Radoon on looduslik radioaktiivne gaas. Mingil määral on seda kõikjal meie ümber, ent suurtes kogustes avaldab see ohtlikku mõju inimese tervisele.

Kohila valda, mis paikneb Rapla maakonnas, loetakse keskmise radooniriskiga piirkonnaks (Keskkonnaministeerium, 2004). Piirkonna looduslikuks eripäraks võib lugeda karstirohkust. Kohila vallas asub mitu karstiala: Aandu karstiala, Hageri karstikaitseala, Urge kuristik, Nõmme kuristik, Türiauk ja Rabivere soo (Lisa 1). Üks radooniriski tõstev tegur võibki olla piirkonna karstirohkus. Karstialale on püstitatud nii elamuid kui ka lasteasutusi.

Radoonisisalduse laiaulatuslikke mõõtmisi ei ole Kohila valla territooriumil varem tehtud. Samuti ei ole radoonimõõtmisi tehtud Kohila valla lasteasutustes. Tulenevalt sotsiaalministri määrusest nr 28 (Sotsiaalministeerium, 2007) peab lasteasutuste radoonitase toaõhus olema hinnatud. Oktoobris 2011. aastal sätestati õigusaktis „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“, et koolieelse lasteasutuse ruumide siseõhu aasta keskmine radoonisisaldus peab olema väiksem kui 200 bekerelli kuupmeetris (Bq/m³) (Vabariigi Valitsus, 2011).

Töös on püstitatud eesmärgiks selgitada välja radoonisisaldus Kohila valla karstialal paiknevate elumajade ja Kohila valla lasteasutuste toaõhus. Eestis ei ole karstialal taolisi uuringuid tehtud ning kohalikul omavalitsusel on vaja hinnata radoonitaset lasteasutuste toaõhus. Viis lasteasutust kuuest paiknevad karstialal.

Töös püstitati hüpotees, et radoonisisaldus Kohila valla karstialal paiknevates elumajade ja lasteasutuste toaõhus vastab normidele.

Töö koosneb neljast peatükist, millest esimeses kirjeldatakse radooni füüsikalisi omadusi, teises radooni mõju inimorganismile, radooniohtlikke alasid ning kehtestatud norme. Kolmas peatükk keskendub radoonisisalduste mõõtmise võimalustele ning mõõteprotsessi kirjeldustele. Neljandas peatükis on välja toodud mõõtmiste tulemused, nende analüüs ja järeldused.

Tänan SA Eesti Teadusteagentuuri uuringute finantseerimise eest, töö juhendajaid Lia Pahapilli (TTÜ Eesti Mereakadeemia) ja Kirsti Solvakut (Kohila Keskkonnahariduse Keskus), Kohila Gümnaasiumi abiturienti Mariliis Karrot ning detektoreid laboris analüüsinud Keskkonnaameti kiirgusosakonna kiirgusseire büroo peaspetsialist Alar Polti.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Klassiruumis istudes tundub korraga, et noorel inimesel pole vaja mitte millestki kuulda, teada ega aru saada, sest õppimine võtab kaua aega ning pealegi ei lähe seda tulevikus üldse vaja. Oleks see siis ainult integreerimise ja keemiliste valemite tasakaalustamisega, aga paraku tuleb ette ka keeleõppe puhul. Miks peaks lugema terve raamatu, kui saab hakkama kokkuvõttega ning tagatipuks võib filmi vaadata? Miks kirjutada pikkade täislausetega, kui saab lühidalt? Miks kasutada vabal ajal punkte-komasid, kui keegi neid niikuinii ei märka? Puhtalt mugavuse pärast tekib kõiki reegleid ja norme eirav uus keel ja pole ime, kui lõpuks ise ka aru ei saada, mida kirjutatakse või mõeldakse.

