Juhendajale
Juhendmaterjal õppefilmi “Kuidas teha uurimistööd” juurde:
http://www.syg.edu.ee/uus/syg/images/teaduspaevad/teaduspaevad_2014/uurimistoodest_koolis.pdf
Veebiküsitluste keskkonnad
Ankeet.ee www.ankeet.ee
eFromular www.eformular.ee
Google Docs Form https://docs.google.com/forms/create
JustAsk www.justask.ee
Limesurvey www.limesurvey.org või https://ut.ee/survey/admin
SurveyMonkey https://www.surveymonkey.com/
survs http://www.survs.com/
Zoho Creator www.zoho.com
ANDMEBAASID JA ARHIIVID
REAAL- JA LOODUSTEADUSTE VALDKOND
Eesti Hüdroloogia ja Meteoroloogia Instituudi (EMHI) veebileht http://www.emhi.ee/
Keskkonnateabe Keskuse veebileht http://www.keskkonnainfo.ee/main/index.php
Kinnistusraamat https://kinnistusraamat.rik.ee/detailparing/Avaleht.aspx
Maa-ameti geoportaal http://geoportaal.maaamet.ee/
Statistikaamet http://www.stat.ee/
TÜ füüsikainstituudi ilmajaam http://meteo.physic.ut.ee
SOTSIAALVALDKOND
Sinu kodukoha arhiiv ja raamatukogu.
Eesti artiklite andmebaas http://ise.elnet.ee/
Eesti Filmi Andmebaas http://www.efis.ee/
Eesti Keele Instituudi keelekogud ja andmebaas http://www.keel.ut.ee/et/keelekogud
Eesti Keele Instituudi kohanimeandmebaas (KNAB) http://www.eki.ee/knab/knab.htm -
Eesti Sotsiaalteaduslik Andmearhiiv http://www.psych.ut.ee/esta/
Rahvusarhiiv http://www.ra.ee/
Rakenduslikud interdistsiplinaarsed haridusuuringud ja andmebaasid http://www.sotsioloogia.ee/esta/rihu_database.html
Riigi Teataja https://www.riigiteataja.ee/
Tartu Ülikooli eesti murrete ja sugulaskeelte arhiiv http://www.murre.ut.ee/arhiiv/
Tervisestatistika ja terviseuuringute andmebaas http://pxweb.tai.ee/esf/pxweb2008/dialog/statfile2.asp
Toidu koostise andmebaas http://tka.nutridata.ee/tka/index.action
Toitumisuuringute andmebaas http://uab.nutridata.ee/uab/Tutvustus/Toitumisuuringud.html
ÕPETAJATE KOGEMUSED
Kaie Tali
Konguta Kooli kehalise kasvatuse õpetaja
Olen Kristo-Marten Unne teadustöö juhendaja (Kui kiiresti kasvab muru). Konguta Koolis hakati teadustöid tegema 2011. aastal ja Kristo-Marteni töö oligi üks esimesi, seega kogesin ka mina juhendaja rolli esmakordselt. Mulle tuli meeldiva üllatusena, et tema töö osutus Akadeemiakese algkooliõpilasteerinumbrisse väljavalituks. Selle töö kaasautoriks oli Kristo-Marteni isa, kes on hariduselt metsamees. Töö pealkiri sündis isa-poja ühisest arutelust, kus leiti, et taimede kasvutingimuste uurimine on päris huvitav. Mina aitasin kaasa töö eesmärkide püstitamisel ja katsetulemuste vormistamisel. Kristo-Marten külvas muruseemne karpidesse, kastis taimekesi, mõõtis taimede pikkust ning kirjutas teadustöö valmis.
Ma arvan, et algkooli õpilaste teadustööd peavad pakkuma õpilastele mõtteainet ja olema eakohased. Kindlasti peab õpilane saama töö käigus midagi uut teada või siis leidma kinnitust läbi katse ammutuntud tõele. Erinevalt küsitluste tulemustest on eakohaste katsete tulemused lastele reaalselt nähtavamad ja arusaadavamad. Näiteks Kristo-Marten avastas, et kui ta unustas murutaimekesi kasta, siis muru kasv peatus ja see oli näha nii taimedelt kui ka kasvukõveralt.
