Roheka õõskeele populatsioonidünaamika Eestis ja Keemu rannaniidul. Muutliku hooldamise mõju liigi arvukusele Keemu rannaniidu näitel

Haruldase käpalise, roheka õõskeele (Coeloglossum viride) populatsioonide arv on viimastel kümnenditel tugevalt langenud. Veel eelmisel sajandil oli Eestis 32 püsileiukohta, 2015. aastaks oli neid alles jäänud kaks. Passiivne kaitsemeede – I kaitsekategooriasse kandmine – pole tulemust andnud ning käpaline on jätkuvalt hävimisohus. Alustatud on kaitseprojektidega, mis peaksid aitama liigi populatsioone säilitada ja ajapikku ka suurendada. Kõige aktiivsemalt tegeletakse roheka õõskeele isendite kaitsega Keemu rannaniidul Läänemaal, kus kasutatakse alates 2014. aastast muutliku hooldamise süsteemi. Vahekokkuvõttena on oluline teada, kui tulemuslik on see kaitsemeede siiani olnud ning kas seda oleks mõistlik kasutada ka teiste elupaikade ning liikide kaitsmise eesmärgil.

Esimeseks uurimuse eesmärgiks seati roheka õõskeele arvukuse muutuse trendi leidmine Keemu rannaniidul aastatel 1998–2016.

Teiseks eesmärgiks seati muutliku hooldamise mõju väljaselgitamine Keemu populatsiooni 2015. ja 2016. aasta arvukusele.

Liigi üldisest hetkeseisust ülevaate saamiseks seati kolmandaks eesmärgiks aastatel 1998–2015 roheka õõskeele arvukuse muutuse trendi leidmine kogu Eesti ulatuses.

Uurimisküsimusteks seati:

1. Milline oli roheka õõskeele Keemu populatsiooni arvukuse muutuse trend aastatel 1998–2016?
2. Kuidas mõjutas muutlik hooldamine roheka õõskeele populatsiooni arvukust Keemu rannaniidul aastatel 2015–2016?
3. Milline oli roheka õõskeele arvukuse muutuse trend Eestis aastatel 1998–2015?

Uurimistöö on jaotatud seitsmeks suuremaks põhiosaks, mis koosnevad erineva astme alapeatükkidest. Uurimusliku osa meetoditeks on seire, intervjuu ning varasemate andmete analüüs.