2018. aastal möödus täpselt 200 aastat ajast, mil suurilmadaam Barbara Juliane von Krüdener asus elama Viitinasse. Omal ajal kogu Euroopas tuntud kirjanikku ja seltskonnatähte tunnevad tänapäevases Eestis vähesed. Ometi oli Krüdener oma elu lõpus tihedalt seotud Viitina külaga ning ta on jätnud jälje Rõuge rahvapärimusse.

Olen veetnud lapsepõlve suved Viitina külas ning alati teadnud, et seal on kunagi elanud Barbara Juliane von Krüdener. Viitina on pisike küla Kagu-Eestis ja selle väikese koha seotus suurilmadaamiga hakkas mind paeluma. Tahtsin saada rohkem infot selle kohta, kes ta oli, mida tegi ja millise jälje on ta jätnud Viitinasse. Rõuge valda ja Viitinat tutvustavates materjalides viidatakse tänapäevasele mõisa peahoonele kui hoonele, kus paruness Krüdener elas. Olles ise neis paigus viibinud, tekkis kahtlus, kas see vastab tõele, sest enamus hoonestust tundus pärinevat hilisemast perioodist.

Uurimistöö eesmärk on selgitada välja, millised mõisahooned võisid olla olemas juba Krüdeneri ajal ja millised on hiljem ehitatud. Uurimistöö selgitab, kus paiknes Krüdeneri-aegne mõisahoone, miks elas tuntud suurilmadaam mõned aastad Viitinas ning kuidas ta mõjutas tol ajal Viitinas elanud talupoegi. Samuti annab uurimistöö ülevaate parunessi elukäigust ja tegevusest. Uurimistöös on kasutatud ajaloolis-rekonstrueerivat meetodit.

Töö esimene peatükk annab allikate abil ülevaate Barbara Juliane von Krüdeneri eluloost ning analüüsib Krüdeneri Viitinas viibimise põhjuseid ja tema mõju Rõuge rahvapärimusele. Teine peatükk tutvustab Viitina mõisa ajalugu, uurib arhiiviandmetele toetudes tänapäevani säilinud mõisahoonete ehituslugu ning selgitab välja, millised hooned võisid olla Viitinas Krüdeneri ajal ja mis on hiljem ehitatud.

Uurimistöö toetub mõisa kujunemise ja hoonestuse osas nii Muinsuskaitseameti arhiivi kui ka Rahvusarhiivi allikatele. Ülevaade parunessi elust toetub eesti autorite käsitlustele. B. J. von Krüdenerist on rohkesti kirjutanud ka prantsuse, saksa ja vene autorid, kuid need käsitlused keskenduvad seltskonnadaamile ja kirjanikule. Töö seisukohast on aga keskne tema tegevus Viitinas, mis neid ei huvita.

Kõige varasem eesti autori käsitlus pärineb 1936. aastast Gustav Suitsult.  Artiklis „Madame Krüdener dans la tradition populaire estonienne“ püüdis ta selgusele jõuda, kas B. J. von Krüdener jättis oma tegevusega jälgi ka eesti rahvapärimusse. Selleks oli Suits lasknud koguda vanematelt Viitina inimestelt teadmisi mõisaprouast.

1975. aastal vaatles Leo Anvelt Keele ja Kirjanduse 8. ja 9. numbris põhjalikult Rõuge pastori George Gottfried Marpurgi ning Barbara Juliane von Krüdeneri vahelisi suhteid. Anvelti artiklis on palju andmeid Krüdeneri Viitina perioodist. Leo Anvelt analüüsis süvitsi probleeme ja kartusi, mida Krüdener omal ajal Liivimaa vaimulikele põhjustas.
1976. aastal kirjutas Herbert Salu raamatus „Must lagi on meie kohal“ essee Krüdenerist. Salu kirjutas põhjalikult tema eluloost, samuti teosest „Valérie“ ja Krüdenerist rahvapärimuses. Salu võttis rahvapärimusest kirjutades aluseks Gustav Suitsu artikli.
1977. aastal avaldas Marju Kõivupuu ajakirjas Vikerkaar artikli „Madam Krüdenerist, sealhulgas ka rahvapärimuses“. Artiklis annab Kõivupuu ülevaate Krüdeneri eluloost ja temaga seonduvast rahvapärimusest. Ka Marju Kõivupuu võttis andmeid rahvapärimusest Gustav Suitsu artiklist.