Nii paljud ilusad eestikeelsed sõnad on tänapäeva noorte jaoks muutunud veidraks ning vanamoodsaks, veel võõramaks on jäänud erinevad ütlused ja vanasõnad. Kõike saab kirjeldada skaalal halb-normaalne-hea ning iseloomustamiseks piisab sõnadest tore ning sõbralik. Seda viimast märkab eriti igasugu klassiraamatutes, kus kõigil kolmekümnel täiesti erinäolisel õpilasel on just need omadused. Aga et inimene on suurepärane kuulaja, lennuka kujutlusvõimega või kõrgete sihtidega, jääb märkimata, sest need pole ju mingid sõnad, nende kasutamine on suurustlev ning ülepaisutatud. Kuid jättes õppimata kõik paremad variandid asendamaks head ja halba, läheb suhtlemisel palju kaduma. Kui õpetajate päeval seitsmendikele eesti keelt andsin, väitis kogu klass ühest suust, et neil pole vaja uusi sõnu ega keelereegleid õppida, sest nad nagunii oskavad ja selles pole midagi rasket. Proovides aga kirjeldada oma sõpru või lähedasi, muutus eneseväljendamine üsna keeruliseks ega osatudki palju öelda. Küsisin selle peale tüdrukutelt, kui paljud neist tahaksid, et poisid neid tulevikus ainult headeks ja toredateks kutsuks ning mitte kunagi ühtki uhkemat sõna lausuks. Keegi ei tõstnud kätt. Inimese loomus on aastasadadega juba kujunenud nii, et ikka läheb tarvis teise heakskiitu ja tunnustust, ning kogu aeg samade lausete kuulmine väsitab ära. Lausa pühalik „Ma armastan sind!“ võib lõpuks kuluda ning ei tundu usutav. Olgugi, et selle lausega peaks kõik öeldud saama, loodab igaüks sisimas, et tema väärtus ajaga vaid kasvab. Aga kuidas sa väljendad siis üha suurenevaid tundeid, kui sõnad selle kirjeldamiseks on alati samad?

Essee täisversiooni leiad PDF failist.

2013. aastal septembris korraldati Tartus Tasku aatriumis üritus, kus kuuljad said vestelda kurtidega ning kus kurdid avaldasid arvamust kuulmisimplantaatide osas. Seal jäi aga kõlama väide, et kuulmispuudega inimesed ei poolda erinevatel põhjustel kuulmisimplantaadi paigaldamist ja kasutamist. Huvist ja soovist kuulmispuuetega inimeste kohta rohkem teada saada on autor otsustanud teha uurimistöö teemal „Kuulmispuudega inimeste suhtumine kuulmisimplantaatidesse“.

Uurimistöös otsiti vastust kahele uurimisküsimusele. Sooviti teada saada, kuidas kuulmispuudega inimesed suhtuvad suhtlusmeetoditesse ehk suhtlusviisidesse, mida nad hetkel kasutavad, ning kuidas suhtuvad kuulmispuudega inimesed kuulmisimplantaatidesse. Eeskätt keskenduti sellele, mida arvavad kuulmispuudega inimesed kuulmisimplantaadist, kui palju nad implantaadist ja selle võimalustest teadlikud on ning kuidas nad oma seisukohti põhjendavad.

Töös võeti arvesse kuulmispuuetega inimeste enda arvamus ja lähtuti sellest. Autori jaoks oli töö koostamine huvitav, sest uurimistööd tehes oli võimalik saada rohkem teada viisidest ja võimalustest, kuidas vaegkuuljatega suhelda ning mis meetodeid nad ise suhtlemiseks kasutavad. Uurimistöö tulemusi saab kasutada, jagades seda kuulmispuudega inimestega, mis teavitaks neid kuulmisimplantaadi võimalusest ja avardaks selle koha pealt nende silmaringi. Veel aitaks see ümber lükata eelarvamusi või implantaadi tööd täpsemalt selgitada ning sellele tähelepanu juhtida. Teiseks on vaegkuuljate arvamusi ja tagasisidet lugedes võimalik välja tuua kuulmisimplantaadi plussid ja miinused, mis võiksid olla abiks tehiselundi parandamisel ja uuendamisel. Töö eesmärkide saavutamiseks koostas autor uurimisküsitluse, mille on üle vaadanud juhendaja. Sellega on tutvunud ka Eesti Vaegkuuljate Liidu juht ning Tartumaa Kurtide Ühingu esimees. Küsitlus koosneb 11 küsimusest, millest kuus on valikvastustega ja viis vabas vormis küsimused.

