Noor olla pole kerge. See on tüüpiline lause, mida kohtab paljudes noorteromaanides ja mida mõtleb iga noor kasvõi kord elus. Muidugi ei ole see kerge. Samamoodi ei ole kerge olla ka täiskasvanu või väikelaps. Igal vanusel on omad probleemid ja mured, mis tol hetkel alati hiiglaslike ja lahendamatutena tunduvad. Alles hiljem mõeldakse, et küll siis oli mul lihtne, sest ei pidanud muretsema selle ja tolle pärast. Noor olemise juures arvatakse põhiliseks raskuseks seda, et ei osata kuhugi kuuluda. „Tagasiteed lapsepõlve ei ole, kuid täiskasvanuna teda veel ei aktsepteerita,“ on väga tabavalt öelnud Andrus Org ajakirjas Haridus. Meie suurim hirm on see, et me ei meeldi kellelegi – kardetakse olla teistsugune. Teistest erinemine ei too noorte seas peaaegu kunagi midagi head kaasa. Sellest on ka kirjanduses palju näiteid – Reeli Reinausi „Musta varese“ Seth, Aidi Valliku raamatu „Mis sinuga juhtus, Ann?“ Maya, või Helga Nõu „Pea suu!“ Sven-Allan. Ükski noor ei taha olla üksi ning teiste poolt põlatud ja narritud, ja sellepärast moodustuvadki erinevad grupid ja sõpruskonnad.

Kõige lihtsam grupi moodustumise viis on millegi fännamine. Kui mitmele inimesele meeldib üks ja sama bänd, film või raamat, on neil omavahel jutuainet juba rohkem kui küll. Kohe tuntakse ennast teiste sarnasena, millegi osana. Ja mida tuntum on too asi, mis sulle meeldib, seda lihtsam on kuhugi gruppi sulanduda ning seda „normaalsem“ sa oled.

Bändide või filmidega on selles mõttes lihtsam, et raamatuid armastavaid inimesi kiputakse esimese hooga ikka nohikuteks narrima. Kohustuslik (või soovituslik, mõte jääb samaks) kirjandus on juba niigi tüütu, miks peaks siis niisama heast peast veel lugema? Ma arvan, et kui oleks olemas näiteks kohustuslikud filmid, suhtutaks ka nende vaatamisse teistmoodi. Kui öeldaks, et filmide vaatamine on miski, mida teeb iga intelligentne inimene ja mis suurendab sõnavara ja teadmisi, hoiaksid mõned noored sellest juba eos eemale: „Ega ma mingi tuupur ei ole!“.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Tänapäeval on inimesed hakanud üha enam ja enam kasutama elektroonilisi seadmeid. Selle alla kuuluvad ka kõrvaklapid. Nende kasutusvaldkond on tänapäeval väga lai. Kõrvaklappe kasutatakse koos erinevate seadmetega, nagu mobiiltelefonid, mp3-mängijad, CD- või DVD-mängijad jne.

Kõik inimesed, eriti noored, ei pruugi olla teadlikud kõrvaklappidega seonduvatest võimalikest ohtudest, samas on just noored kõige tihedamad kõrvaklappide kasutajad. Antud töö autor valis käesoleva teema, kuna soovis teada saada, kas kõrvaklapid mõjutavad kuidagi kuulmist ning kas mõjud on ainult negatiivsed või on ka positiivseid mõjusid. Samuti soovis autor teada saada, kui paljud Miina Härma gümnaasiumi õpilased on teadlikud kõrvaklappide mõjust kuulmisele ning mida nad täpsemalt selle kohta teavad.

Töö eesmärgi täitmiseks on püstitatud kolm alaeesmärki ja sellest tulenevalt on töö jaotatud kolmeks osaks: teada saada meie kõrvakuulmise füsioloogiast, uurida erinevaid kauplustes müüdavaid kõrvaklappe ning uurida Miina Härma gümnaasiumi 7.–9. klassi õpilaste teadlikkust kõrvaklappidest ning nende mõjust kuulmisele. Esimeses osas räägibki autor kuulmisest, teises osas käsitletakse kõrvaklappe ning kolmas osa vaatleb Miina Härma gümnaasiumi õpilaste teadlikkust kõrvaklappide kasutamisel.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Taimed konkureerivad üksteisega valguse, vee, mineraalainete, ruumi ning tolmeldajate pärast; ent kas nad konkureerivad oma sugulastega (taimed, kellel on ühine emataim) vähem kui mittesugulastega? Käesoleva töö eesmärk on uurida taimedevahelist äratundmist rapsi (Brassica napus) näitel, et teada saada, kas rapsitaimede (sugulaste ja mittesugulaste) vahel toimub äratundmine ning kas nad tajuvad enda kõrval kasvajaid.