2004. aastast pärineb arsti ja ajaloohuvilise Nils B. Sachrise põhjalik artikkel „Literatuuri troonipärija: Lisandusi teadmistele Juliane B. von Krüdenerist“, kus ta korrigeerib varem ilmunud käsitlusi. Sachrise artikli eesmärk oli parandada ebatäpsused paljudes Krüdeneri puudutavates uurimustes.

Kuna inimesed kasutavad palju nutiseadmeid ja vaatavad erinevaid ekraane, on üha rohkem tähelepanu hakanud saama silmade tervis ja nägemiskontrollide vajalikkus. Sellest tingituna valis töö autor nägemisega seotud teema. Kuna autoril on laisa silma sündroom, soovis ta selle kohta rohkem teada saada ning võimalusel ka oma nägemist parandada. Kaua aega arvati, et amblüoopiat on võimalik ravida ainult lastel, aga uuemad uuringud näitavad, et silmanägemist saab parandada ka vanematel inimestel.

Töö koosneb kahest suurest peatükist, millest esimeses seletatakse täpsemalt, mis on amblüoopia. Teises peatükis kirjutatakse autori kogemust laisa silma sündroomiga ja kuidas ta seda parandada proovib.

Töö esimeses osas soovis autor teada saada ja kirjutada sellest, mis põhjustab amblüoopiat, millised on sümptomid ning millised ravimisviisid on olemas. Enamasti tugines autor veebipõhistele allikatele (nt netilehekülg nagemisteraapia.ee), sest amblüoopia kohta on väga vähe trükitud allikaid. Leo Angarti teos „Lapsed ei vaja prille: tõhusate ja mänguliste harjutustega tagasi loomuliku nägemise juurde“ on ainus raamat eesti keeles, milles on üks peatükk laisa silma sündroomist.

Kuna tegemist on empiirilise uurimusega, siis otsustas autor oma töö teises osas kirjeldada enda nägemist ning harjutusi, mida ta pidi iga päev nägemise parandamiseks tegema. Lisaks kirjutas ta sellest, kuidas on tajunud enda nägemise paranemist ning võrdles oma tajutud tulemusi vastavate aparatuuridega mõõdetud tulemustega, mis ta arstilt sai.

Praktilise töö eesmärk oli määrata Parksepa Keskkooli park-aias kasvavate okaspuude liigid. Teemat valides lähtusin juhendaja ja klassijuhataja soovitustest ning ka oma isiklikest huvidest looduse vastu. Valitud teema tundus esialgu meeletult raske ja keeruline, sest okaspuudest teadsin enne ainult kuuske, kadakat, elupuud ja mändi, kuid mida aeg edasi, seda lihtsamaks kõik muutus. Sain teada, et on olemas veel jugapuu, ebatsuuga ja palju erinevaid okaspuu liike, millest on ka töös juttu. Minu jaoks kõige huvitavam oli ebatsuuga, ta jäi mulle kõige eredamalt meelde, eriti oma ebatavaliste käbide poolest.

Materjaliks oli Võru vallas paikneva Parksepa Keskkooli ümbritsev park-aed. Park-aia on rajanud mitu põlvkonda ja see sisaldab häid näidiseid erinevatest okaspuudest. Okaspuu liikide määramisest leidub teaduslikku kirjandust Eestis väga vähe. Põhiliselt kogusin andmed liikide määramise kohta Eino Laasi raamatutest „Okaspuud“ ja „Dendroloogia“. Tähtsat, olulist ja arutlevat infot okaspuude kohta andis minu juhendaja Kirsten Veelmaa, kes oli aastal 2007–2013 kooli aednik ja Virve Rüütli, kes oli samuti kooli aednik aastatel 1994–2007. Töös on pildimaterjali nii internetist kui ka enda ja juhendaja Kirsten Veelmaa erakogust.