Algkooli õpilaste teadustöö peab olema kirja pandud lühidalt ja konkreetselt, kuid vastama uurimistöö nõuetele (tiitelleht, sisukord, sissejuhatus, töö eesmärk, sisu kokkuvõte ja järeldused). Algkooli laste piiratud kirjaoskuse tõttu peavad laused olema lihtsad ja arusaadavad. Kokkuvõtteks võib öelda, et uurimistöö käigus sai õpilane uusi teadmisi, õppis töö vormistamist ning tema arvutikasutamisoskus paranes.
Juhendajale on kõige raskem leida lapsele sobiv teema, mis pakuks avastamisrõõmu nii lapsele kui ka endale. Rõõmu valmistab teadmine, et väike inimene on saanud uue kogemuse võrra rikkamaks läbi praktilise tegevuse.
Helle Ruusmaa
Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi ajalooõpetaja
Olen juhendanud uurimistöid alates 2000. aastast. Isiklikult minu tõi uurimistööde juurde president L. Meri üleskutse, et õpilased koguksid oma vanavanemate-sugulaste mälestusi küüditamisest. Üllataval kombel olid õpilased sellega meelsasti nõus ja ühe õpilase töö avaldati ka raamatus „Vaikimise väraval“. Sealt edasi ei jäänud enam ühtegi aastat vahele, mil ma poleks töid juhendanud.
2002. aastal otsustasin panna kõik 8. klassid uurimistööd kirjutama. Sel korral oli mulle eeskujuks Vastseliina Gümnaasium ja tollal seal õpetajana töötav Tiiu Ojala. Vastseliinas igal aastal toimuv õpilaste uurimistööde konverents on väga kõrge tasemeline ja hoolega ette valmistatud. Kuna Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumis ei olnud sel ajal tavaks uurimistöid kirjutada, tahtsin seda olukorda muuta. 8. klassi õpilastel tuli kirjutada kellestki oma perekonnast (vanaisast, vanaemast, emast, isast, võrrelda nende elu enda eluga). Selline teema on igale 8. klassi õpilasele jõukohane ja seda võib iga õpetaja välja pakkuda.
11 aastat tagasi ei olnud iga õpilase kodus arvutit ega printerit või skannerit. Mäletan, et trükkisin ise õpilaste käsikirjalisi töid arvutis ümber ja käisin kooli kogu kevadise vaheaja fotosid töödesse skanneerimas. Nn. presidendivõistlusele tööde saatmise viimane kuupäev oli ju 1. aprill! Juhendada sellises situatsioonis umbes 50 tööd tundub tagantjärgi hullumeelsusena.
Et õpilasel lihtsam oleks, olen 8. klassi lapsele alati ette andnud küsimustiku, kuid sellest kinni pidamine pole kunagi olnud kohustuslik.
Töö kirjutamise algul pole teemat mõtet täpselt pealkirjastada, sest uurimise käigus võib tulla välja materjali, millest eelnevalt ei teatud midagi.
Gümnaasiumis ma reeglina küsimusi ette ei anna. Alguses peab kindlasti kokku leppima üldised kavapunktid, millest võiks kirjutada. Võib juhtuda, et need ei toimi, sest ei leia materjali. Olen alati öelnud, et hakka otsast kirjutama ja nii, kui midagi valmis on, tule näita. Siis tekivad juba minul küsimused, millele õpilasel tuleb hakata vastuseid otsima ja nii see lumepall veerema hakkab.
Kui otsustame läbi viia küsitluse, siis koostab õpilane küsimustiku, mida ma täiendan ja parandan ning koos läbi arutame.
Olen soovitanud õpilastel pöörduda ka bibliograafi poole abi saamiseks vajaliku kirjanduse otsimisel.