Autor soovib tänada Tartumaa Kurtide Ühingu esimeest, Eesti Vaegkuuljate Liidu juhti, kõiki küsitlusele vastanuid ning kindlasti juhendajat, kelle abita ei oleks töö võimalikuks osutunud.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

„Inimene on sotsiaalne loom.“ Sellise väite esitas 1972. aastal Ameerika psühholoog Elliot Aronson. Inimesel on kolm peamist emotsionaalset vajadust: vajadus kiindumuse järele, vajadus heakskiidu järele, ja vajadus omada kindlustunnet selles, kes inimene arvab end olevat ehk enesemääratlus. Nende vajaduste mittetäitmine tähendab, et inimesel võivad kujuneda emotsionaalsed, psühholoogilised ja isegi füüsilised probleemid. Sellised probleemid võivad tekkida näiteks juhul, kui inimene on sotsiaalselt tõrjutud. (Käär, 2005)

Sotsiaalne tõrjumine on koolikiusamise liik, millele on võrdlemisi vähe tähelepanu pööratud. Pigem keskendutakse füüsilisele ja vaimsele kiusamisele. Seda väidet tõestab fakt, et antud uurimistöö koostamisel oli materjalide leidmine keeruline ning samal teemal koostatud uuringud sisuliselt puuduvad. Ometigi on selge, et sotsiaalse kiusamise tagajärjed ning selle mõju inimestele on võrdväärsed teiste kiusamisvormidega ning vajavad seega põhjalikumat uurimist.

Käesoleva töö autoril oli soov koostada uurimistööd koolikiusamise teemal. Töö teema valik tulenes autori isiklikust varasemast kogemusest. Autori enda puhul kestis sotsiaalne tõrjutus viis aastat. Tõrjumine leidis aset esimesest viienda klassini. Selle ajaperioodi jooksul esines vähesel määral ka verbaalset kiusamist.

Antud uurimistöö keskendub sotsiaalsele tõrjumisele koolikeskkonnas. Uurimistöö esimeses osas antakse ülevaade kiusamise olemusest, kiusamise osapooltest ja sellega toimetulekust, ning tutvustatakse varasemaid uurimusi. Töö empiirilises osas kirjeldatakse töö metoodikat, kasutatud valimit ning andmetöötlusprotsessi, esitatakse ja analüüsitakse uurimuse tulemusi. Käesoleva töö raames korraldatud uurimus on üles ehitatud kolmele järgnevale uurimisküsimusele.
1. Kuidas tunneb tõrjutu ennast klassikollektiivis?
2. Mida teeb tõrjutu ise, et sellest staatusest välja tulla?
3. Millised on sotsiaalse tõrjutuse tagajärjed?

Töö valmimiseks kasutati eesmärgistatud valimit. Vajalike andmete saamiseks tehti poolstruktureeritud intervjuud inimestega, kellel on sotsiaalse tõrjutusega isiklik kogemus. Neid inimesi aitas valida kooli sotsiaalpedagoog.

Uurimuse eesmärk on mõista sotsiaalse tõrjutuse olemust tõrjutu vaatenurgast. Eesmärgini jõudmiseks püstitati kolm uurimisküsimust. Saades vastused püstitatud küsimustele, saame olukorrast natuke selgema pildi. See omakorda aitab antud situatsioonile leida potentsiaalseid lahendusi, samuti ilmneb, kas ja kuidas on võimalik toetada neid, keda tõrjutakse.

Käesoleva töö autor soovib tänada psühhiaater Marina Cojocarut ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu liiget Kadri Järv-Mändoja, kes andsid soovitusi töö koostamiseks. Südamlikud tänud kõikidele intervjueeritavatele, kes olid valmis oma kogemusi jagama. Aitäh juhendajale, ilma kelleta ei oleks töö valmimine olnud võimalik.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Maailmas on ligikaudu 10 000 linnuliiki ning enamikel liikidel on palju populatsioone. Töös püütakse välja selgitada, kas populatsioone on võimalik linnulaulu alusel eristada. Selle uurimistöö teemaks on valitud talvikese, Emberiza citrinella populatsioonisisesed ja populatsioonidevahelised erinevused laulu erinevates komponentides.