Loovtöö eesmärk oli eelkõige uurida Parksepa Keskkoolis kasvavaid okaspuid, määrata nende liigid ja jätta jälg kooli ajalukku, samuti avardada silmaringi loodusest ja saada teadmisi okaspuudest.

Minu valitud teemat ei ole kunagi uuritud loovtöö ega ka uurimustöö raames, minu teema oli ainulaadne. Kooli park-aiast on ülestähendamisi väga vähe.

Okaspuud on taimed, mis annavad aiale kauni välimuse kogu aasta vältel. Nendega saab kujundada peenraalasid, kasvatada soolotaimena (puu mida tahetakse rohkem esile tõsta) või kasutada piirdehekkidena. Suurem osa okaspuudest on igihaljad, kuid on ka erandeid.

Posturaalne ortostaatiline tahhükardia sündroom (POTS) on vähetuntud, kuid mitte harvaesinev sündroom. POTSi korral sageneb südamelöökide arv lamavast asendist püstisesse asendisse tõusmisel märgatavalt ning see mõjutab oluliselt inimese enesetunnet ja igapäevaelu. Selle sündroomi kohta pole palju infot, kuid on teada, et POTS mõjutab vähemalt ühte teismelist sajast enne, kui nad jõuavad täisealiseks saada. Töö autor valis just selle teema huvist meditsiini vastu ning ka isikliku seose tõttu. Uurimistöö eesmärk on uurida POTSi seda põdevate inimeste seas, selle geneetilist soodumust ja patsientide elu pärast diagnoosi.

Töö peamised teoreetilised lähtekohad on ingliskeelsed veebiallikad ja POTSi põdevate inimeste kirjutatud artiklid, kuna eestikeelseid raamatud sündroomist ei ole ning ingliskeelsed on töö koostajale kättesaamatud. Veebiallikateks on interneti leheküljed, mis tutvustavad POTSi erinevaid külgi: sümptomeid ja nende leevendamist, diagnoosimist ja tekkimise põhjuseid jne. Teaduslike materjalide vähesuse tõttu on olulised ka selle häire all kannatavate inimeste kogemused ning seetõttu on allikateks mõned oma kogemusi jagavate patsientide artiklid.

Töö annab ülevaate POTSist, selle avaldumise põhjustest, sümptomitest ja tagajärgedest. Esimeses peatükis tehakse kokkuvõte POTSi olemusest, tekkepõhjustest, kirjeldatakse geneetilise soodumuse olemasolu ning erinevaid avaldumise ja diagnoosimise viise. Seejärel räägitakse, milline on elu POTSiga, kuidas muutub olukord aja jooksul ning kuidas elukvaliteeti parandada. Sellele järgneb praktiline osa, milles täidab ligikaudu 100 POTSi põdevat inimest internetipõhise küsimustiku, mis keskendub geneetilise soodumuse ja enesetunde parandamise võimalustele. Tulemusi analüüsitakse, nende põhjal tehakse järeldused ning uurimistöö ingliskeelne kokkuvõte lisatakse rahvusvahelistesse POTSi tugigruppidesse.

Uurimus käsitleb tšillipaprikataimede kasvatamist alates seemnete idandamisest kuni viljade koristamiseni ning erinevate kasvusubstraatide mõju nende arengule erinevate kasvuetappide ajal. Õige muld on tšillitaimede kasvatamisel väga oluline tegur ning sellest sõltub suurel määral nende areng: elujõulisus kasvamise algfaasis, juurestiku areng, kasvamise kiirus, õitsemine ja viljumine. Selleks, et tšillitaime potentsiaali maksimaalselt ära kasutada ehk võimalikult tulusalt vilja kasvatada ja optimaalselt ruumi kasutada, on vaja teada, millises kasvusubstraadis kasvab taim kõige paremini.

