Selle uurimistöö pühendan Rudolf Piho mälestusele – mehele, kes oli kauaaegne Võru linnaarst ja Võru haigla peaarst.

Valisin Rudolf Piho eluloo oma uurimistöö teemaks, sest ta on minu kodulinna üks kuulsamaid mehi ja üks kuulsamaid arste ning varem polnud temast keegi uurimistööd teinud. Teemavalikule aitas kaasa ka see, et Rudolf Piho oli minu vanavanaonu.

Uurimistööd alustasin 2011. aasta suvel, kui pöördusin sugulaste poole, et saada Rudolf Piho kohta fotosid, dokumente ja informatsiooni. Samuti otsisin internetist igasugust materjali, mis aitaks uurimistöö valmimisele kaasa. Palju abi oli Juhan Ennulo raamatust „Kirurg meenutab“, kust sain ülevaate toonaste arstide töödest ja tegemistest ja Rudolf Pihost kui Võru linnaarstist. Samuti oli seal kirjutatud Rudolf Pihoga juhtunud naljakatest juhtumitest ja seikadest.

Palju abi sain ka Võrumaa muuseumist, mille kogudes oli mitmeid dokumente, fotosid ja esemeid, mis kajastasid Rudolf Piho tegevust arstina.

Eesti Ajaloo Arhiivist sain materjale, mis kajastasid Rudolf Piho haridusteed ja tema õpinguid Tartu ülikoolis.

Töö põhieesmärk oli võimalikult palju teada saada kodukandi ühest kuulsamast mehest, keda võrulased teavad kui kauaaegset linnaarsti ja Võru uue haiglahoone rajajat.

Uurimistöö koosneb neljast peatükist. Esimeses peatükis annan ülevaate Rudolf Piho eluloost, teises peatükis käsitlen Rudolf Piho perekonda, kolmandas peatükis vaatlen Rudolf Piho tööd arstina ja neljandas peatükis saab lugeda naljakatest juhtumistest ja seikadest doktor Piho elus.

Vaatamata raskustele oli töö tegemine meeldiv, sest sain teada palju huvitavat Rudolf Piho kohta, kellest uurimistöö algul ei teadnud ma peaaegu mitte midagi. Samuti sain palju uut ja huvitavat teada oma suguvõsa kohta.

Tänan kõiki, kes aitasid selle töö valmimisele kaasa, eriti suur tänu töö juhendajale Arthur Ruusmaale, kelle abita poleks ma käesolevat uurimistööd valmis saanud.

Tänan kõiki oma sugulasi, eriti Kaja ja Toomas Kasakut, Kairit Teesaart, Vilmos Szötsi ja paljusid intervjueeritavaid, kes leidsid aega minu küsimustele vastamiseks ja kõiki, kes minu uurimistöö valmimisele kuidagi kaasa aitasid.

Artikli täisversiooni leiad siit:
Rudolf Piho elulugu I
Rudolf Piho elulugu II

Autode kasvanud hulk ja sellega kaasnev liiklustiheduse suurenemine Eesti maanteedel on toonud kaasa teedel hukkunud loomade arvu suurenemise. Loomade suukaudne marutõvevastane vaktsineerimine on suurendanud eelkõige väiksemate kiskjate – rebaste ja kährikute arvukust ning seetõttu on neid teede lähedal ka rohkem liikvel. Info loomade hukkumise kohta on ebatäielik ja puudutab reeglina ainult suurulukeid, kellega kaasnevad kokkupõrkamisel tihti inimvigastused ja/või suur rahaline kahju. Sellest tulenevalt on ka rakendatavad meetmed teinekord puudulikud või ei rakendata neid üldse. Mitmed meetmed, nagu näiteks ökodukti ehitus, tunnelid, aedade paigaldamine jms, on väga kallid ja nõuavad täpset analüüsi, et raha asjata ei kulutataks.

Kohila valda läbib suurima teena Tallinna-Rapla-Türi maantee. Ka sellel teel vedelevad tihti loomade korjused, kuid see, kui palju siin teel loomi hukkub, pole täpselt selge. See uurimistöö tutvustab loomade hukkumist Tallinna-Rapla-Türi maantee esimesel 27 kilomeetril Tallinnast Kohilani.

