AMBLÜOOPIA EHK LAISA SILMA SÜNDROOMI RAVIMINE SILMAHARJUTUSTEGA

MERILIN HINNO
TARTU JAAN POSKA GÜMNAASIUM
Klass: 11
Juhendaja: Anneli Sigus

Kuna inimesed kasutavad palju nutiseadmeid ja vaatavad erinevaid ekraane, on üha rohkem tähelepanu hakanud saama silmade tervis ja nägemiskontrollide vajalikkus. Sellest tingituna valis töö autor nägemisega seotud teema. Kuna autoril on laisa silma sündroom, soovis ta selle kohta rohkem teada saada ning võimalusel ka oma nägemist parandada. Kaua aega arvati, et amblüoopiat on võimalik ravida ainult lastel, aga uuemad uuringud näitavad, et silmanägemist saab parandada ka vanematel inimestel.

Töö koosneb kahest suurest peatükist, millest esimeses seletatakse täpsemalt, mis on amblüoopia. Teises peatükis kirjutatakse autori kogemust laisa silma sündroomiga ja kuidas ta seda parandada proovib.

Töö esimeses osas soovis autor teada saada ja kirjutada sellest, mis põhjustab amblüoopiat, millised on sümptomid ning millised ravimisviisid on olemas. Enamasti tugines autor veebipõhistele allikatele (nt netilehekülg nagemisteraapia.ee), sest amblüoopia kohta on väga vähe trükitud allikaid. Leo Angarti teos „Lapsed ei vaja prille: tõhusate ja mänguliste harjutustega tagasi loomuliku nägemise juurde“ on ainus raamat eesti keeles, milles on üks peatükk laisa silma sündroomist.

Kuna tegemist on empiirilise uurimusega, siis otsustas autor oma töö teises osas kirjeldada enda nägemist ning harjutusi, mida ta pidi iga päev nägemise parandamiseks tegema. Lisaks kirjutas ta sellest, kuidas on tajunud enda nägemise paranemist ning võrdles oma tajutud tulemusi vastavate aparatuuridega mõõdetud tulemustega, mis ta arstilt sai.