Mõjutades taime viljade ja teiste taimeosade vahelist biomassi suhet (viljade biomass oleks suurem ning juurte-lehtede biomass oleks väiksem), võiks saada aretada sorte, mis konkureerivad omavahel vähem (ent umbrohtudega tugevamalt). Sellest saaks põllumajanduslikku kasu, kui taimed panustaks vähem konkureerimisele ja rohkem seemnete kasvatamisele. Kaugem eesmärk on näidata, kas rapsitaimede äratundmine mõjutab nende kohasust.

Sarnaseid katseid taimede sugulastevahelisest äratundmisest on tehtud mitmete töörühmade poolt. McMasteri Ülikooli dotsent Susan A. Dudley uurimused merisinepi kasvatamisel näitasid, et sugulased tunnevad üksteist ära ja käituvad nendega leebemalt kui mittesugulastega (Yook, 2008). Tel Avivi ülikooli doktor Daniel Chamovitz’i samalaadsed katsed näitasid samuti, et taimed tunnevad üksteist ära ja tajuvad võõra kõrvalolekut (Cook, 2012).

Valisime oma uurimistöö katse tegemiseks rapsi, sest teda kasvatatakse laialdaselt, ta on suhteliselt kiirekasvuline (valmib 110 päevaga) ning tema seemneid on kerge kätte saada.  Mitmetel looduslikel taimedel on täheldatud sugulastevahelist äratundmist. Samas on raps kultuurtaim, kellel võib aretamise käigus äratundmisvõime olla kadunud. Uurime, kas raps tunneb oma sugulasi ära ning kas sellest oleks põllumajanduslikku kasu

Eesmärgi saavutamisel on vajaminevateks tunnusteks taime mass, kõrgus (esimese õie aluseni) ja kõtrade arv. Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks püsitati hüpoteesid.

1. Süsi mõjutab taimedevahelist äratundmist.
2. Sugulastevaheline konkurents on nõrgem kui mittesugulastel.
3. Üksi kasvavad taimed kasvavad suuremaks kui naabriga potti jagavad taimed.
4. Sugulaste paaridel on poti kohta suurem kogubiomass kui mittesugulaste paaridel.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Käesolev uurimistöö võrdleb ja analüüsib Charles Bukowski romaani „Naised“ ja Olavi Ruitlase romaani „Naine“. Mind on kaua aega paelunud meeskirjanike loomes naiste kujutamine, kuna naisena ei tea ma veel isegi, kes täpselt olen, ning eriti põnev on lugeda meeste arutlusi selle kohta, kelleks nad naisi peavad. Teiseks vastanduvad mõlemad romaanid – Charles Bukowski „Naised“ ja Olavi Ruitlase „Naine“ – hea käitumise tavadele ja kuuluvad pigem teoste hulka, mida kohustusliku kirjanduse nimekirjast ei leia. Seda esmalt ebaviisaka keelekasutuse ja teiseks esmapilgul väärastunud eetika tõttu. Seega tundsin, et just nende teostega tahangi töötada. Henry Charles Bukowski ja Olavi Ruitlane, kaks isepäist enesekeskset kirjanikku oma rõveda keelekasutuse ja misogüünse maailmavaatega kohutasid mind esmalt. Teemasse süvenemine aga avas tekstid hoopis teistelt tasanditelt ning pakkus peagi põnevaid ja silmaringi avardavaid teemasid ning küsimusi ja võimalusi neid laiemalt käsitleda.

Töö koostamisel kasutasin peale põhiteoste nais- ja meesuurimuste ajakirjas Ariadne Lõng ilmunud artikleid, millest enam tähelepanu pöörasin S. B. Ortneri artiklile, peale selle toetusin ka kirjanike antud intervjuusid ja biograafiat. Lisaks toetusin erinevate antropoloogide teostele, kellest toon välja P. Bourdieu’ ja S. de Beauvoir’i.

Käesolev töö on jaotatud kahte suuremasse osasse, millest ühes käsitlen meeskirjanike ja meestegelaste kujunemislugu ja nende suhteid naistega. Teises analüüsin naise ja mehe vahelist armastust kui looduse ja kultuuri vahelist sümbioosi, milles toetun Sherry B. Ortneri artiklile. Seejärel vaatlen mõlemas teoses kujutatud keha ja sellega tekkinud probleemi, kas naine on nendes teostes pigem objekt või subjekt.

Uurimuse põhieesmärk on esmalt uurida, miks käsitlevad mõlemad kirjanikud naistegelasi ja suhteid nendega just sel viisil, nagu nad seda teevad, ja kui palju on seda mõjutanud keskkond. Teine eesmärk on uurida, kas ja kui palju on vaadeldavates romaanides muutunud mehe-naise ühiskondlik vahekord ja kui palju see allub S. B. Ortneri eelnevalt mainitud teooriale, ning sellest johtuvalt lahendada mõlemat romaani lugedes tekkinud küsimust, millisele tasandile keha asetatakse.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

Töö autor valis uurimistöö teemaks „Urvaste Valla Leht“ sellepärast, et soovis Urvaste Valla Lehe kohta rohkem teavet ning tahtis talletada toimetajate mälestusi seoses ajalehe toimetamisega. Mõneti oli teema valimise motiiviks ka Urvaste Valla Lehe 19-aastane ajalugu. Urvaste Valla Leht ilmub alates 1994. aasta juunist.