Autor seadis endale eesmärgiks

1)      hukkunud loomade hulga alusel välja selgitada uuritava maantee kõige ohtlikumad ja kõige ohutumad lõigud;

2)      saada teada, milliseid metsloomi hukkub kõige rohkem;

3)      saada teada, kui kiiresti hukkunud loomad teelt eemaldatakse.

Püstitati probleem hukkumise arvukusest. Kas loomade hukkumine maanteel on mõnel kuul aastas arvukam kui teistel kuudel?

Püstitati hüpotees: kõige rohkem hukkub loomi metsavahelistel teelõikudel ning nende hukkumine on hooajaline, st see sõltub aastaaegadest.

Eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised ülesanded.

1. Tutvuda Eesti maanteedega ja sellega, kui palju hukkub suurematel maanteedel loomi ning kui kiiresti korjused ära koristatakse.
2. Tutvuda suur- ja väikeulukite bioloogiaga.
3. Analüüsida kolme aasta andmeid Tallinna-Rapla-Türi maantee esimesel 27 kilomeetril  hukkunud loomade kohta.
4. Teha järeldused selle kohta, millistel teelõikudel ja millal hukkub kõige rohkem loomi ning mis liiki loomi hukkub kõige rohkem.

Töö koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis tutvustatakse Eesti maanteede liiklustihedust, suur- ja väikeulukite bioloogiat ning hukkunud loomade statistikat ja hukkumise põhjusi. Peale selle tuuakse välja abinõud, mille rakendamine aitaks loomade hukkumist vähendada. Teine peatükk sisaldab uurimismetoodikat ja uuritava ala kirjeldust. Kolmandas peatükis esitatakse uurimuse tulemused, analüüsitakse neid ja tehakse järeldused.

Autor tänab töö juhendajaid õpetaja Edith Maasikut ja Heiki Hepnerit.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Kormorani vaenamine tähendab kormorani vastu tehtud vaenutegevust. See võib olla nii otsene linnu tapmine kui ka üldsuse negatiivse arvamuse kujundamine meedia kaudu. Eriti kahjulikud võivad kormoranile olla pesitsuskolooniate tahtlikud või tahtmatud häirimised, olgu need siis seadustatud või mitte.

Kohe, kui kormoran Eestisse elama asus, võttis rahvas ta omaks kui musta ja halvaendelise linnu. Sarnane arvamus on eestlastel ka haki, varese, ronga ja haraka kohta. Kormoranile kui kalasööjale linnule lisandusid veel majandusliku kahju aspektid. Selle tõttu võeti 2008. aastal vastu „Kormorani kaitse ja ohjamise tegevuskava” (ohjamiskava), mille täideviimist alustati 2011. aastal. (Eschbaum 2008).

Antud uurimistöös käsitletakse Saare maakonda jäävate kormoranide pesitsuskolooniate teket ja liikumisi. Just Saaremaal on kormorani kõige pingelisemalt vaenatud. Vaenamise tulemused on aga olnud vastupidised loodetule – pigem on vaenutegevusega kormoranikolooniate levikut soodustatud.

Uurimistöö koosneb kahest kirjandusandmetel põhinevast peatükist ja neljast erinevat teemat käsitlevast uurimusest, kus kasutati välitööde andmeid. Töös kasutatud arvukusandmed pärinevad väga paljude ornitoloogide ja linnuhuviliste märkmetest alates kormorani saabumisest kuni käesoleva ajani. Märgistus- ja taasleiu andmed pärinevad Matsalu Rõngastuskeskuselt. Töös kasutatud pildimaterjal on tehtud kormoranikolooniates, kui töö autor abistas kormoranikurnade loendamisel ja rõngastamisel ornitolooge.

