Tõlkimine ja tõlgendamine ümbritsevad meid iga päev ning on osa kaasaegsest vahendavast infoühiskonnast. Taoline käsitlus muudab valdkonna väga aktuaalseks. Ometi on tõlketeooria Eestis üsna vähe uuritud valdkond, mida iseloomustavad lünklik ajalugu ning puudulikud teoreetilised mõisted. Käesoleva töö eesmärk on anda lühiülevaade Eesti tõlkeloost, keskendudes tõlketeoreetilise mõiste „ekvivalentsus“ põhjalikumale uurimisele. Töös püüab autor leida universaalset definitsiooni ekvivalentsusele ning mõiste erinevaid funktsioone ning sellega seonduvaid tõlkemeetodeid rakendades analüüsida Jerome Klapka Jerome’i teost „Kolm meest paadis“.

Uurimistöö üleüldise uurimisvaldkonna ning kategooria valimises mängis olulist rolli 2014/2015. õppeaasta  emakeeleolümpiaadi teema „Ilus eestikeelne lause“. Teema valiku konkretiseerimise ajendiks oli fakt, et eesti keeles ei ole ilmunud ühtegi mahukat teadustööd, mis käsitleks tõlke ekvivalentsust koos kõigi seda mõjutavate teguritega. Nende hulka kuuluvad  ajalooline ja kultuuriline kontekst ning põhimõistete (nagu tõlke ekvivalentsus ja tõlge ise) tõlgendamine ja lahtimõtestamine. Lisatud uurimusliku osa ning tõlke analüüsi eesmärk on teooriaosa illustreerimine läbi konkreetsete näidete.

Uurimistöö koosneb kolmest mahukast peatükist. Esimene peatükk käsitleb tõlget üldiselt, esitades erinevaid definitsioone, võrreldes tõlkijate ning kirjanike lähenemisi tõlkele kui uuele tekstivormile. Samuti üritatakse määratleda hea tõlke jooni. Peatükis antakse lühiülevaade Eesti tõlke ajaloost, mis aitab mõista hiljem analüüsitavas teoses esinevaid tendentse.

Teine peatükk tegeleb ekvivalentsuse mõistega, mis on ka uurimistöö keskseks teemaks. Määratletakse ekvivalentsus kui abstraktne mõiste ning selgitatakse võimalikke teooriaid ning liigitamismeetodeid. Teine peatükk on uurimistöö kõige teoreetilisem osa, mis seletab mitmeid tõlketeaduslikke mõisteid ning sätestab põhireeglid tõlke analüüsimiseks ning kriitiliseks vaatluseks. Kolmas peatükk on uurimusliku olemusega ning selles analüüsib autor Jerome Klapka Jerome’i teose „Kolm meest paadis“ (originaalpealkirjaga „Three Men in a Boat“) 1994. aastal ilmunud eestikeelset tõlget (1978. aasta tõlke kordustrükk). Käsitletakse nii leksikaalseid, süntaktilisi kui grammatilisi aspekte, kasutades eelnevates peatükkides lahtikirjutatud mõisteid.

Töö püüab eelkõige vastata küsimusele, mis on ekvivalentsus tõlkes ning millised tegurid seda kõige enam mõjutavad. Lähtudes esitatud probleemist, püstitab autor hüpoteesi, et tõlkeline ekvivalents väljendub samaväärsuses ning ekvivalentsuse saavutamise tingimused sõltuvad tõlgitava teksti iseloomust.

Töö kirjutamisel kasutati nii internetiallikaid kui paberkandjal kättesaadavat kirjandust. Esimese peatüki koostamisel moodustasid suurema osa kasutatud allikatest eestikeelsed materjalid, eriti perioodikaväljaannete (Vikerkaar, Methis) tõlkealased erinumbrid, mis sisaldavad tõlketeoreetikute artikleid. Ekvivalentsusteooriate uurimisel mängisid suuremat rolli ingliskeelsed allikad, millest kogutud materjal on töös esitatud autori enda tõlkes. Veebiallikaid kasutati põhiliselt tõlkeanalüüsis esinevate kõrvalmõistete defineerimiseks ning ajaloolise tausta seletamiseks. Antud teemal leidus piisavalt materjali ning kasutatud allikad olid usaldusväärsed – töö teoreetilises osas kasutati suures ülekaalus raamatuid, mitte internetilehekülgi. Antud valdkonnas võib üheks kõige autoriteetsemaks autoriks pidada Ameerika Ühendriikide keeleteadlast Eugene Nidat, keda nähakse tihti kaasaegse tõlketeaduse rajajana.  Eesti autoritest väärib esiletõstmist tõlketeoreetik ning Tallinna Ülikooli tõlketeooria dotsent Anne Lange, kelle avaldatud materjalid töös laialt kasutamist leiavad.  Anne Langega läbi viidud intervjuu on esitatud uurimistöö lisades.

