Autode kasvanud hulk ja sellega kaasnev liiklustiheduse suurenemine Eesti maanteedel on toonud kaasa teedel hukkunud loomade arvu suurenemise. Loomade suukaudne marutõvevastane vaktsineerimine on suurendanud eelkõige väiksemate kiskjate – rebaste ja kährikute arvukust ning seetõttu on neid teede lähedal ka rohkem liikvel. Info loomade hukkumise kohta on ebatäielik ja puudutab reeglina ainult suurulukeid, kellega kaasnevad kokkupõrkamisel tihti inimvigastused ja/või suur rahaline kahju. Sellest tulenevalt on ka rakendatavad meetmed teinekord puudulikud või ei rakendata neid üldse. Mitmed meetmed, nagu näiteks ökodukti ehitus, tunnelid, aedade paigaldamine jms, on väga kallid ja nõuavad täpset analüüsi, et raha asjata ei kulutataks.
Kohila valda läbib suurima teena Tallinna-Rapla-Türi maantee. Ka sellel teel vedelevad tihti loomade korjused, kuid see, kui palju siin teel loomi hukkub, pole täpselt selge. See uurimistöö tutvustab loomade hukkumist Tallinna-Rapla-Türi maantee esimesel 27 kilomeetril Tallinnast Kohilani.
Autor seadis endale eesmärgiks
1) hukkunud loomade hulga alusel välja selgitada uuritava maantee kõige ohtlikumad ja kõige ohutumad lõigud;
2) saada teada, milliseid metsloomi hukkub kõige rohkem;
3) saada teada, kui kiiresti hukkunud loomad teelt eemaldatakse.
Püstitati probleem hukkumise arvukusest. Kas loomade hukkumine maanteel on mõnel kuul aastas arvukam kui teistel kuudel?
Püstitati hüpotees: kõige rohkem hukkub loomi metsavahelistel teelõikudel ning nende hukkumine on hooajaline, st see sõltub aastaaegadest.
Eesmärgi saavutamiseks püstitati järgmised ülesanded.
Töö koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis tutvustatakse Eesti maanteede liiklustihedust, suur- ja väikeulukite bioloogiat ning hukkunud loomade statistikat ja hukkumise põhjusi. Peale selle tuuakse välja abinõud, mille rakendamine aitaks loomade hukkumist vähendada. Teine peatükk sisaldab uurimismetoodikat ja uuritava ala kirjeldust. Kolmandas peatükis esitatakse uurimuse tulemused, analüüsitakse neid ja tehakse järeldused.
Autor tänab töö juhendajaid õpetaja Edith Maasikut ja Heiki Hepnerit.
Artikli täisversiooni leiad PDF failist.