Kui õpilane on uurimistöö teema valinud, pöördun Võrumaa muuseumi poole küsimusega, kas neil on selle kohta materjali. Vastavalt vajadusele käin mõningaid materjale ise eelnevalt läbi lugemas ja uurimas, et õpilast täpsemalt suunata.
See võib tunduda võimatu, kuid ma pole kunagi õpilaselt nõudnud uurimistöö kirjutamise tööplaani. Lihtsalt tuletan meelde, et nüüd võiks midagi juba mulla lugeda tuua. Teen omad märkused ja parandused ning mainin, millal võiks järgmine osa tööst laekuda. Siiani on süsteem toiminud.
Motiveerin õpilast sellega, et luban tema töö, kui see on hästi kirjutatud, saata presidendivõistlusele. Kuna Võru Kreutzwaldi Gümnaasiumi õpilased on saanud aastatega mitmeid rahalisi preemiaid ja võimalusi välismaal noortelaagrites osaleda, siis on see enamusele õpilastest väljakutse ja nad soovivad sinnani jõuda. Sellel kevadel lunastas meie kooli 12. klassi noormees oma uurimistööga endale ka pääsu Tartu ülikooli.
Olen uurimistöödest emotsionaalselt saanud väga palju. Mõnda tööd lugedes olen nutnud, mõnda tööd lugedes naernud, mõnda õpilast olen tänu uurimistööle hakanud paremini mõistma, kindlasti olen õpilastega lähedasemaks saanud. Meeldiv on, et nii mõnigi lapsevanem on hea sõnaga tööd toetanud ja öelnud, et tema suhted lapsega on paranenud, sest tööd tehes sai omavahel nii palju räägitud.
Liina Saar
Tartu Ülikooli Ökoloogia ja Maateaduste Instituudi Botaanika õppetooli doktorant
Uurimistöö – pingutust väärt kogemus
Uurimistöö koostamine on nüüdseks paljudes koolides kohustuslik. See võib tunduda õpetajatele eelkõige tüütu lisaülesandena, eriti neile, kes seisavad juhendamiskohustuse ees esmakordselt. Tegelikult võib uurimistöö teostamine olla uurija (ja miks ka mitte juhendaja) tuleviku osas määrava tähtsusega. Mul on õnnestunud olla nii juhendatava kui juhendaja rollis ja olen nende kogemuste eest ütlemata tänulik. Kui ei oleks olnud keskkooliaegseid uurimistöid, poleks mul tõenäoliselt kunagi õnnestunud pääseda näiteks Euroopa Liidu Noorteadlaste konkursile ja võita sealt õppereis Arktikasse. Ka poleks ma tõenäoliselt kohtunud paljude oma ala spetsialistide ja teadlastega, sealhulgas oma hilisema bakalaureuse- ja magistritöö juhendajaga ning üsna kindlasti ei oleks ma tänasel päeval seal, kus olen – botaanika ja mükoloogia eriala doktorantuuris. Uurimistöö arendab nii selle koostajat kui juhendajat ning võib kaasa aidata õpilaste tulevase eriala valikule. Boonuseks võib eduka uurimistöö korral olla ka osalemine põnevatel konkurssidel, millega kaasnevad omakorda esinemisoskuste paranemine, uued tutvused ning kui eriti hästi läheb, siis ka auhinnad. Need viimased ei peaks siiski olema uurimistöö kirjutamise peamiseks ajendiks.
Ühe korraliku uurimistöö valmimine ei tule üldjuhul niisama, vaid nõuab palju aega ja pühendumist nii juhendajalt kui juhendatavalt. Samas ei ole selle juures aga midagi üleloomulikku. Kellelgi meist pole kaasasündinud uurimistöö juhendamise või uurija oskusi, enamasti kujunevad need ikka läbi kogemuste.