Uurimistöö eesmärgid olid:

• selgitada kormorani pesade ja kolooniate ümberpaiknemist vaenamise tõttu;
• selgitada kormorani kahjustavad looduslikud ja inimtegevuslikud faktorid;
• selgitada rõngastusandmete järgi Saaremaa kormoranide rändeteid;
• leida Vesitükimaa kormoranide arv suremusnäitajaid arvestades 2011. A;
• selgitada Saaremaa kormorani toidu koosseis;
• leida kormoranide ellujäämus Kerjurahu koloonias pärast õlitamist.

Uurimistöö hüpoteesiks seati:

Kormoranide kaitse- ja ohjamiskavas on üle hinnatud kormoranide arv ja kahjulikkus kalamajandusele. Kaitse- ja ohjamiskava rakendamine võib põhjustada kormoranikolooniate laialikandumist ja liikumist kahjustusõrnematesse piirkondadesse.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Järjest intensiivsema inimtegevusega kaasneb koosluste pindala vähenemine, killustumine ja kvaliteedi langus. See on tänapäeval üks peamine elurikkust ohustav tegur. Muutused maastikustruktuuris ja keskkonnatingimustes võivad omakorda tekitada olukorra, kus senised elupaigad osutuvad ühel hetkel paljudele kooslusele iseloomulikele taimeliikidele edasiseks püsimiseks ebasobivaks.

Üks drastiline näide on siinkohal liigirikas looniit, mis on Eesti traditsioonilise külamaastiku lahutamatu osa olnud juba aastasadu. Ühtlasi on loopealsed soontaimede arvu poolest puisniitude järel Eesti liigirikkaimad kooslused. Alates 1930ndatest aastatest ja läbi nõukogude aja on loopealsete seisund aga pidevalt halvenenud. Endised avatud ja madala taimestikuga alad on nüüdseks põõsaste ja puudega kinni kasvamas ning neil on domineerimas suurekasvulised karjatamistundlikud rohttaimed. Selle peamised põhjused on karjatamise lakkamine, põllustamine, metsastamine ja ehitustegevuse intensiivistumine. Muutused aastatuhandete vältel kujunenud koosluste maastikustruktuuris ja keskkonnatingimustes võivad omakorda mõjutada koosluse senist liigilist koosseisu: paljud lookooslusele iseloomulikud taimeliigid tõrjutakse muutunud tingimustega paremini kohanenud liikide poolt välja. Kui lähiaastatel midagi ette ei võeta, võib see kooslusetüüp juba kümne aasta pärast Eesti maastikult kaduda. Kuna loopealsed on kogu maailmas väga piiratud ja järjest väheneva levikuga, lasub just meil vastutus tagada nende globaalselt haruldaste koosluste püsimine seal, kus neid veel säilinud on. Et neid kaduvaid kooslusi hoida ja taastada, on äärmiselt vajalik neid põhjalikult uurida. Hoolimata sellest, et loopealsed on Eesti teadlaste valvsa tähelepanu all olnud juba pikka aega, on nende koosluste seisundi ja liigirikkuse muutuste osas veel palju vastuseta küsimusi.

Antud töö annab ülevaate loopealsete olulisusest, nende seisundist Eestis ja neid ohustavatest teguritest. Töö põhiline eesmärk on välja selgitada, kuidas on koosluse kvaliteedi langus seotud selle liigilise koosseisu muutustega. Soontaimede liigilise koosseisu võrdlemine erineva kvaliteediga loopealsetel aitab tulevikus võtta vastu ratsionaalsemaid otsuseid nende koosluste ja nendega seotud liigirikkuse säilitamiseks.

Töö hüpoteesid on:

hüpotees 1: madalama kvaliteediga loopealsete liigiline koosseis erineb kõrgema kvaliteediga loopealsete omast:

hüpotees 1.1: madalama kvaliteediga loopealsetel esineb vähem loopealsetele karakteerseid liike ja enam loopealsetele mitteiseloomulikke liike, puu- ja põõsaliike ning võõr- ja ruderaalliike;

hüpotees 2: loopealsete keskmine mullasügavus korreleerub taimestiku kõrgusnäitajatega ning keskmist mullasügavust saab kasutada loopealsete kvaliteedi näitajana.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Enamikus keeltes on kehtestatud oma reeglid ja keelenormid. Neid püütakse kirjakeeles järgida. Kõnekeelendeid kasutatakse suulises kõnes ja need kuuluvad madalamale stiilitasandile. Seetõttu pole neid soovitatav kasutada kirjakeeles. Igapäevasesse keelde kuuluvad näiteks murdelisus ja släng. Suulises kõnes kohtab lisaks neile veel muidki erinevusi kirjakeelest.