Uurimuse teoreetilise osa eesmärk oli lähemalt tutvustada tšillitaimede kasvatamiseks vajalikke olusid ning praktilise osa eesmärk oli neid olusid tagades välja selgitada, millised Eesti poodides müüdavad valmis kasvusubstraadid sobivad tšillide kasvatamiseks kõige paremini. Erinevaid ettekasvatussegusid ja köögiviljamuldasid on müügil suures valikus, kuid pole selge, milline neist on optimaalne tšillitaimede ettekasvatamiseks veebruarist maini ning milline sobib kõige enam tšillitaimede kasvatamiseks kasvuhoones.

Praktilise töö tegemisel valisin kasvatatavaks tšillisordiks sordi ‘Cayenne Long Slim’ ning piisavalt usaldusväärsete tulemuste saamiseks võtsin vaatluse alla 48 tšillitaime. Ettekasvatamist alustasin veebruaris, pannes seemned toas idanema, ning tärganud taimed istutasin ümber suurematesse pottidesse, kus kasutasin kaheksat erinevat taimede ettekasvatamiseks mõeldud valmis kasvusubstraati. Mais istutasin taimed kasvuhoonesse, kus kasvatasin neid septembri lõpuni neljas erinevas kasvusubstraadis. Kasvatamise jooksul jälgisin, millises ettekasvatusmullas arenevad tšillitaimed kõige jõudsamalt ning millises kasvuhoonemullas õitsevad ja viljuvad nad kõige enam, ning tegin vajalikke märkmeid. Kogu praktilise töö tegemise vältel panin kirja kasutatavate vahendite maksumuse (vt lisa 1, tabel 2).

Töö esimene ehk teoreetiline osa on jaotatud alapeatükkideks, mis annavad ülevaate tšillipaprikataimede idandamise ja ümberistutamise erinevatest variantidest; vajalikest soojus- ja valgusoludest; sobilikust veerežiimist, mis väldiks haiguste teket; väetiste kasutamise vajalikkusest ehk makro- ja mikroelementide mõjust taimede arengule; õhustatusest, mis on vajalik hallituse ennetamiseks ning mulla soovitavast koostisest ja omadustest.

Töö teine ehk praktiline osa on jaotatud kaheks suuremaks osaks: ettekasvatusperiood ja kasvuhoones kasvatamise periood. Seal on täpselt kirjeldatud töö protsessi etappide kaupa koos kuupäevadega; vaatluste käigus kogutud andmed ning kasutatud muldade ja väetiste parameetrid on esitatud tekstisisestel graafikutel ning lisaosas olevates tabelites, töö vaheetapid ja tulemused on illustreeritud lisaosas olevate fotodega.

Puisniidud on Eestis ja kogu Euroopas äärmiselt ohustatud poollooduslikud kooslused, mis on tekkinud ja säilinud tänu pikaajalisele ning järjepidevale hooldamisele. Need niidukooslused on kujunenud erinevatest metsadest ning on väga suure summaarse ja väikeseskaalalise liigirikkusega. Alates möödunud sajandi keskpaigast on puisniitude traditsiooniline majandamine järjest vähenenud, sest vajaminev loomasööt saadakse puudeta niitudelt, kus on palju kergem moodsamate ja suuremate põllutöömasinatega töötada.

Niitmise lakkamise tõttu vähenes puisniitude pindala alates 1960. aastatest väga kiiresti ning see protsess jätkub siiani. Tänapäeval on mitmete looduskaitseliste meetmete toel nii eraisikud kui ka organisatsioonid asunud puisniite taastama, kuid väheste teadmiste, vajaminevate oskuste, aga pahatihti ka hea tahte puudumise tõttu pole taastamise tulemusel saadud maastikud sarnased traditsioonilistele puisniitudele. Sellepärast on vajalik välja selgitada taastamisel tehtavad põhilised vead, mis aitaks parandada taastamise kvaliteeti. Töö eesmärk on välja selgitada, millised on põlisele puisniidule omased struktuursed (puude-põõsaste komplekside ja lagendike jaotumine puisniidul) ja liigilise koosseisu tunnused ning mida kaotatakse liigirikkuse ja maastikulise mitmekesisuse osas, kui taastamise ja majandamise käigus ei järgita enam traditsioonilisi põhimõtteid (selle all peetakse silmas niitmist, heina kuivatamist, kaarutamist niidul).

