Tõlke ekvivalentsus Jerome Klapka Jerome’i „Kolm meest paadis“ näitel

Tõlkimine ja tõlgendamine ümbritsevad meid iga päev ning on osa kaasaegsest vahendavast infoühiskonnast. Taoline käsitlus muudab valdkonna väga aktuaalseks. Ometi on tõlketeooria Eestis üsna vähe uuritud valdkond, mida iseloomustavad lünklik ajalugu ning puudulikud teoreetilised mõisted. Käesoleva töö eesmärk on anda lühiülevaade Eesti tõlkeloost, keskendudes tõlketeoreetilise mõiste „ekvivalentsus“ põhjalikumale uurimisele. Töös püüab autor leida universaalset definitsiooni ekvivalentsusele ning mõiste erinevaid funktsioone ning sellega seonduvaid tõlkemeetodeid rakendades analüüsida Jerome Klapka Jerome’i teost „Kolm meest paadis“.

Uurimistöö üleüldise uurimisvaldkonna ning kategooria valimises mängis olulist rolli 2014/2015. õppeaasta  emakeeleolümpiaadi teema „Ilus eestikeelne lause“. Teema valiku konkretiseerimise ajendiks oli fakt, et eesti keeles ei ole ilmunud ühtegi mahukat teadustööd, mis käsitleks tõlke ekvivalentsust koos kõigi seda mõjutavate teguritega. Nende hulka kuuluvad  ajalooline ja kultuuriline kontekst ning põhimõistete (nagu tõlke ekvivalentsus ja tõlge ise) tõlgendamine ja lahtimõtestamine. Lisatud uurimusliku osa ning tõlke analüüsi eesmärk on teooriaosa illustreerimine läbi konkreetsete näidete.

Uurimistöö koosneb kolmest mahukast peatükist. Esimene peatükk käsitleb tõlget üldiselt, esitades erinevaid definitsioone, võrreldes tõlkijate ning kirjanike lähenemisi tõlkele kui uuele tekstivormile. Samuti üritatakse määratleda hea tõlke jooni. Peatükis antakse lühiülevaade Eesti tõlke ajaloost, mis aitab mõista hiljem analüüsitavas teoses esinevaid tendentse.

Teine peatükk tegeleb ekvivalentsuse mõistega, mis on ka uurimistöö keskseks teemaks. Määratletakse ekvivalentsus kui abstraktne mõiste ning selgitatakse võimalikke teooriaid ning liigitamismeetodeid. Teine peatükk on uurimistöö kõige teoreetilisem osa, mis seletab mitmeid tõlketeaduslikke mõisteid ning sätestab põhireeglid tõlke analüüsimiseks ning kriitiliseks vaatluseks. Kolmas peatükk on uurimusliku olemusega ning selles analüüsib autor Jerome Klapka Jerome’i teose „Kolm meest paadis“ (originaalpealkirjaga „Three Men in a Boat“) 1994. aastal ilmunud eestikeelset tõlget (1978. aasta tõlke kordustrükk). Käsitletakse nii leksikaalseid, süntaktilisi kui grammatilisi aspekte, kasutades eelnevates peatükkides lahtikirjutatud mõisteid.

Töö püüab eelkõige vastata küsimusele, mis on ekvivalentsus tõlkes ning millised tegurid seda kõige enam mõjutavad. Lähtudes esitatud probleemist, püstitab autor hüpoteesi, et tõlkeline ekvivalents väljendub samaväärsuses ning ekvivalentsuse saavutamise tingimused sõltuvad tõlgitava teksti iseloomust.

Töö kirjutamisel kasutati nii internetiallikaid kui paberkandjal kättesaadavat kirjandust. Esimese peatüki koostamisel moodustasid suurema osa kasutatud allikatest eestikeelsed materjalid, eriti perioodikaväljaannete (Vikerkaar, Methis) tõlkealased erinumbrid, mis sisaldavad tõlketeoreetikute artikleid. Ekvivalentsusteooriate uurimisel mängisid suuremat rolli ingliskeelsed allikad, millest kogutud materjal on töös esitatud autori enda tõlkes. Veebiallikaid kasutati põhiliselt tõlkeanalüüsis esinevate kõrvalmõistete defineerimiseks ning ajaloolise tausta seletamiseks. Antud teemal leidus piisavalt materjali ning kasutatud allikad olid usaldusväärsed – töö teoreetilises osas kasutati suures ülekaalus raamatuid, mitte internetilehekülgi. Antud valdkonnas võib üheks kõige autoriteetsemaks autoriks pidada Ameerika Ühendriikide keeleteadlast Eugene Nidat, keda nähakse tihti kaasaegse tõlketeaduse rajajana.  Eesti autoritest väärib esiletõstmist tõlketeoreetik ning Tallinna Ülikooli tõlketeooria dotsent Anne Lange, kelle avaldatud materjalid töös laialt kasutamist leiavad.  Anne Langega läbi viidud intervjuu on esitatud uurimistöö lisades.

Kuna tõlketeooria uurimisvaldkonnana on äärmiselt lai, võimaldab teemavalik uurimist jätkata ka tulevikus. Uurimistöö võiks jätkuda teoreetilises vormis, uurides konkreetsemalt üht ekvivalentsustüüpi. Samuti oleks võimalik uurimistööd jätkata, keskendudes tõlkele kui kultuurinähtusele ning tegeldes sellega semantilises kontekstis, näiteks kasutades semiootikute Juri Lotmani ning Peeter Toropi teoseid.