Mõned kirjanikud eiravad õigekeelsust, et olla erinevad ja rõhutada oma stiili. Eriti märkab seda Jaak Urmeti, kirjanikunimega Wimbergi loomingus.

Wimberg ise ütleb oma kirjastiili kohta järgmist. „See kirjaviis hakkas mulle meeldima, tundudes luulepärane, stiilne, õigustatud ja loomulik, sobides mu luuletustega ja mu endaga. Jäingi seda luules ja proosas kasutama, passinime all artikleid jms kirjutades aga mitte, sest see häiriks arusaamist ja küllap mõnigi ei suudaks tõsist artiklit siis tõsiselt võtta. Ilukirjanduskeel on üks asi, seal võib paljut, aga tavakeel on teine asi. Muide, Wimbergi kirjaviis ei ole juhuslik, ka siin on reeglid pluss erandid. Võin kõik ilusti ära põhjendada.“ (Bobõlski, Puksand 2012: 81)

Siinse töö eesmärk oli uurida Wimbergi keelekasutuse erinemist normeeritud kirjakeelest. Kuigi kirjaniku loomingus esineb erinevat tüüpi kõrvalekaldeid keelenormidest, keskenduti töös eelkõige sõnavigadele. Püüti leida vastused küsimustele, milliseid kõnekeelseid või murdelisi väljendeid esineb, milliseid stiiliosana tehtud tahtlikke vigu leidub, kas Wimbergil on ka enda väljamõeldud sõnu ning miks ta neid vigu teeb.

Töö käigus loeti läbi Wimbergi romaan „Lipamäe“ ning luulekogud „Eesti köökk“ ja „Wabastatud wärsid“. Neist kirjutati välja kirjakeelest erinevad sõnad, mida seejärel analüüsiti.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Murre on kindla piirkonna eripärane keelekuju. Erinevalt kõne-, kirja- ja arvutikeelest, mis on justkui orgaanilised olendid, on murdekeel juba kaua aega n-ö puutumatuna püsinud.

Siinse töö põhieesmärk on uurida Muhu murdesõnu – kas ja kui palju õpilased neid tunnevad, kas sõnade äratundmisel mängib rolli vanus ning kas õpilased, kel juured Muhus, tunnevad etteantud sõnu paremini. Uurimiseks on töö autor „Väikesest murdesõnastikust“ ning ajalehe Saarte Hääl „Muhu uudiste“ rubriigist välja valinud 60 sõna ning neid siis 10., 11. ja 12. klassidel seletada lasknud.

Ülesehituselt on töö jaotatud kolme ossa. Esimeses peatükis antakse lühike ülevaade murretest: lähemalt on peatutud saarte murdel, samuti on välja toodud Muhu murrakule iseloomulikud jooned. Teises peatükis on esitatud etteantud sõnadele pakutud vastused kolme gümnaasiumiklassi peale kokku. Kolmandas peatükis on analüüsitud küsimustike vastuseid. Analüüs on jaotatud kolmeks: õiged, ligilähedaselt õiged ning üllatuslikud vastused. Veel on kolmandas peatükis välja toodud sõnad, mida enne kuuldud oldi, kuid mille tähendust ei teatud ning sõnad, mille tähendus oli tuletatud häälikkoostisest lähtudes.

Töö esimeses lisas on esitatud Saarte Häälest pärinev Irena Tarvise artikkel „Pissitassa kisub sõnna jõulute poole“. Töö teises lisas on ankeet, mida uurimistöös osalevad õpilased täitsid.

Peamiste allikatena on töös kasutatud raamatut „Eesti murded ja kohanimed“, „Väikest murdesõnastikku“ ning „Eesti keele käsiraamatut“.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.