Püstitati järgmised hüpoteesid, mille juures lähtuti uuritaval puisniidul tehtud vaatlustest ning ka varasematest andmetest puisniidu struktuuri muutuste kohta:

• puisniitudel olevad kivid on substraadiks mitmetele samblaliikidele ja liikide arv on sõltuvuses kivide suurusest;
• puud ja põõsad ei esine niidul üksikult, vaid moodustavad enamasti komplekse;
• puude ja põõsaste ning nende komplekside jaotumus niidul on suhteliselt ühtlane (s.t nende vahel ei ole väga suuri lagedaid laike).

Töö esimeses ehk teoreetilises osas analüüsitakse kirjanduse põhjal puisniidu mõiste erinevaid käsitlusi ja vaadeldakse puisniitude olulisi tunnuseid ning bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust. Teises osas on kirjeldatud uurimisala (Nedrema puisniit), välitööde ja kameraaltööde metoodikat. Uurimistöö tulemuste ja nende analüüsi peatükis on vaadeldud:

1) puisniidul esinevate kivide sammalde liigirikkust nende puisniitudelt koristamise negatiivse aspekti kontekstis;

2) puisniitude puittaimede komplekside mitmekesisust;

3) puittaimede ruumilist paigutust puisniidul.

Uurimistöö on tehtud teemal õppijasõbralik õpikeskkond üldhariduskoolis. Töö teema valiti isiklikust huvist koolis toimuva vastu, sest autoril on soov luua tulevikus oma kool. Orienteerivalt peaks oma kooli loomine toimuma 13 aasta pärast, mil autoril on läbitud üldhariduskool ja ülikool ning on olemas töökogemus. Seetõttu osales autor ka töövarjupäeval, mille raames varjutas koolidirektorit. Töövarjupäeval sai autor ülevaate direktori tööst ja tema tööülesannetest.

Koolis näeb uurimistöö autor iga päev õpikeskkonna probleeme, mis pole õppijasõbralikud. Nendeks on näiteks istekohtade paigutus klassis, õpilase ja õpetaja vahelised suhted, õpilaste omavahelised suhted ja õpperuumi sisustus. Neile probleemidele mõeldes arvas autor, et oleks huvitav teada saada direktorite arvamust, milline peaks olema nende arvates õppijasõbralik õpikeskkond tulevikus.

Eelmainitust lähtuvalt seadis uurimistöö autor eesmärgi leida vastus küsimusele, milline on õppijasõbralik keskkond 13 aasta pärast üldhariduskoolis.

Eesmärgi saavutamiseks seadis autor järgmised ülesanded:

• uurida erinevate koolide arengukavasid;
• koostada arengukavade põhjal arengusuundade tabel;
• otsida ja uurida teooriat õpikeskkonna kohta;
• koostada küsimused ja teha intervjuud;
• töödelda intervjuud (transkribeerimine, kodeerimine);
• esitada tulemused ja teha kokkuvõtted.

Uurimistöö koosneb neljast osast. Uurimistöö esimene ja teine osa on teooria, milles käsitletakse järgnevaid teemasid: õpikeskkondade võimalused, õpikeskkond, füüsiline õpikeskkond, emotsionaalne õpikeskkond, vaimne õpikeskkond, intellektuaalne õpikeskkond ning sotsiaalne õpikeskkond. Uurimistöö kolmandas osas on esitatud töö metoodiline pool. Neljandas osas esitatakse uurimuse käigus tehtud intervjuude tulemused. Vajadusel on peatükkide alguses võõrsõnade sõnaseletused.

