Seksuaalvägivalla kasutamine sõjarelvana II maailmasõja aegse Berliini ja praeguse Kongo Demokraatliku Vabariigi näitel

Seksuaalvägivald on läbi aegade leidnud kasutust sõjarelvana. Naistega kauplemine on alati olnud päevakorras juba alates antiikajast, mil naistega kaubitsemise (või kauba röövimise) hästi tuntud näiteks on Trooja Helena lugu. Trooja Helenat tuntakse kahe asja järgi: ta oli kirjeldamatult ilus ja tema lugu räägib sellest, kuidas temast sai sõjasaak. Ehkki tol ajal vägistamist tänapäevasel moel ei defineeritud ja sedavõrd kauge aja kohta napib otseseid allikaid, on siiski tõsiasi, et naise kohtlemine objektina on seksuaalvägivallaga otseselt seotud nähtus ja seksuaalvägivalla aluseks, kui mitte isegi põhjuseks, ning Trooja Helena looga tõmmatav paralleel on siin selgelt nähtav. Samamoodi on tuntud ka näiteks viikingite rüüstamis- ja vägistamislood – ilmselge seksuaalvägivald.

Kuni 20. sajandi teise pooleni ei peetud seksuaalvägivalda sõjakuriteoks. See defineeriti alles teise maailmasõja järgselt ning enne seda sõjalise seksuaalvägivalla eest seadusega karistust ei määratud. Sõdade loomus on nüüdseks alates teisest maailmasõjast aga muutunud ning tsiviilelanikkond on saanud üha enam relvastatud konfliktide sihtmärgiks. Sellega seoses on suurenenud seksuaalvägivalla, sealjuures vägistamise ja seksiorjanduse süstemaatiline ja teadlik kasutamine sõjarelvana. Seksuaalvägivalla ohvriteks on enamasti naised ja lapsed, kelle õigusi paljudes riikides ei teadvustata või lausa ignoreeritakse (Ayele, 2011).

Seksuaalvägivalda on pidevalt sõjarelvana kasutatud, naiste ärakasutamine ja seksuaalaktidele sundimine alati sõjaga käsikäes käinud; samuti on seksuaalvägivallast välja kasvanud inimkaubandus. Seetõttu on oluline uurida nähtuse ajalugu ja kõrvutada uuritut tänapäeva sõjakonfliktides toimuvaga, teha järeldusi ning ettepanekuid olukorra parandamiseks.

Seksuaalvägivallaga seoses saab uurida mitmeid teemasid: põhjuseid, seoseid ohvrite ja vägivallatsejate gruppide vahel, mõju ühiskonnale ja indiviidile, sealjuures kogukondade suhtumist vägistatavatesse ning vägistajatesse, vägivalla mõju järelkaja rünnatu rahvale ja ka ründajate ülemuste suhtumist ründamisse. Teema põhjalik kajastamine on liialt mahukas – küll aga on oluline, et kõigil eestlastel, eurooplastel ja terve maailma elanikel oleks ülevaade sellest, mis toimub maailmas praegu. Samuti on oluline tõsta seksuaalvägivalla teemal üldist teadlikkust: kuidas see mõjub üksikisikule ja kogukonnale, ohvri pereliikmetele ja lähedastele. Seetõttu soovib autor, et eeskätt oleks uurimistööst kasu teadlikkuse tõstmise ning näiteks koolides tunnimaterjali näol. Seetõttu on töös ka pikem sissejuhatav esimene peatükk, kus selgitatakse seksuaalvägivalla olemust. Teine peatükk aitab luua konteksti ekstreemse näitega, mida seksuaalvägivallast rääkides ka ajaloolased tihti välja toovad: Punaarmee seksuaalkuriteod Berliini ja selle ümbruskonna alade vallutamise ajal teise maailmasõja lõpul. Kolmandas peatükis kõrvutatakse see tänapäeval Kongo Demokraatliku Vabariigi igapäevase seksuaalvägivallaga.

Töö eesmärk on leida põhjendusi ja võrrelda kahe ekstreemjuhtumi tagamaid ning tõmmata paralleele – miks üldse inimolend tahab teisele inimesele nii teha? Kuidas mõjutas see sakslasi nii tol hetkel kui ka kuidas ulatub see tänapäeva – ja kuidas Kongos toimuv praegu neid mõjutab ning kuidas see jääb neid mõjutama ka tulevikus? Sellistele küsimustele vastuste leidmine on äärmiselt oluline just noorte hulgas, kes peaksid olema maailma tulevik.