EESTI LEMMIKLOOMANIMED KOOLIPÄRIMUSE 2018. AASTA KOGUMISVÕISTLUSE ANDMETE PÕHJAL

Nimesid kasutatakse iga päev. Need muutuvad ajas koos inimeste mõttemaailma muutustega. Loomanimedki on tavalised ja kasutusel iga päev. Loomanimed ning loomadele nimede andmine on osa inimeste kultuuritraditsioonist ja pärimusest. Siiski teame me loomanimede, eriti lemmikloomanimede, kohta küllaltki vähe, sest neid on Eestis vähe uuritud. Töö teema ongi valitud seetõttu, et tuua teemasse rohkem selgust.

Loomanimede uurimine on üks nimeteaduse ehk onomastika osa. Uurimistöö pakub uusi fakte nimeteadusele. Autor on varem uurinud eesti lehmanimesid (Saar, 2016) ning nende muutumist ajas ning seega on praegune töö varasema loomulik jätk.

Põhjalike loomanimeuurimuste vähesus on osaliselt tingitud süstemaatilise allikmaterjali puudumisest. Loomanimede teaduslik uurimine sai alguse 20. sajandil ning enim uurimusi on tehtud Euroopas, eriti Skandinaavias. Praeguseks on siiski kogunenud arvestatav hulk põhjalikke uurimusi, nt Katharina Leibring on uurinud nii Euroopa loomanimetraditsioone üldisemalt (Leibring, 2014) kui ka Rootsi loomanimesid (Leibring, 2013), Maria Kalske (2005) Soomest on uurinud hobusenimesid ja Osmo Vatanen (1997) lehmanimesid, Saksamaal on loomanimesid uurinud Damaris Nübling (2012), Austrias on lehmanimesid uurinud Michael Reichmayr (2005, 2015), Poola ja Saksa loomanimesid on uurinud Stefan Warcho? (2004).