Naftareostuse risk on tänapäeval meredes ja ookeanides üha tõusnud suurenenud laevaliikluse, naftatranspordi ja naftapuurtornide tõttu. Naftasaaduste lekkimine veekeskkonda avaldab mõju kogu selle kooslusele, bakterist imetajani.

Läänemerel on suur ohuallikas toornafta ja seda suurenenud laevaliikluse tõttu. Igal ajahetkel on merel umbes 2000 laeva ja ligikaudu 20% nendest on naftatankerid, mille lastiks on hinnanguliselt umbes 166 miljonit tonni naftasaadusi (HELCOM, 2010).

Väga oluline on operatiivne reageerimine naftareostusele vähendamaks tundlike rannaalade saastumist. Toornafta on üks komplekssemaid orgaaniliste ühendite segusid Maal, mille põhikomponendid on lineaarsed, hargnenud või tsüklilised alkaanid, aromaatsed ühendid, kõrgmolekulaarsed ühendid, asfalteenid, jt (Lenskaja, 2014; Head et al., 2006). Aromaatsed ühendid on ühe- või enamatsüklilisest benseenituumast ehk aromaatsest tuumast moodustunud süsivesinikud. Need moodustuvad orgaaniliste ainete mittetäielikul põlemisel, nafta tekkimisel või tööstustootmisel (Polycyclic Aromatic Hydrocarbons, 2017). Tsüklilise tuuma olemasolu tõttu ei suuda paljud bakterid neid lagundada, mis muudavad aromaatsed ühendid saasteaineteks, millel on ka kantserogeenne toime.

Bioremediatsioon on tehnoloogia, mida on kasutatud naftalekete puhul alates 1970ndatest ning selle meetodi abil puhastatakse keskkonda sinna sattunud reostusest mikroorganismide abil, taastades sellega endise loodusliku seisundi. Seda tehnoloogiat peetakse parimaks taastamaks mere ökoloogilist keskkonda tänu soodsale hinnale, keskkonnasäästlikkusele ja sekundaarse reostuse puudumisele (Chen et al., 2017). Bioremediatsiooni efektiivsust tõstab võimekate toornaftat lagundavate looduslikust keskkonnast pärit mikroorganismide kaasamine. Seetõttu on oluline leida ja iseloomustada baktereid, kes oleksid võimelised kiiresti ja efektiivselt lagundama toornaftat. Tartu Ülikooli geneetika õppetoolis on isoleeritud kaks bakteritüve, Pseudomonas pseudoalcaligenes tüvi ICTN13 ja Acinetobacter venetianus tüvi ICP1, kes on võimelised lagundama toornaftat. Uuritavad tüved on eraldatud nafta rafineerimistehase puhastusjaamast Indias (URAN FTP). Siinse töö eesmärk oli iseloomustada eespool nimetatud bakteritüvesid ning teha mikrokosm-katseid fenooli ja toornaftaga, selgitamaks välja nende tüvede efektiivsus toornafta lagundamisel. Positiivsete tulemuste korral saaks antud tüvesid kasutada naftareostuse eemaldamisel.

Uurimistöö teema valimisel sai määravaks üldine huvi mikrobioloogia vastu, soov teada rohkem mikrobioloogiliste tööde olemusest, praktiliste kogemuste saamine ja probleemi aktuaalsus tänapäeval ja tulevikus.

Arenev meditsiin ja aina kasvav uudishimu inimkeha ehituse ja talitluse vastu on viinud teadlased proteiinkinaaside (edaspidi PK) avastamiseni. Need ensüümid on ühed tähtsaimatest biokeemiliste reaktsioonide reguleerijatest, sest valke aktiveerides, moduleerides või inhibeerides võimaldavad just nemad täita proteiinidel oma funktsiooni. Nii on PK-de toimel võimalikud sellised rakuprotsessid nagu apoptoos, raku jagunemine, ainete lagundamine jpm ehk tänu neile ensüümidele on tagatud raku normaalne elutegevus. Paraku on igas süsteemis võimalikud vead, seda ka meis endis. Üsna sage on olukord, kus teatud ensüüm on muteerunud ja seega kaotanud funktsioneerimisvõime või täidab oma ülesannet vääralt. Selliste molekulide kõrge aktiivsuse tõttu on häiritud raku talitlus, süsteem ei ole kontrollitav ja tekivad väga tõsised haigused, sh erinevad pahaloomulised kasvajad, sisenõrenäärmete töö häired, immuunsüsteemi nõrgenemine.

