olla tarbijale ohtlik, kuna seda piima ei kuumtöödelda ja selles sisaldub rohkem mikroorganisme (sh võimalikke patogeenseid baktereid).

Uurimuses oli püstitatud mitu ülesannet:
• tutvuda lehmapiima põhiliste iseloomulike näitajatega (happesus, mikrofloora,
kvaliteedinäitajad, valkude, rasvade, süsivesikute ja vitamiinide sisaldus);
• tutvuda Eestis ja Euroopa Liidus kehtivate piima kvaliteedinõuetega;
• tutvuda erinevate piima koostise ja mikrobioloogiliste näitajate määramise meetoditega;
• määrata katseliselt kuue piima valgu, suhkru ja C-vitamiini sisaldus ja mikroelementide
arvukus;
• töödelda ja üldistada katsete käigus saadud andmed ja esitada järeldused.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Autor valis uurimistöö teemaks „Peitsainete mõju lõnga värvimisel seentega“, kuna teema on huvitav ja vähem uuritud kui taimedega lõnga värvimist. Uurimustöö põhiküsimuseks sai, kuidas reageerivad erinevad seened ja peitsid lõnga värvimisel. Vastuse väljaselgitamiseks võeti viis erinevat seent ja viis erinevat peitsi ning hakati katsete meetodil vastuseid otsima.

Käesoleval uurimistööl on kolm eesmärki. Esiteks, milliseid värvitoone on võimalik saada, kasutades erinevaid seeni lõnga värvimiseks. Teiseks, kas ja kuidas mõjutavad peitsained ja peitsimise ajad värvitoone. Kolmas eesmärk oli saada võimalikult palju erinevaid toone. Püstitati kaks hüpoteesi: esiteks, et erinevaid peitsisid kasutades saadakse ühest seenest erinevaid toone ja teiseks, et erinevate seentega värvimisel tekivad erinevad toonid.

Käesolev uurimistöö koosneb kokku viiest peatükist. Töö esimeses peatükis on kirjeldatud seentega värvimise ja peitsimise ajalugu. Teises peatükis on välja toodud Eesti tuntumad värviseened ja peitside kasutamine. Kolmandas peatükis räägitakse pikemalt praktilisest tegevusest. Peatükk jaguneb kaheks alapeatükiks. Kolmanda peatüki esimeses alapeatükis kirjeldatakse valimit, milliste seentega katsed tehti. Teine alapeatükk on pühendatud katsete kirjeldamisele, mis jaguneb omakorda viieks alapeatükiks: katsete eeltöö; katse I variant – ilma peitsita värvimine; katse II variant – eelpeitsiga; katse III variant – peitsimine värvimise ajal; katse IV variant – järelpeitsimine. Neljandas peatükis on kirjas katsete tulemused. Viimases, viiendas peatükis on kirjas järeldused.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Käesolevas uurimistöös uuritakse ja seletatakse, mis on ruumiline luule. Mõiste peamise sünonüümina kasutatakse väljendit kuupluule. Töös analüüsitakse, millised on ruumilise luule teised võimalikud sünonüümid ning sõnastatakse ruumilise luule definitsioon. Töö põhiosa on autori panus eestikeelse luule mitmekesisusse: ise loodud ruumilised luuletused.

Autorile teadaolevalt ei ole ruumilist luulet varem defineeritud. Tegemist on vähelevinud luulevormiga ning raamatutest selle kohta infot leida ei õnnestunud. Seega otsitakse internetipõhiste otsingumootoritega viiteid, kas ruumilisi luuletusi on varem loodud ja avaldatud. Võimalusel uuritakse olemasolevaid kuupluuletusi, nende autoreid ning viiteid ruumilise luule definitsioonile. Leitud teoseid analüüsitakse ja võrreldakse. Eelneva põhjal selgitab autor, millised teostest on ruumilised luuletused ning millised elemendid teevad luuletusest ruumilise luuletuse.

