Arhiiv


“Mida sa loed, Ann?”

Saara Liis Jõerand
VANALINNA HARIDUSKOLLEEGIUM Klass: 7 Õpetaja: Krista Nõmmik

Noor olla pole kerge. See on tüüpiline lause, mida kohtab paljudes noorteromaanides ja mida mõtleb iga noor kasvõi kord elus. Muidugi ei ole see kerge. Samamoodi ei ole kerge olla ka täiskasvanu või väikelaps. Igal vanusel on omad probleemid ja mured, mis tol hetkel alati hiiglaslike ja lahendamatutena tunduvad. Alles hiljem mõeldakse, et küll siis oli mul lihtne, sest ei pidanud muretsema selle ja tolle pärast. Noor olemise juures arvatakse põhiliseks raskuseks seda, et ei osata kuhugi kuuluda. „Tagasiteed lapsepõlve ei ole, kuid täiskasvanuna teda veel ei aktsepteerita,“ on väga tabavalt öelnud Andrus Org ajakirjas Haridus. Meie suurim hirm on see, et me ei meeldi kellelegi – kardetakse olla teistsugune. Teistest erinemine ei too noorte seas peaaegu kunagi midagi head kaasa. Sellest on ka kirjanduses palju näiteid – Reeli Reinausi „Musta varese“ Seth, Aidi Valliku raamatu „Mis sinuga juhtus, Ann?“ Maya, või Helga Nõu „Pea suu!“ Sven-Allan. Ükski noor ei taha olla üksi ning teiste poolt põlatud ja narritud, ja sellepärast moodustuvadki erinevad grupid ja sõpruskonnad.

Kõige lihtsam grupi moodustumise viis on millegi fännamine. Kui mitmele inimesele meeldib üks ja sama bänd, film või raamat, on neil omavahel jutuainet juba rohkem kui küll. Kohe tuntakse ennast teiste sarnasena, millegi osana. Ja mida tuntum on too asi, mis sulle meeldib, seda lihtsam on kuhugi gruppi sulanduda ning seda „normaalsem“ sa oled.

Bändide või filmidega on selles mõttes lihtsam, et raamatuid armastavaid inimesi kiputakse esimese hooga ikka nohikuteks narrima. Kohustuslik (või soovituslik, mõte jääb samaks) kirjandus on juba niigi tüütu, miks peaks siis niisama heast peast veel lugema? Ma arvan, et kui oleks olemas näiteks kohustuslikud filmid, suhtutaks ka nende vaatamisse teistmoodi. Kui öeldaks, et filmide vaatamine on miski, mida teeb iga intelligentne inimene ja mis suurendab sõnavara ja teadmisi, hoiaksid mõned noored sellest juba eos eemale: „Ega ma mingi tuupur ei ole!“.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.