Mõistel kultuur on palju erinevaid tähendusi sõltuvalt kontekstist. Kultuur ühendab inimesi, kannab väärtusi, kogemusi, kultuurita poleks ka rahvust. Kultuuri on võimalik edendada mitut moodi, üks nendest on kultuuriväljaannete publitseerimine, teine kultuuris toimuvaga kursisolek ehk kultuuriajakirjanduse lugemine, sest keelekasutusega peegeldame, mõtestame ja ka uuendame sotsiaalset tegelikkust. Kultuuriajakirjandus annab edasi olulisemad uudised kultuuri valdkonnas toimuva kohta ning hoiab kursis maailma trendidega.

Uurimistöö teema valik lähtus autori isiklikust huvist kultuuriajakirjanduse vastu ning teema aktuaalsusest: nimelt käivitus oktoobris 2014 Tartu ülikooli meediauurijate mahukas uuring, mis võtab vaatluse alla Eesti kultuuriajakirjanduse kasutajaskonna ning sisu. See näitab, et teema on ajakohane ning eestlased on huvitatud kultuuriajakirjanduse käekäigust. Teemat on varem uuritud, kuid mitte Gustav Adolfi Gümnaasiumi õpilaste näitel. Tallinna Reaalkoolis uuris sarnast teemat Taavi Pungas. Autorile meeldib lugeda vabal ajal kultuuriajakirjandust ning ta huvitus teiste eakaaslaste selle publitsistikaliigi lugemusest.

Uurimistöö eesmärk on välja selgitada, missugune on Gustav Adolfi Gümnaasiumi gümnasistide lugemus kultuuriajakirjanduse vallas. Töö uurimusliku osa jaoks viidi läbi ankeetküsitlus Gustav Adolfi Gümnaasiumi 2014/2015 õppeaasta 10.a, 10.b, 12.a ning 12.b klasside seas.

Linnastumise hoogustumine toob iga päevaga linnadesse uusi elanikke. Märkamatult kaasneb sellega vajadus ehitada uusi elumaju, kontorihooneid jne. Tihti ei pane aga inimesed tähele, et samal ajal kui linnaruumi kerkivad uued kaasaegsed ehitised, jäävad paljud vanemad hooned hoopiski unarusse.

Ma valisin selle teema, kuna mahajäetud hooned on minus alati põnevust tekitanud. Nende olemasolu linnas on vältimatu ning nende arvukus märkimisväärne, kuid inimesed ei kipu neile tähelepanu pöörama. See tekitaski minus küsimuse, kui palju on tegelikult Tartus mahajäetud hooneid. Samuti olen teemaga palju kokku puutunud, organiseerides võistkondlikke seiklusmänge, mille läbiviimise kohaks on tihti mahajäetud hooned.

Töö põhiliseks eesmärgiks on välja selgitada, kui palju on Tartus mahajäetud ehitisi. Kuigi selleteemalisi artikleid ja kaarte võib internetis leida päris rohkelt, puudub terviklik loend, mis sisaldaks kõiki Tartus leiduvaid mahajäetud maju. Selle põhjuseks võib olla andmete väga kiire muutumine, kuna mahajäetud hooneid asendatakse pidevalt uutega, kuid ka üldine huvi puudumine antud teema vastu. Samuti huvitas mind, kuidas on jagunenud mahajäetud hooned erinevate linnaosade vahel. Uurimistöö aitab ka välja selgitada, kuidas mahajäetud hooneid kasutatakse ning kellele nad kasulikud on.

Käesoleva praktilise töö eesmärk on koguda infot minu vanaisa Matti Piirimaa kohta, et koostada biograafia, mis annaks täpsema ülevaate tema lapsepõlvest, kooliteest, pereringist, õpetaja- ja direktoriaastatest, tööst haridusministri asetäitjana ning kujunemisest tõlkijaks. Idee tekkis pärast mitmeid perekondlikke koosviibimisi ja suuremaid suguvõsa kokkutulekuid, kus vanaisa Matti alati suurepärase mälu ja esinemisoskusega oma noorusest on jutustanud ja ka juba kuuldud lood huvitavaks muutnud. On oluline, et järeltulevatel põlvedel oleks teadmisi esivanemate kui oma perekonna kui ka rahva kultuurikandjate kohta. Varasemast eluolust annavad ülevaate küll raamatud, filmid ja ka koolitunnid, kuid kellegi vahetute kogemuste ja mälestuste kuulamine ning kirjapanemine aitab luua tõetruuma ettekujutuse. Mineviku tundmine on tähtis, et saada teada, kuidas on käitunud esivanemad erinevates olukordades, kuidas üles ehitada ühe eluvaldkonna karjääri algusest lõpuni, õppida nende vigadest ja hoida elus suguvõsa ajalugu.