Bioorgaaniliste ainete väärtalitlus ja eelkõige sellega kaasnevad haigused on leidnud väljundi tänapäeva meditsiinis, kus spetsialiseerutakse aina rohkem bioaktiivsete ainete, näiteks mitmesuguste inhibiitorite, ensüümi aktiivsust pärssivate ainete arendamisele. Püütakse leida inhibiitorid, mis võivad olla tundlikud muteerunud PK-de suhtes, need n-ö tuvastada ja inaktiveerida, hoides niiviisi ära haiguste sümptomite avaldumise. Selliseid bioaktiivseid aineid on võimalik kasutada ravimitena. Maailmaturul on juba laialdaselt kasutatud erinevaid PK-de inhibiitoreid, kuid kindlasti pole leitud lahendusi kõikidele meditsiinilistele muredele. Nii pakub teaduse kirjeldatud suunitlus palju arenguvõimalusi.

Uurimistöös keskendutakse võimalikult selektiivsete ja efektiivsete proteiinkinaas A (edaspidi PKA) inhibiitorite sünteesile. Töö eesmärk on valmistada kaks erineva lüsiini konfiguratsiooniga inhibiitorit ja võrrelda nende toimet PKA-le. Huvipakkuv on teema seetõttu, et esimest korda viiakse töös käsitletud inhibiitortüübi keskmisesse osasse sisse aminorühm. Esimene uurimisküsimus on: kuidas mõjutab inhibiitori keskmises osas olev aminorühm selle PK-ga seostumist? Uurimistöös püstitatakse hüpotees, et linkeris paiknev aminorühm muudab inhibiitori sidumisomadusi, kuna võib mõjuda PK-le tõmbavalt või tõrjuvalt. Teine uuritav aspekt puudutab lüsiinivaba aminorühma konfiguratsiooni mõju inhibiitori seostumisefektiivsusele. Sellega seoses püstitati teine uurimisküsimus: kuidas mõjutab aminorühma erinev konfiguratsioon inhibiitori seostumist PK-ga? Viimasele probleemile püstitatakse hüpotees, et L-lüsiini sisaldav aine on efektiivsem, sest looduses esinevad valdavalt L-aminohapped.

Uurimistöö praktiline osa tehakse Tartu Ülikooli keemia instituudi bioorgaanilise keemia laboratooriumis. Töö eksperimentaalse osa esimeseks meetodiks valiti juba peptiidide sünteesis tavaliseks kujunenud Fmoc-tahkefaassüntees, mida kohandati vastavalt TÜ laboratooriumi võimalustele. Sünteesi etappide vahel kontrolliti reaktsioonide kulgemist kvalitatiivselt Kaiseri testiga. Sünteesitud ühendite sisaldumine lõppsaaduste segus määrati kromatograafia ja massispektromeetria ühissüsteemiga, kus oli rakendatud ka ultraviolettkiirguse ja nähtava valguse neelduvuse detektorid. Saadused puhastati kõrgefektiivse vedelikkromatograafiaga ning puhaste inhibiitorite seostumist PKA-ga uuriti biokeemilistes katsetes, mis seisnesid ensüümilt fluorestsentsmärgisega aine inhibiitoritepoolses väljatõrjumises. Katsete tulemuste analüüsimiseks kasutati fluorestsentsanisotroopia mõõtmisi.

