2001. aasta juulitormid Eestis

Äike kujutab endast elektrilist atmosfäärinähtust, mis tekib tõusvate õhuvoolude ja konvektsioonipilvede intensiivse arengu tagajärjel, sisaldades erinevaid komponente, nagu rünksajupilved, välgud-müristamine, sajualad, laengud ja õhuvoolude süsteemid. Rünksajupilvede puhul on tegemist püstsuunas kõige tugevamalt arenenud pilveliigiga. Nende arengu käigus vabaneb tohutu energiahulk, mis võib põhjustada võimsaid loodusnähtusi, nagu näiteks paduvihmasid, tornaadosid, rahet, pagisid jms (1). Äike on ohuks nii loodusele kui ka inimestele.

Ühed hilise ajaloo rängimad äikesed Eestis olid 15. –19.07.2001. Neil ajaloolistel päevadel ulatus ööpäeva keskmine õhutemperatuur 23…26 °C-ni, kuid maksimaalne õhutemperatuur tõusis 28…34 °C-ni. Satelliitandmed (õhumasside analüüs) kinnitasid, et Eesti kohal oli troopiline õhumass. Kuumas ja niiskes õhumassis arenesid 16. juulil pärastlõunal nii õhumassisisesed kui ka frontaalsed võimsad rünksajupilved (äikesed). Tugevate tuuleiilide (pagide) mõjul murdis äikesetorm paiguti metsa, kohati sadas ka rahet ja esines üleujutusi. Tõenäoliselt tornaadod viisid peamiselt Lääne- ja Ida-Virumaal minema hoonete katuseid ja murdsid hulgaliselt metsa. Materiaalseks kahjuks hinnati ligikaudu 160 miljonit krooni ehk 12,1 miljonit eurot (9, lk 36–37).

Käesoleva uurimistöö eesmärgiks on kirjeldada ja leida sündmuste põhjusi lähiajaloo ühe tugevaima ja enim purustusi tekitanud, 2001. a juulikuiste  äikeste kohta Eestis. Selliste ohtlike nähtuste tundmaõppimine aitab paremini neid järgmine kord ette näha (prognoosida) ja tagajärgedega paremini toime tulla.

Antud töö eesmärgid ja uurimisküsimused on järgmised:

• Anda ülevaade äikese olemusest, arengust ja ohtudest.
• Milline on nende äikeste olemus?
• Miks need tekkisid?
• Mida need kaasa tõid?