Uurimistöö oluline väärtus on Keily Tammaru loodud ruumiliste luuletuste dokumenteerimine. Tuginedes otsingutulemustele ja väljatöötatud ruumilise luule definitsioonile, on autor analüüsinud ka oma loomingut ning täiendanud neid vastavalt, et tegemist oleks korrektsete ruumilise luule näidetega. Iga teose juures on luuletuse pilt, kirjeldus, luuletuse sõnaline osa ning tööprotsessi kirjeldus. Lisatud on selgitus, mis kirjeldab kuupluuletuse olemust ning põhjendab, millised elemendid teevad konkreetsest luuletusest ruumilise luuletuse. Keily Tammaru ruumilised luuletused olid näitusel Viljandi Linnaraamatukogu lugemissaalis 13. aprillist 16. maini 2015.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Käesolev uurimistöö keskendub tehiskeeltele ning tutvustab minu enda koostatud keelt. Idee teha sellisel teemal uurimus tekkis James Cameroni filmi „Avatar” vaatamisel. Ekraniseeringus kujutati Pandora elanikke, kellel oli omaette kultuur ja keel. Elanikud kõnelesid na’vi keeles, mis oli mulle seni tundmatu ning ajendas leidma selle kohta infot. Edasisel uurimisel selgus, et tegemist on ühe lingvisti poolt filmi otstarbeks välja mõeldud keelega ja see saigi aluseks minu teemavalikul.

Püstitasin uurimuse peamiseks eesmärgiks selgitada välja, kas on võimalik üldse luua tehiskeel, mis oleks ühtlasi nii õpitav kui ka kõneldav, kui aeg selle väljamõtlemiseks on limiteeritud. Täiendavalt kujunesid välja järgmised uurimisküsimused:
• mis vahe on tehis- ja loomulikul keelel;
• kuidas õnnestub oma loodud keelel koostada ülesandeid;
• kuidas õnnestub õpilastel minu loodud keelel põhinevaid ülesandeid lahendada.

Uurimustöö jaguneb kaheks osaks: teoreetiliseks ja omaloodud keelt tutvustavaks, kummaski on kaks peatükki. Esimeses peatükis on kirjeldus keele olemusest. Teine peatükk võrdleb omavahel loomulikku keelt ja tehiskeelt. Kolmas peatükk tutvustab lähemalt ming’li keelt. Neljas peatükk on katseline ja tutvustab ming’li keelel põhinevaid ülesandeid ning nende lahendamist.

Katselises osas koostasin küsitluse ja ming’li keele lingvistikaülesanded, mida lahendasid 14.–16. mail 2014 Jõhvi Gümnaasiumi 9., 10. ja 11. klassi õpilased.

Kirjandusena kasutasin keeleteaduslikke teoseid ja veebilehekülgi. Kokku on töös 4 peatükki ja 18 alapeatükki. Lisatud on ingliskeelne resümee ja 3 lisa: ming’li keele sõnastik, keelel põhinevad ülesanded lahendamata ja lahendatud kujul.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Eestis on haridus lastele kohustuslik seadusega määratud vanuseni. Haridus paneb aluse rahvale ja riigile, keelele, kultuurile. Seetõttu on oluline, et hariduse kvaliteet oleks kõrge ning iga laps, kes kooli astub, lõpetab selle võimalikult heade tulemustega ja laia hulga teadmistega. Meie ühiskond räägib meile, et iga inimene on eriline, omamoodi, kuid koolis hinnatakse kõiki õpilasi ühe mõõdupuu järgi. Kui ise põhikoolis õppisin, ütlesid õpetajad tihtipeale, et poistele on tavaliselt mõni teema või isegi aine kergem. Selge paistis olevat ka see, et poistel on koolis käitumisega rohkem probleeme ning et tüdrukud on hoolsamad ja kohusetundlikumad. Kuid minu enda klassis olid põhikoolis just poisid need, kes kõige paremini õppisid. Seetõttu ei uskunud ma kunagi seda, et sugu võiks mängida rolli õpilase õppeedukuses.

Sellest hoolimata huvitas mind see teema ning gümnaasiumis tundus mulle, et tüdrukutel on tihedamini kodused tööd tehtud ning et nad on hindelisteks töödeks rohkem kui poisid valmistunud. Põhikooliosas aga tundus mulle, et poisid on alati tüdrukutest käitumiselt arengust veidi maas – ise põhikoolis käies ma seda loomulikult tähele ei pannud, kuna olin klassiõdedega sama vana – ning mind hakkas huvitama, kas õpilaste sugu mängib ka nende õppeedukuses rolli.

Teemat uurima asudes selgus, et sellel teemal on tehtud mitmeid uuringuid ja uurimistöid ning absoluutset tõde ei paistnud kuskilt. Otsustasin enda koolis, Puhja Gümnaasiumis, teha uuringu, et välja selgitada, kas põhikooli õpilaste õppedukus erineb olenevalt õpilase soost. Seadsin endale ka hüpoteesi, milles väitsin, et Puhja Gümnaasiumi põhikooliosas on tüdrukutel paremad hinded kui poistel. Küsitlesin ka õpetajaid, et saada aimu nende arvamustest ja vaadetest teemale.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.