Kuna tõlketeooria uurimisvaldkonnana on äärmiselt lai, võimaldab teemavalik uurimist jätkata ka tulevikus. Uurimistöö võiks jätkuda teoreetilises vormis, uurides konkreetsemalt üht ekvivalentsustüüpi. Samuti oleks võimalik uurimistööd jätkata, keskendudes tõlkele kui kultuurinähtusele ning tegeldes sellega semantilises kontekstis, näiteks kasutades semiootikute Juri Lotmani ning Peeter Toropi teoseid.

Elame ajajärgul, mil võib igapäevaselt meediast kuulda-lugeda arvukatest korrarikkumistest ja toimepandud süütegudest. Ühtlasi võib märgata, kuidas uudisnuppudes on tihtipeale üheks märksõnaks just alkohol. Viimane on saanud meie regiooni ja kultuuriruumi pea lahutamatuks osaks tähtpäevade tähistamise juures ning paraku võib juhtuda, et vahel ei piirdu alkoholi tarbimine üksnes tarbija enese tervise kahjustumisega, vaid kahjud võivad edasi kanduda ka ümbritsevasse keskkonda.

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on läbi statistilise analüüsi välja selgitada, kuidas ning kui suurel määral soodustab alkoholi tarbimine õigusvastast käitumist tähtpäevadel. Uurimistöö käigus analüüsitakse Politsei- ja Piirivalveameti kuritegevuse statistikat aastate 2010–2014 kohta. Võrdlemismaterjali saamiseks valis autor viie aasta peale välja nii kolm tähtpäevi sisaldavat kui ka kolm tähtpäevi mitte sisaldavat ajaperioodi.

Uurimistöö on jaotatud neljaks suuremaks peatükiks. Esimeses peatükis on ülevaade teemakohasest kirjandusest, kus käsitletakse alkoholi mõju inimese käitumisele ning keskendutakse alkoholi toimemehhanismidele ja antakse ülevaade alkoholi toimimisest ajus ja närvisüsteemis. Teises peatükis kirjeldatakse uurimistöö metoodikat ja esitatakse statistilise analüüsi tulemused. Kolmandas peatükis võrreldakse politsei statistikast välja tulnud andmeid välisriikide (Soome, Austraalia, Ameerika, Lõuna-Aafrika Vabariik) samateemaliste ametlike statistikatega. Neljandas peatükis pakutakse välja võimalikke lahendusi vähendamaks alkoholiga seotud kuritegevust.

Antud uurimistöö koostamisel kasutatakse põhiliselt Politsei- ja Piirivalveametilt taotletud statistilisi andmeid, kuid ka teemakohast teaduskirjandust ning Internetis saadaolevat välisriikide kuritegevuse raporteid. PPA-lt andmeid taotledes probleeme ei esinenud.

Emakakaelavähk on kõikide vähkide hulgas leviku poolest seitsmendal kohal ning naistel rinna-, jämesoole- ja kopsuvähi järel neljandal kohal olev vähitüüp. Emakakaelavähi põhjustajaks on peamiselt sugulisel teel leviva inimese papilloomiviiruse (HPV) teatud tüübid (enamasti HPV16 ja HPV18). Nende viirusetüüpide vastu on olemas vaktsiinid, kuid nende vastane vaktsineerimine ei kuulu Eestis riiklikusse immuniseerimiskavasse, mistõttu see on tasuline. Käesoleva uurimistöö ajendiks oli huvi emakakaelavähi ja HPV-vastase vaktsineerimise vastu, samuti selle vastu, kui palju inimesed minu kodukohas on valmis vaktsineerima.

Uurimistöö raames viisin läbi kiirküsitluse 434 Eesti inimese seas (peamiselt Viljandimaalt Tarvastu vallast), kelle vanus jäi 12–68 eluaasta vahele. Küsisin nende valmidust vaktsineerida HPV vastu nii tasulise kui ka tasuta vaktsiini korral. Hüpoteesiks oli, et Tarvastu valla elanikud ei ole eriti valmis vaktsineerima, kui peavad selle eest suure summa maksma.