Juhendaja peab juhendama ja juhendatav peab lubama end juhendada
Uurimistöö on koostöö, mille valmimise eest vastutavad nii juhendaja kui juhendatav. Üks ei peaks seejuures olema karm kamandaja ja teine käsutäitja, vaid suhe juhendaja ja juhendatava vahel võiks pigem olla asjalik ja usaldav. Esimese rollijaotusega võib juhendataval kaasneda asjatu trots ja igasuguse huvi kaotamine edasise töö vastu. Samas ei tohiks õpilane tunda ka seda, et kõige eest vastutab vanem ja targem ehk juhendaja. Üle jala visatud madala kvaliteediga tekst ei pea juhendajalt saabuma ideaalse peatüki kujul. Teksti toimetamine võtab aega ja vajab oskusi, mida ei peaks arendama ainult juhendaja. Juhendaja võiks olla pigem konstruktiivne kriitik, kes oskab viidata töö puudujääkidele, neid ise automaatselt parandamata.
Kas juhendaja ja juhendatava töö kinnituseks on vajalik mõlemapoolse lepingu sõlmimine, on muidugi iseasi. Kui laiskus või näiteks pingelistest aegadest tingitud allaandmismeeleolud võimust võtavad, ei pruugi piisata ka allkirjastatud dokumentidest. Ainuke, mis sellisel juhul tõeliselt aitab, on juhendajapoolne innustamine, rõhudes sellele, kui palju juba tehtud on ja kui põnev on kogu eesootav protsess. Mäletan oma uurimistööde kirjutamise ajast, et algusjärgus ei tahtnud töö absoluutselt edeneda. Küll ei tundunud üks ega teine koostatud lause piisavalt hea, küll polnud lõigud loogilised. Eriti pärast seda, kui olin lugenud teiste juba valminud ja ideaalsetena näivaid uurimistöid. Kui tundus, et valmis oli vähemalt pool tööst, oli tegelikult valmis heal juhul vaid viiendik. Luges aga tunne, et pole enam palju ja sel hetkel hakkas töö jõudsalt edenema. Uurimistöö põhiline analüüs ja vormistamine toimusid kahe viimase nädala jooksul, kus tahtsin kogu hingest tegeleda vaid oma uurimistööga – polnud aega süüa ega juua ning puudus igasugune huvi kooli arvutiklassist väljuda.
Juhendatavate puhul kordus sama muster. Kui esimene entusiasm seoses töö teemavaliku, uurimisküsimuste ja hüpoteeside püstitamise ning välitöödega oli raugenud, saabus nö äraootav kohe-hakkan-tööle faas. Aega näis olevat küllaga ja peatükkide kirjutamine lükkus aina kaugemasse tulevikku. See etapp oleks võinud ühel juhul saada vabalt ka uurimistööle saatuslikuks. Kui mingi teemaga mitte tegeleda, ei muutu see kuidagi ka hingelähedaseks ja võibki „nurka ununeda“. Minul juhendajana tuli appi võtta kõik oma veenmisoskused ja õnneks need toimisid. Kasuks tuli just see, et olin kunagi sarnases situatsioonis olnud.
Nii kummaline kui see ka pole, võib see kohe-hakkan-tööle faas võtta aega suurema osa uurimistöö kirjutamiseks planeeritud ajast. Seevastu viimane etapp, kus toimub töö tegelik valmimine, võib kesta vaid loetud nädalad. Sellise olukorra vältimiseks on vajalik koostada juba uurimistöö väga varajases staadiumis tööplaan. Samas pole sellest absoluutselt kasu, kui tööplaan jääb lihtsalt mingiks dokumendiks, mille mittejärgimisega ei kaasne tagajärgi. Tänapäeval on õpilastel niigi palju kohustusi, mistõttu natuke vabatahtlikumad ülesanded võivad tahaplaanile lükkuda.
Järgmiste juhendamiste puhul kavatsen selliste olukordade vältimiseks aga korraldada juhendatavatega iganädalasi kohtumisi (miks mitte ka Skype´ teel, kui juhendatav elab kaugemal). Muidugi oleneb juhendaja sekkumise tihedus ka juhendatavast – osad vajavad pidevat „patsutamist“, omaettenokitsejaid võib pidev kontroll aga pigem häirida.