Lindude laul on liigispetsiifiline. Teada on, et erinevad populatsioonid on ühe liigi piires välistunnustelt erinevad (populatsioonisisene varieeruvus on väiksem kui populatsioonide vaheline), seega võib eeldada, et populatsioonispetsiifiline on ka liigi laul. Töös proovitakse hinnata, kas konkreetse linnuliigi kindla populatsiooni isendite laulu sonogramme analüüsides on võimalik eristada erinevatest populatsioonidest pärit isendeid, nii nagu seda saab teha välistunnuste alusel. Kui see osutub võimalikuks, siis võib see olla ornitoloogilistel välitöödel abiks erinevatest populatsioonidest (alamliikidest) pärit isendite määramisel.

Uurimistöö eesmärk on välja selgitada, kas talvikese Poola ja Läti populatsioonides esinevad laulus piirkondlikud eripärad; selgitada, kas talvikese laul ühe populatsiooni piires on sarnane või esinevad individuaalsed eripärad; ning õppida tundma talvikese laulu ja bioloogiat. Vastavalt eesmärkidele seati tööle järgmised hüpoteesid:
a) sonogrammi abil saab kirjeldada linnu laulus olevaid individuaalseid erinevusi;
b) sonogrammide abil leitud erinevused võimaldavad eristada talvikese (Emberiza citrinella) Poola ja Läti populatsioonide isendeid.
Allikatena kasutatakse peamiselt teemakohaseid internetiallikaid ja ka paari raamatut. Analüüsiks kasutatakse programmi Raven Pro ning andmetöötluseks MS Excelit.

Uurimistöö meetod on vaatlus vabas looduses. Töö koosneb neljast peatükist. Esimene peatükk annab ülevaate üldiselt lindude laulust ja häälitsustest. Teises peatükis räägitakse talvikese bioloogiast, kolmandas töö meetodist ning neljandas peatükis tehakse kokkuvõte tulemustest ja analüüsist. Uurimistöö valmimisele on väga palju kaasa aidanud juhendaja õpetaja Lauri Mällo, samuti õpetaja Merike Hein ja õpetaja Annika Rego.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Uurimistöö teema valik tulenes osalemisest Eesti Füüsika Seltsi ja GLOBE Eesti üldhariduskoolidele suunatud rahvusvahelises keskkonnaprojektis „Eesti õhusaaste seire“, mille käigus tuli igal aastaajal kahenädalaste tsüklitena mõõta õhus sisalduvate tahmaosakeste hulka. Ühtlasi tekkis huvi võrrelda kodukoha tulemusi teiste projektis osalenute tulemustega.

Uurimistöö eesmärk on:
1) anda ülevaade sellest, mis on tahm;
2) leida tahma mõju inimeste tervisele ja loodusele;
3) mõõta tahmasisaldust Lihula õhus ning võrrelda seda Tartu, Saaremaa, Kilingi-Nõmme, Rakvere, Paide, Tallinna, Narva, Kääpa, Jõgeva ja Vormsi mõõtmistulemustega;
4) leida saadud mõõtmiserinevuste võimalikud põhjused.

Eesmärkide saavutamiseks püstitati järgmised hüpoteesid:
1) Lihula mõõtmispaiga õhk sisaldab vähem tahma kui sarnase suurusega või suuremate asulate uurimiskohad;
2) tahmasisaldus õhus on otseses seoses asula suurusega;
3) tahmasisaldus õhus sõltub kütmisest (ilmastikust).
Töö on jagatud kolmeks suuremaks osaks. Esimene osa annab ülevaate sellest, mis on tahm, kuidas see tekib ning milline on selle mõju keskkonnale ja inimeste tervisele. Teine osa kirjeldab lähemalt uurimistöö meetodeid ehk tahma teekonda õhust saadud andmeteni. Viimases osas on tehtud andmete analüüs koos võrdlustega ning kirjeldatud saadud erinevuste võimalikke põhjuseid.
Uurimuse käigus on kasutatud eelnevalt mainitud projekti raames välja antud seadmeid ning teiste koolide kogutud andmeid, mis paiknesid veebis.
Taustainfo kogumiseks kasutati enamjaolt interneti abi, peamised kirjanduse allikad olid GLOBE Eesti koduleht ning Vikipeedia. Innukalt abistasid oma teadmistega ka Lihula Gümnaasiumi õpetajad Hillar Laos, Peeter Hermik, Heli Raavel ja Liina Vaimla.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.