Töö põhieesmärk on uurida ühelt poolt lugejate arvamust ajalehe kohta – mis meeldib ja mis mitte, ning teiselt poolt seda, mida on valla lehes läbi aegade kajastatud. Samuti soovitakse uurimistööga anda informatsiooni järgmistele valla lehe toimetajatele ajalehe lugejate ootuste kohta.

Töös on püstitatud järgmised uurimisküsimused.

1. Kuidas on lugejad rahul Urvaste Valla Lehega?

2. Mis kajastub läbi aegade Urvaste Valla Lehes?

3. Mida peaks arvesse võtma Urvaste Valla Lehe toimetamisel?

4. Millised on endiste toimetajate mälestused Urvaste Valla Lehe toimetamisest?

Uurimuse meetod on valdavalt kvalitatiivne, kuid sisaldab ka kvantitatiivseid elemente. Töö tegemisel kasutati kirjalike allikatena lugejaküsitlusi, intervjuustiilis kirjavahetust endiste toimetajatega, ajalehti ning valla- ja linnalehe toimetajatele mõeldud raamatut (Raivo Suni „Valla- ja linnalehe toimetajate käsiraamat“), et täpsustada ajaloolist tausta.

Lugejaküsitlus tehti ajavahemikus 15. detsembrist 2012 kuni 8. veebruarini 2013 ning intervjuud endiste toimetajatega toimusid ajavahemikus 1. novembrist 2012 kuni 31. jaanuarini 2013.

Töö on jaotatud kolmeks peatükiks. Esimene osa annab ülevaate Eesti kohalike lehtede arengust ja tänapäevast. Töö teises osas on ajalehe sisuanalüüs, mis annab ülevaate erinevate aastate teemadest ja kajastab erinevate aastate lehtede võrdlust. Kolmas osa annab ülevaate lugejaküsitluse tulemustest ning toimetajate küsitluste vastustest.

Uurimistöö valmimise juures oli kõige raskem ühenduse saamine paari endise toimetajaga. Rein Raudsepaga ei õnnestunudki kontakti leida ning Liina Valperilt ei saadud vastuseid sellisel viisil nagu sooviti. Kahe toimetaja puhul küsitlusele vastamine viibis.

Tööd ilmestavad 20 lisa. Need on varasemate Urvaste Valla lehtede esileheküljed, et näidata nende välimuse muutumist läbi aegade, toimetajatele ja lugejatele mõeldud küsitluslehed, ning toimetajate küsitluse vastused.

Teemat on võimalik edasi uurida, sest uurimistöö koostamise ajal vahetus ajalehe toimetaja ning kuna Urvaste Valla Leht ilmub ka edaspidi, annab uusi numbreid võrrelda varasematega.

Töö koostamisel võeti eeskuju Anu Bollverki bakalaureusetööst „Türi rahvalehe sisu ja vastavus tellijate ootustele“.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.

On teada, et tervis on inimese üks tähtsaim vara. Et oma tervist kaitsta, tuleb tähelepanu pöörata ka toitumisele. Üha enam on hakatud lugu pidama tervislikust toidust. Mõeldes toidu tervislikkusele, tuleb arvestada ka erinevatele säilitus-, lõhna- ning maitseainetele toidus. Kahjuks ei pööra paljud meist E-ainetele mitte mingit tähelepanu. Kuna toitu „süüakse“ tihtilugu silmadega, siis eelistataksegi sageli rohkesti E-aineid täis tooteid. Selle asemel, et valida joogiks värskendav vesi, eelistatakse hoopiski värvilist karastusjooki, mis näib palju ahvatlevam.

Peamised uurimisprobleemid on Räpina ühisgümnaasiumi gümnaasiumiastme õpilaste karastusjookide tarbimise harjumused ning E-ainetega seotud ohtudest teadlik olemine.

Antud uurimistöö eesmärgid on:

1. tutvustada E-aineid;
2. teada saada, kui palju erinevaid E-aineid on karastusjookides;
3. teada saada, kui teadlikud on Räpina ühisgümnaasiumi 10. klasside õpilased E-ainetest, sealhulgas karastusjookides olevatest E-ainetest.

Töö koosneb kahest osast. Esimeses osas antakse ülevaade E-ainetest üldiselt, nende kasutusaladest, eeldatavatest kõrvalmõjudest ning karastusjookides olevatest E-ainetest. Teises osas tuuakse välja läbiviidud küsitluse tulemused, kus selgub, kui teadlikud on õpilased E-ainete suhtes ning kui palju nad karastusjooke tarbivad. Samuti antakse ülevaade erinevate karastusjookide E-ainete sisaldusest.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.