Igast kohtumisest peaks jääma jälg, näiteks memona, mille koostab õpilane teatud päevade jooksul peale kohtumist ja edastab juhendajale. Memo võiks sisaldada juhendatava ja juhendaja kohtumise sisu, püstitatud lühieesmärke, ülesandeid ning tähtaegu. Sellise dokumendi koostamine väldib üksteisest möödarääkimisi ja aitab kaasa eesmärkide täitmisele. Juhendataval on tõenäoliselt lihtsam tegeleda näiteks uurimistöö teoreetilise ülevaatega alapeatükkide kaupa ehk samm-sammult, mitte aga püüda seda kirjutada tervikuna kaugemaks tähtajaks.
Teemavalikul tasub nõu küsida
Üheks esmaseks sammuks uurimistööga alustamisel on teemavalik ja uurimisküsimuste püstitamine, mis on ühtlasi ka kogu järgneva protsessi võtmeks. Sageli võib teema tugineda juhendatava huvidele ning juhendaja ülesandeks jääb vaid selle piiritlemine. Sõnastatud teema ei tohiks olla liialt ambitsioonikas ega ka lihtsustatud, vastasel juhul võib uurimus jääda kas pealiskaudseks, muutuda laialivalguvaks või kaotada olulisuse ja atraktiivsuse. Sellel, kuidas valida jõukohaseid teemasid, muidugi ühest vastust pole. Kooliõpetajast juhendajal on teemade valik ja uurimisküsimuste püstitamine mõnevõrra keerukam kui juhendajal teadus- või mõnest spetsiifilise valdkonna asutusest, kus erialaliste probleemidega kokkupuutumine on igapäevasem. Kooliõpetajatest juhendajatel oleks seetõttu kaval teha koostööd mõne oma ala spetsialistiga. Tean omast kogemusest, et õpilasuurijatesse suhtutakse üldjuhul väga positiivselt ja kui ka ei ole aega püsivalt juhendamisega tegeleda, võivad teadlased vähemalt huvitavaid uurimisvaldkondi või-teemasid soovitada või piiritleda ning vajadusel aeg-ajalt nõuandja rollis olla. Sellega on tagatud, et valitud tööde teemadel on ka mingi tõsisem sisu. Kaasjuhendajaid loodusuurijate, -kaitsjate, teadurite või doktorantide näol tasub otsida ülikooli ja töörühmade või LK-organisatsioonide kodulehtede abil.
Teadlaste kaasamine ei pea olema kohustuslik kõigi õpilaste puhul, seda võiks aga teha vähemalt tublimate (gümnaasiumi)õpilaste juhendamisel. Samas peaksid õpetajad jälgima, et teema ei läheks õpilasele liiga keeruliseks, mis võib takistada neil päriselt teema mõistmist või raskete tekstidega töötamise tõttu vähendada huvi teema vastu. Teiselt poolt aga tuleks pidada silmas, et ka nooremate õpilaste teemades päris uurimisküsimus oleks ning töö ei muutuks liialt referaadiks või triviaalseks.
Peale teemavalikut ja uurimisküsimuste püstitamist oleks nutikas lasta juhendataval koostada juhendajale lühike ettekanne tulevasest tööst. Olen märganud, et selle hetkeni, kui pole veel pidanud tegema antud teemal ettekannet, on kogu töö jäänud minu jaoks kaootiliseks ja ähmaseks. Isegi siis, kui see on juba peaaegu täielikult valmis. Ettekande loomise käigus on aga pilt koheselt selginenud. Väikese lakoonilise ettekandega on arusaadav, kas juhendatav tegelikult ka valdab teemat või on senini lihtsalt kaasa noogutanud. See väldib ka olukordi, kus juhendatavad satuvad õhinasse ja püüavad töösse haarata absoluutselt kõike, mis kasvõi õhkõrnalt teemaga seostuvad. Näiteks samblike abil linnaõhu puhtust hinnates ei ole töö teoreetilises osas vajalik käsitleda taime ja loomariigi tekkelugu. Juhendaja ülesandeks peaks olema ülientusiastlike juhendatavate „maa peale toomine“ uurimistöö võimalikult varajases staadiumis. Vastasel juhul võivad kärped hiljem kirjutajale väga rusuvalt mõjuda.