Töö õnnestumise eelduseks pean algteadmisi biograafiast kui žanrist. Uurin, mida kujutab endast eluloo kirjapanemine, kuidas liigitatakse biograafiaid ning annan lühiülevaate selle žanri ajaloost. Eesmärkidest tulenevalt koosneb töö kahest osast: teoreetilisest ja praktilisest. Teoreetilises osas toetun peamiselt Catherine Neal Parke’i teosele „Biography: Writing Lives“ ning Ruth Hinrikuse ja Tiina Kirsi teosele „Elust elulooks: kuidas kirjutada elulugu – näited ja näpunäited“. Biograafias tuginen vanaisa enda kirja pandud ja ka suuliselt jutustatud mälestustele ning Matti Piirimaa seisukohti kirjeldavatele artiklitele. Lisaks aitavad vanaisast tõetruumat ja mitmekesisemat tervikpilti luua tuttavate arvamused ning meenutused, mida samuti oma töös kasutan.

Ühiskond on inimeste kooselu vorm ja sellest tulenevate sotsiaalsete suhete ja institutsioonide kogum – see on tegelikult väga suur mõiste ning seda võib tõlgendada mitmeti. Eesti ühiskonna tegevusele ja arengule saavad kaasa aidata ka noored, kes alles õpivad või on äsja kooli lõpetanud. Igaüks meist saab olla kasulik Eesti ühiskonna parandamisele ning muuta seda üha enam paremuse poole. Selleks on vaja vaid pühendumist ning suurt tahtejõudu, ilma nende kaheta ei saavuta peaaegu midagi.

Kuigi paljud arvavad, et olen veel õppiv noor ning mina ei saa aidata kaasa ühiskonna tegevusele ja selle muutmisele, siis nad eksivad. Meie kõik ise kujundamegi Eesti ühiskonna. Minu arvamus on selline, et kõige kasulikum saab olla noor õppiv inimene oma riigile siis, kui ta õpib headele tulemustele ja hindab seda raha, mida riik panustab tema õppele. Hiljem kooli lõpetades ja tööle asudes teenib ta tagasi selle raha, mis omal ajal kulutati riigi poolt temale ja tema õppele, sest nii oleks aus. Sest nagu ütleb vanasõna: “Tasuta lõunaid ei ole olemas!”.

Valisin teema, selleks et teada saada, kuivõrd tuntakse piltlikke väljendeid tänapäeva võõr- ja laensõnastuvas eesti keeles. Seda just seetõttu, et olen märganud, et tänapäeval eesti keele ja kirjanduse gümnaasiumiõppekavas piltlike väljenditega otseselt ei tegeleta: ei õpetajad ega ka õppematerjalid pööra neile tähelepanu. Seda võib põhjendada asjaoluga, et kohatu kujundliku keele kasutamine võib õpilase loodud teksti stiili negatiivselt mõjutada. Samas hõlbustab piltliku keele tundmine paljude raamatute, ka kohustusliku kirjanduse, lugemist, sest osad fraseologisme sisaldavad laused võivad tunduda lugeja jaoks ebamäärased ja loogikale mitte vastavad, kui nende tähendust ei teata.

Töö uurimisprobleemiks on fraseologismide tundmine Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Probleemi avamise aluseks on töö autor valinud R. Õunapi magistritöös „Põhikooli- ja gümnaasiumiõpilaste fraseoloogiatundmine“ toodud erinevad ülesanded. Esimeses küsimustiku osas pidi kolmekümne ette antud seletuse seast valima fraseologismile vastavad seletuste numbrid. Teises osas tuli moodustada ette antud sõnadest viis püsiühendit. Viimases küsimustiku osas tuli alla joonitud fraasidele leida õige vaste toodud fraseologismide seast ning ühtlasi kasutada ka lausesse sobivat vormi. Teoreetiliste aluste uurimiseks on kasutatud „Eesti keele käsiraamatut“, K. Õimi materjale ning meedias ilmunud artikleid õpilaste keeleoskuse kohta.

Uurimuse sihtgrupiks on äsja Hugo Treffneri Gümnaasiumis õpinguid alustanud noored. Valimiks on igast õppesuunast üks klass: reaalharust 10.b, loodusharust 10.c ja humanitaarharust 10.d. Selline valim annab võimaluse võrrelda piltlike väljendite tundmist ka suunati: kas näiteks humanitaarklassi õpilastel on rohkem teadmisi piltlikest väljendites kui reaal-, loodusklassil või ei mängi suunavalik rolli.

Selle uurimistöö tulemustest ei saa järeldada, kui palju õpilased oma kõnes ja loodavates tekstides piltlikke väljendeid kasutavad, kuid töö annab aimu, kas tänapäeva noored valdavad kujundlikku keelt. Uurimuse netiküsimustik on üles ehitatud küll piltlike väljendite tundmisele ja statistika tehakse selle põhjal, kuid samas peegeldub vastustest ka see, kas ja kui palju õpilased aimavad ja loogiliselt vastuseid sobitavad. Lisaks klasside omavahelisele kõrvutamisele võrreldakse saadud tulemusi R. Õunapi magistritöö andmetega, et saada teada, missugune on Hugo Treffneri Gümnaasiumi õpilaste tase võrreldes teiste Eesti koolide õpilastega. Uurimistöös soolistele erinevustele ei keskenduta, kuid samas võib statistikas soolisi mõjutusi olla, näiteks kui võrrelda 10.b klassi, kus on 18 mees- ja 14 naissoost vastanut ning C-klassi, kus on 14 mees- ja 21 naissoost vastanut.

