Organitransplantatsioon: aina suurenev lõhe ootenimekirja ja olemasolevate siirdeorganite vahel

Organitransplantatsioon: aina suurenev lõhe ootenimekirja ja olemasolevate siirdeorganite vahel

Brigita Slavinskaite Saare
KADRIORU SAKSA GÜMNAASIUM

Klass: 11
Juhendajad: õp. Sirje Kaljula (Kadrioru Saksa Gümnaasium) ja Dr. Katrin Elmet (TÜ Kliinikum)

Autor on teema valikul lähtunud nii isiklikust huvist meditsiini suhtes kui ka teema aktuaalsusest: aina suurenevast organipuuduseset, millest on kirjutanud mitmed maailma tunnustatuimad analüüsiva ajakirjanduse esindajad, näiteks The Economist.

Varem ei ole organipuuduse teemat Kadrioru Saksa Gümnaasiumi õpilased oma uurimistöödes käsitlenud. Lähimaid meditsiinieetilisi paralleele saab tuua uurimistööga „Suhtumine eutanaasiasse KSG ja Tallinna Läänemere Gümnaasiumi näitel“. Teised meditsiini ja tervishoidu puudutavad uurimistööd on enamasti toitumist ja terviseprobleeme puudutavad (näiteks „Lapsed ja toitumine“, „Õpilaste terviseprobleemid“). Tartu ülikoolide bakalaureusetöödes on organitransplantoloogia esindatud K. Puusepa töös Elundite ja kudede siirdamine ning selle õiguslik problemaatika“ ning T. Tootmaa töös „Elundikaubanduse poolt- ja vastuargumendid elusdoonori näitel“.

Statistika näitab, et vahe olemasolevate organite ja vajajate vahel kasvab pidevalt (lisa 1). Näiteks ootab Inglismaal üle kuue tuhande patsiendi organisiiret ja vähem kui kolm tuhat saavad omale vajaliku organi (Morris 2003: 13). Seetõttu kasvab pidevalt ka surmade arv, mis on tingitud südame, maksa, kopsude või mõne muu organi funktsiooni lakkamisest. Aina kasvav organite vajajate arv tingib mitmeid eetilisi ja legaalseid küsimusi, näiteks kas organeid peaks jagama järjekorra või parima sobivuse alusel või kas nende müük peaks olema lubatud? Märkimisväärne on ajusurmaga kaasnev problemaatika: selle korral tohib surnult eemaldada organid. Kuid ka arenenud riikides ei ole selles küsimuses konsensust, rääkimata kogu maailmast. Seetõttu on jätkuvalt aktuaalsed eriarvamused küsimuses, kas ajusurm on inimese surm ja kui ei ole, kas organid tohiks sel juhul eemaldada. Kuna nimetatud küsimustele on kõiki rahuldavat vastust ülimalt raske leida, on transplantatsioon üks kõige enam eetilisi dilemmasid pakkuv meditsiinivaldkond ning oponeerivad osapooled oma tõekspidamistes üldjuhul kõigutamatult veendunud.

Olgugi, et tehtavate siirdamisoperatsioonide arv on ajapikku kasvanud, on vajajate hulk hetkel USAs 117 920 inimest (25.04.2013 seisuga). Iga päev sureb neist 18 inimest, sest nad ei saa vajalikku organit. (U.S. Departament of Health and Human Services)

Autori eesmärk on välja selgitada ja tutvustada organidoonorluse ja transplantatsiooni praegust olukorda, otsida põhjendusi organipuudusele ning pakkuda Eesti ja teiste riikide seadusandluse põhjal võimalikke lahendusi. Neid kajastavad I ja II peatükid. Kolmandas uurimistöö osas käsitletakse organisiirdamise teaduslikke tulevikuväljavaateid.

Antud uurimistöös uuritakse, kuidas saaks organipuuduse olukorda Eestis leevendada. Uurimistöö käigus on autor püstitanud kaks hüpoteesi.

1. Organipuudust saab Eestis leevendada vastavate parandustega õiguslikus regulatsioonis ning kampaaniate abil teadlikkust tõstes.

2. Transplantatsiooni alaga seotud spetsialistide arvates hakkab tulevikus uute tehnoloogiate (koeteraapia, rakuteraapia) abil organipuudus vähenema.

Mõlema hüpoteesi tõestamiseks kasutatakse nii andmeanalüüsi kui ka intervjuusid vastava ala spetsialistidega.

Uurimistöö kirjutamisel on autor kasutanud teemakohast kirjandust, ajakirjandust ning vastavaid videosalvestisi, mis on valdavalt inglise keeles. Eetilise ja seadusandliku poole informatsioon pärineb eelkõige rahvusvahelisest kirjandusest, mis on suures osas ingliskeelne, regeneratiivmeditsiini käsitlemisel on abiks olnud TED-konverentside ülesvõtted. Tööga seonduvalt viidi läbi kaks intervjuud, kus küsiti kahe spetsialisti arvamust nii organidoonorluse kui ka selle tuleviku kohta. Intensiivravi arst ja anestesioloog dr Katrin Elmet vastas küsimustele praegusest organidoonorluse olukorrast Eestis, rakuteraapia kohta avaldas arvamust Balti tüvirakkude panga töötaja Milda Deveikyte.

Autor soovib tänada uurimistöö valmimisele kaasa aidanud juhendajaid õp Sirje Kaljulat, dr Katrin Elmetit ning Milda Deveikytet.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.