Uurimistöö jaguneb neljaks peatükiks. Esimesena antakse ülevaade PK-de toimimisest organismis, sh fosforüülimisest, nende inhibiitoritest ning stereokeemiast, avades spetsiifilisi teemasid, nagu PKA-d, PKA-de inhibiitorid ning diastereomeersed kiraalsed ühendid. Esimeses peatükis toetuti eelkõige Darja Lavõgina (2010) doktoritööle „Development of protein kinase inhibitors based on adenosine analogue-oligoarginine conjugates“. Teises peatükis tutvustatakse töös kasutatud meetodeid: Fmoc-tahkefaassüntees, pööratud faasi kõrgefektiivne vedelikkromatograafia, massispektromeetria ning fluorestsentsanisotroopia. Nende iseloomustamiseks toetuti esmajoones Wilsoni ja Walkeri (2010) välja antud teosele „Principles and techniques of biochemistry and molecular biology“. Kolmandas peatükis kirjeldatakse uurimistöö praktilist osa ning neljandas esitatakse tulemused, analüüsides iga eksperimendi väljundit ja arenguvaldkondi.

Meie ümber on palju lugusid. Paljusid lugusid me kuuleme, palju läheb meist mööda. Paljud lood puudutavad meid, paljud jätavad külmaks. Mina kuulsin ja mind puudutas lugu, mida kuulsin Selja koolist.

Loo rääkis meie peretuttav Leida Tõnutare, kui meenutas oma kooliaja algust. Tagantjärgi mõeldes ei oska ma öelda, kas see oli tema valgete täppidega punane esimese koolipäeva sitsikleit, meenutus erilisest koolimajale omasest lõhnast või õnnetunne kingituseks saadud noodivihikust, mis mind paelus ja hämmastas. Kuidas on võimalik mäletada 76 aasta taguseid mälestusi nii detailselt? Mõistsin, et see on lugu, millest tahan rohkem teada. Soovisin talletada oma kodukoha kultuuripärandit, kuna põlvkond, kes neid lugusid veel mäletab, on kadumas. Nii sündis minu uurimuse teema.

Uurimistöö eesmärk on anda lühiülevaade 1940ndate aastate poliitilisest elust ja tolleaegsest koolikorraldusest ning õppida tundma Leida Austeri kooliaega ja oma kodukoha ajalugu.

Töö käsitleb peamiselt aastaid 1942–1948. Esimene peatükk loob ajaloolise tausta, mis aitab mõista tolleaegset poliitilist olukorda ning eluolu. Seejärel annan ülevaate Eesti kooli töökorraldusest neil aastail. Teise osa moodustab Selja kooli ajalugu. Töö uurimuslik osa põhineb Leida Tõnutare mälestustel. Leida soovil kasutan töös tema neiupõlvenime Auster. Osa mälestustest kirjutas ta minu jaoks üles, osa salvestasin helifailina telefoni. Tegin tema jutus minimaalselt muudatusi, et säiliks Leida kõnepruuk. Lisasin oma töösse Selja kooli vilistlase Jüri Kadaja ema Aita Sepa (neiupõlvenimega Kurme 1921–2010) mälestused. Tema oli Selja koolis õpetaja 1944. aasta sügisest. Olude sunnil töötas ta kaks aastat Seljametsas. Seejärel taas Seljal õpetajana, alates 1962. juhatajana kuni nõukogudeaegse kooli lõpuni.

Materjali leidsin nii raamatukogust, muuseumist kui ka inimeste isiklikest mälestustest. Kõige raskem oli leida infot Selja kooli ajaloo kohta, toetusin selles osas peamiselt Jüri Kadaja mälestustele. Uurimustöö koostamisel tuli tunnistada, et Selja koolimaja on läbi aegade elanud ääretult mitmekesist elu. Kindlasti tasub tulevikus Selja koolimaja ajalugu edasi uurida.

Uurimustöö koostamise käigus tekkisid ka mõned raskused. Tori muuseumist saadud käsikirjalist teksti Selja kooli kohta oli kohati raske lugeda. Kuigi Selja koolil on väga pikk ja väärikas ajalugu, oli üsna raske leida infot selle kohta.