Uurimistöö käigus saadud tulemused annavad Hugo Treffneri Gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetajatele aimu, kui hea on kooli õpilaste fraseologismide tundmine. Lisaks sõnavara rikastamise aspektile on piltlikel väljenditel väga suur tähtsus ka rahvakultuuris, näiteks esineb neid alg- ja lõppriimiga rahvalauludes. Seega saavad õpetajad panustada ka eesti kultuuri edasikandumisse ja piltlike väljendite üldisesse populariseerimisse.

Käesolev töö on autoripoolne püüe panustada Tartu ülikooli immuunökoloogia töörühma uurimispotentsiaali. Uurimistöö teema sai valitud koos laboripoolse juhendaja Peeter Hõrakuga. Autori põhieesmärgiks oli saada rohkem teada rohevintide ja nende toitumiskäitumist kujundavate tegurite kohta.

Töö koosneb kolmest suuremast peatükist: üldteoreetiline osa – kirjanduse ja eelnevate uurimistööde põhjal koostatud ülevaade rohevintidest üldiselt; teine osa, mis hõlmab endas katsete materjali ja metoodikat, st konkreetsete katses osalenud lindude, katse põhimõtete ja videovaatluse kirjeldust. Kolmandas peatükis tuuakse välja tulemused ning nende analüüs.

Katses kasutati toidumajale kinnitatud kiskja (värbkaku) pildi eksponeerimise mudelit. Varasematest uuringutest oli teada, et see vähendab lindude motivatsiooni vastava stiimuli juuresolekul toituda, st mõjub hirmutavalt (Meitern jt 2013).

Lähemalt uuriti erinevate antimikroobsete ravimite mõju toitumislatentsusele tajutud kisklusriski tingimustes ning toitumislatentsuse seoseid katse-eelse kehamassiga ning katseaegse massi muuduga. Toitumislatentsuse all peetakse silmas ajavahemikku, mis kulus linnul hommikusest tulede süttimisest (päikesetõusust) sööma minekuni. Eeldati, et mikroobsed soolenakkused mõjutavad vangistuses peetavate rohevintide seedimisfüsioloogiat, sest vangistuses peetud linnud ladestavad oma sulgedesse oluliselt vähem toidust omandatavaid kollaseid pigmente (karotenoide) kui looduses sulgivad rohevindid (Hõrak jt 2004). Koktsidioos, mida põhjustavad algloomade perekonda Isospora kuuluvad mikroobid, on rohevintidel levinud soolehaigus, mis takistab toiduainete seedimist. Koktsidioosiga kaasneb põllumajanduslindudel sageli bakteriaalne soolepõletik – nekrootiline enteriit. Nekrootilist enteriiti on registreeritud ka looduses, rohevintidele ökoloogiliselt ja fülogeneetiliselt sarnastel siisikestel (Giovannini jt 2013).

Püstitati järgmine hüpotees: ravitud linnud on kakupildi kui tajutud kisklusriski allika suhtes kartlikumad kui mitte ravitud. Huvituti ka sellest, kas ja kuidas mõjutab stressiolukord lindude kaalumuutust, ning kas linnud, kellel on katse eel halvem toitumuslik seisund, on valmis rohkem toidu pärast riskima.

Elades 21. sajandil, oleme üha enam ümbritsetud erinevatest nutiseadmetest ja sotsiaalmeediaportaalidest. Aina rohkem on lastel ja noortel kasutajakonto erinevates suhtlusportaalides, kus suurel osal neist tegelikult vanusepiirangute tõttu kontot olla ei tohikski.

Hetkel on populaarseimad suhtlusportaalid Facebook, Instagram, Twitter ja Snapchat. Pikka aega oli Facebook neist kõige tuntum, kuid kuna see hakkab vaikselt oma uudsust minetama, on töö autor otsustanud oma töös koguda andmeid Instagramist.

Käesoleva uurimistöö aluseks on Kadrioru Saksa Gümnaasiumi II kooliastme õpilaste seas korraldatud küsitlus selfie’de kohta. Töö eesmärgiks on saada ülevaade nii küsitluse tulemusena kogutud andmetest, kus keskendutakse põhiliselt selfie’de tegemisele ning avalikustamisele, kui ka Instagramist kogutud pildiallkirjadest, kus põhilise vaatluse all on sõnavara, emotikonid, teemaviited, inglise keele kasutus ning soolised erinevused. Töö lõpus on lisana esitatud pisteliselt valitud pildiallkirjad ning küsitluse vastused, mis illustreerivad kogutud materjali. Lisadest leiab samuti põgusa ülevaate Eesti tuntud inimeste selfie’dest.