Müra koolis ja selle mõju õpilastele

Müra all mõistetakse heli, mis on inimese arvates ebameeldiv või häiriv või mis on muul viisil inimese tervisele või heaolule kahjulik. Akustikas laieneb müra mõiste tihti ka tugevatele madala sagedusega infrahelidele ja kõrge sagedusega ultrahelidele, ehkki kuulmismeele tundlikkus nende sagedusteni ei ulatugi.

Müra on kõikjal meie ümber. Näiteks tekitab müra puulehtede kahin (10 dB), kella tiksumine (30 dB 1 meetri kauguselt), linnulaul (40 dB) või reaktiivlennuk (120 dB).

Koolis võib müraks lugeda selliseid helisid, mis on ebameeldivad, häirivad või mis segavad töö- ja keskendumisvõimet. Koolis põhjustab müra olmetehnika, karjuvad või jooksvad lapsed, õpetaja valjuhäälne rääkimine ning õpilaste mobiiltelefonid ja kuularid. Kooli kontekstis on müra raske defineerida, sest see heli, mis võib ühele õpilasele tunduda mürana, on teisele vajalik. Seetõttu mõõdame me koolis eelkõige helitugevust, mida on võimalik erinevates kooli ruumides käsitleda erinevate mõistetena. Näiteks sööklas ja vahetunnis koridorides mõõdetav helitugevus on kindlasti müra, aga helitugevus tunnis ei pruugi alati müra olla. Seega mõõdetakse antud uurimistöös helitugevusi, mille kohta edaspidi kokkuleppeliselt öeldakse müra.

Varem on Kohila Gümnaasiumis müra mõõtnud C. Sell, kelle uurimistööst selgus, et füüsika ja matemaatika tundide helitugevus jäi lubatud normidesse, kuid vahetundides ületas helitugevus kehtivad normid. Kõikide tundide keskmine helitugevus oli 62,3 dB ja vahetundide oma 77,5 dB.

Antud uurimistöös on püstitatud eesmärgiks mõõta mürataset Kohila Gümnaasiumis ja võrrelda seda Jüri Gümnaasiumi müratasemega ning selgitada välja, kas ja kuidas müra koolis mõjutab Kohila Gümnaasiumi õpilasi.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.