Uurimistöö teise osana intervjueerisin tervishoiu ala eksperte, et teada saada, mis tegelikult praegu takistab HPV-vastase vaktsineerimise riiklikusse immuniseerimiskavasse lülitamist ning kuidas peaks vaktsineerimine välja nägema, kui see riiklikusse kavasse kuuluks. Hüpotees oli, et HPV ei ole ehk Eestis sedavõrd levinud, et selle vastane vaktsineerimine ennast riiklikus immuniseerimiskavas õigustaks.

21. sajandi kiires elutempos ei leidu lastevanematel tihti aega süveneda oma eelkooliealiste laste joonistustesse. Joonistused on lapse kõige tähtsamaks suhtlusvahendiks ning nende uurimine koos lapsega annab aimu tema mõttemaailmast ja arengust. Käesolevas uurimistöös analüüsitakse laste joonistusoskuste arengut.

Uurimistöö eesmärk on vaadelda, milline on laste joonistustes peituv info, kas joonistamine ning laste areng on omavahel seotud ning kuidas muutuvad joonistused vanusega.

Töö käigus viidi Tartu lasteaias Midrimaa kahes vanuserühmas läbi eksperiment,  selgitamaks välja, millised erinevused ilmnevad laste joonistustes ning kuidas nad ise oma joonistusi selgitavad. Katse käigus paluti lastel joonistada inimest vabalt valitud värvidega. Lastele oli kasutamiseks värvipliiatsid ning paber suuruses A4.

Töö esimeses osas antakse ülevaade laste joonistamise põhjustest ning selgitatakse, kuidas on seotud laste areng ning joonistused. Teine peatükk selgitab laste joonistustes peituvaid sümboleid ning proportsioone. Töö kolmandas osas on välja toodud vanuselised erinevused kahes vanusegrupis. Neljandas peatükis on esitatud eksperimendi tulemused ning analüüs.

Põltsamaa Ühisgümnaasiumis on õpilased mitmeid aastaid tegelenud pranglimisega. Kümme aastat tagasi puutusin minagi õpetaja Külli Kalvisti suunamisel esimest korda kokku interneti teel peastarvutamise võimalusega miksike.ee õpikeskkonnas. Hetkel selle alaga Põltsamaa Ühisgümnaasiumis nii usinasti enam ei tegeleta. Pranglimise all mõistetakse interneti teel peastarvutamisülesannete lahendamist. Valisin uurimistöö teemaks pranglimise, sest olen ise tegelenud peastarvutamisega juba alates algklassidest, jõudnud pranglimise finaalidesse ja osalenud edukalt maailmameistrivõistlustel. Mind huvitab, kuidas saavad pranglijad hakkama koolimatemaatikaga ning kui palju peavad peastarvutajad harjutama, et saavutada väga häid tulemusi. Peastarvutamisvõistluse ehk pranglimise idee ja rakenduse autor on Prangli Põhikooli endine direktor Kalev Põldsaar. Mõiste pranglimine on pärit Prangli saarelt, kus idee looja elab.

Paljud õpilased plaanivad pärast kooli lõpetamist asuda vanematest eraldi elama. Rahalises mõttes on see üsna raske, kuna vanematest iseseisvalt elamiseks on vaja teenida raha ja mis kõige olulisem – osata sellega õigesti ümber käia. See aga ei ole üldse lihtne, sest koolides seda eriti ei õpetata ja mitte igas peres ei räägi vanemad lastele raha tulemuslikust haldamisest. Rohkem kui pool 18–19-aastastest Eesti noortest (64%) ei osale oma pere rahaasjade kontrollimises (Saar Poll OÜ, 2015). Hakates elama vanemate poolt piiranguteta, on oht langeda erinevate ahvatluste ohvriks, näiteks soetada uued, aga mitte alati vajalikud riided, ehted, elektroonilised seadmed ja käia reisimas. Taolisi oste tehes tuleb aga alati meeles pidada, et enne peab täitma tähtsamad kohustused, näiteks maksma tähtsamad arved nagu korteri üüri- ja/või kommunaalkulud ning arvestama vajalikke toidu- ja transpordikuludega.

Finantskirjaoskus on rahaliste teadmiste, oskuste, hoiakute ja käitumise kombinatsioon, mis on vajalik selleks, et teha vastutustundlikuid finantsotsuseid, mis põhinevad isiklikel asjaoludel ja mida on vaja selleks, et parandada rahalist heaolu (Australian Securities and Investments Commission, 2014).

Finantskirjaoskust saab õppida spetsiaalsetel koolitustel või iseseisvalt. Iseseisvalt saab seda teha, lugedes raamatuid, artikleid või analüüsides oma kogemusi. Tartu Annelinna Gümnaasiumis (TAG) seda ei õpetata, ka mitte valikainena.