Kellele viidata?
Peamisteks valupunktideks uurimistööde koostamisel on aga allikmaterjalide kasutamine ja viitamine. Kui mõni aeg tagasi tuli allikmaterjalide lugemiseks ja hankimiseks veeta päevi raamatukogudes ja lugemissaalides ning juhendaja ülesandeks oli suunata juhendatavaid mingitegi allikmaterjalideni, siis nüüdsel internetiajastul on olukord täpselt vastupidine. Ligipääs teaduspublikatsioonidele on pea kõigile avatud, allikmaterjale on külluses ning juhendaja ülesandeks on pigem selgitada, milliseid materjale pidada usaldusväärseteks ja milliseid mitte (Wikipedia ja kõik Google otsingu tulemused ei pruugi olla piisavalt usaldusväärsed). Kuigi viimasel ajal on välja antud ka rohkelt eestikeelseid loodusraamatuid, millest osad on ka väga hea teadusliku tasemega, tuleks ka nende puhul kindlasti jälgida, milline on nende tegelik tase ja kas tegu on pigem teadusliku või populaarteadusliku väljaandega.
Ka sobivate allikmaterjalide leidmiseks on kasulik pöörduda teadlaste poole, kelle jaoks erialakirjanduses orienteerumine on igapäevane tegevus. Samas on kohati kättesaadavad ka väga heal tasemel e-raamatud ja e-õpikud, mida võib inglisekeelsete märksõnade abil erinevatest andmebaasidest lihtsasti otsida (leitavad Google Books’is või ka TÜ Ebrary ning teiste raamatukogude teenustes). Erialaraamatuid võib olla ehk kergemgi lugeda kui teadusartikleid, mis sageli eeldavad rohkemaid eelteadmisi ning võivad olla tasulised/kättesaamatud.
Uurimistöö ei ole referaat ja kindlasti ei tohiks see koosneda allikmaterjalidest otsekopeeritud lõikudest. Uurimistöö peaks olema töö seisukohast olulisimatele allikmaterjalidele toetuv loominguline süntees. Muidugi ei tule sünteesioskus kellelegi sündides kaasa, vaid kujuneb üsna visalt lugemuse ja praktiliste tööde käigus. Juhendaja ülesandeks on seejuures iseseisva teksti loomist selgitada ja nõuda, mitte aga mängida plagiaadidetektiivi. Vargused jäägu ikka varaste südametunnistusele.
Kas uurimistöö on ikka piisavalt hea?
Omaette küsimuseks seoses uurimistöödega on osalemine konkurssidel. Otsus saata töö konkursile peaks sündima juhendaja ja juhendatava koostöös. Kui töö vastab nõuetele ja on igati korrektne, siis ei tasu olla liialt tagasihoidlik ega karta, et töö pole piisavalt hea. Pigem tuleks juhinduda põhimõttest – kaotada pole midagi, ainult võita. Õpilasuurimuste hindajana olen näinud vägagi erineva tasemega uurimusi, nii et pole need konkureerivad uurimused sugugi ainult suurepärased nagu enamasti oletatakse.
Uurimistöö ei ole kindlasti midagi enesestmõistetavat, see on tõeline väljakutse. Kuigi vahepeal võivad ilmneda allaandmismeeleolud, tasub aga silmas pidada seda kirjeldamatut tunnet, mis valdab pärast töö väljatrükki. Uskuge või mitte, aga see on võrreldav maratonifinišiga. Uurimistöö ei ole aga pelgalt kirjutis, see on midagi palju enamat. Kaante vahele jääv on kõigest väike näide arengust, mis uurimusega seotud inimesed on läbi teinud. Kõige tähtsam on aga silmale nähtamatu ehk avastamisprotsess ise ja selle alusel iseseisva mõtlemise arendamine. On ütlemata hea tunne olla neis pisutki „süüdi“.