Üheks võimaluseks finantskirjaoskust uurida on teha seda küsimustiku abil. Autor valis just selle meetodi, kuna see on vastajatele tuttav, töö autorile kättesaadav ja võimaldab koguda palju andmeid. Erinevalt tervise kirjaoskusest, mida tavaliselt mõõdetakse ühega kolmest standardiseeritud testist, ei ole praegusel hetkel olemas üldtunnustatud vahendeid, et mõõta finantskirjaoskust (Huston, 2010). Seetõttu kasutas töö autor ankeedi koostamiseks erinevatest allikatest pärinevaid küsimusi.

Käesoleva uurimistöö teemaks on Charles Bukowski „Naised“ ja Olavi Ruitlase „Naine“ kriitline analüüs. Antud teema on tähtis, kuna tänapäeval on naiste kujutamine kirjanduses väga aktuaalne teema. Lisaks ei ole kumbki raamat selline, mida koolis noortele soovitataks keelekasutuse ning otsekohesuse tõttu. Töö eesmärgiks on analüüsida neid kahte raamatut ning tuua välja nendes naiste kirjeldamiseks kasutatavaid väljendeid ning naistegelaste omadusi. Uurimisküsimused on järgmised:
* Kuidas kujutavad autorid oma teostes naistegelasi?
* Millised sarnasused ja erinevused esinevad kahe raamatu vahel?

Töö ülesehituse esimeseks pooleks on uurimistöö teoreetiline osa, mis koosneb neljast peatükist. Esimeses peatükis tutvustatakse lühidalt Olavi Ruitlast: kes ta on, milliseid raamatuid ta kirjutab ning millega ta praegu tegeleb. Järgnevalt räägitakse Ruitlase kirjutamisstiilist ning tuuakse välja tema kõige tuntumad teosed. Lisaks sellele tehakse lühike kokkuvõte tema uurimistöö aluseks olevast raamatust „Naine“. Teine peatükk, milles on kirjeldatud Charles Bukowski elu, tema teoseid ning kus on lühikokkuvõte tema raamatust „Naised“, on üles ehitatud samal printsiibil.

Käesoleva uurimistöö põhirõhk on Bukowski ning Ruitlase raamatute naistegelastel ning selle tõttu on kolmandas peatükis lahti seletatud stereotüübi mõiste ning välja on toodud erinevaid näiteid, kuidas need ühiskonnas tekivad ning miks nendele tihti ikka veel toetutakse. Alapeatükina on mainitud enim tuntud stereotüübid naistest ning kuidas see mõjutab noorte tüdrukute elu, kui neile juba noorena kindlad piirid ette seatakse.

Viimasena on teoreetilises osas selgitatud, mida tähendavad kirjanduslikud võtted, kuna nendest on juttu uurimistöö uurimuslikus osas. Mõistete nimekirja abil on võimalik paremini mõista uurimuslikus osas peatükki, kus kirjeldatakse naiste kujutamist kõnekujundite ning teiste võtete kaudu.

Uurimuslikus osas tuuakse kõigepealt välja metoodika, mida kasutati uurimistöö tegemisel. Käesoleval juhul on selleks kahe raamatu analüüs ning võrdlus. Metoodika kirjeldusele järgneb Olavi Ruitlase raamatu „Naine“ naistegelaste analüüs, kus esimeses alapeatükis tuuakse välja naiste kujutamiseks kasutatud kirjanduslikud võtted ning kuidas need mõjutavad lugeja arusaama vastavatest tegelastest. Järgmisena vaadatakse lähemalt naistegelaste iseloomu ning välimust: kuidas neid kirjeldatud on ning kummale aspektile suunatakse rohkem tähelepanu. Viimasena analüüsitakse naiste ning meespeategelase vahelisi suhteid, toetudes peategelase enda mõttemaailmale ning sellele, kuidas tema naisi näeb. Seitsmenda peatüki alapeatükid on üles ehitatud samasuguselt nagu eelneva peatüki omad, kuid keskendutakse Charles Bukowski raamatule „Naised“.

Viimases peatükis kõrvutatakse Olavi Ruitlase „Naine“ ning Charles Bukowski „Naised“ ja tehakse kahe raamatu võrdlus. Esimesena tuuakse välja mitu sarnasust, vaadates meespeategelast, naistegelasi ning nende omavahelisi suhteid. Erinevustes keskendutakse rohkem erinevale kirjutamisstiilile ning sellele, kuidas peategelased naistesse erinevalt suhtuvad.