Kui hästi toimib ammoniaagi passiivmõõtmine – Eesti kogemus

Eestis on ammoniaagi pidevseiret tehtud aastast 2015. See andis võimaluse võrrelda passiivkogujate mõõtmistulemusi pidevseirega, mis peaks olema täpsem. Eesti Keskkonnauuringute Keskuse (EKUK) Tartu osakonna passiivkogujad on tehtud Rootsi Keskkonnainstituudi (IVL) kogujatega sarnaselt ja neid on korduvalt võrreldud, mõõtes kogujatega reaalsetes tingimustes. Kooskõla on hea. Tüüpilised ammoniaagi passiivkogujate näidud taustaaladel on enamasti 1­­–5 µg/m³. (GLOBE, 2016, Kiss, 2015), kuid pikaajaline foon Lõuna-Soome taustaalal on kuni 0,3 mg/m³ (Lyobovtseva jt, 2010). Ka Eesti  taustaala (Lahemaa) seni mõõdetud kontsentratsioonid sarnanevad Soomes mõõdetutega (Maasikmets, 2016). Passiivmõõtmiste ja pidevseire tulemuste vahel on suurusjärguline erinevus. Töö eesmärk on välja selgitada, kui hästi vastavad passiivkogujate mõõtmised värskelt saadud pidevseire andmetele ja püüda mõista nende erinevuste põhjusi.

Järgnevalt toon välja käesoleva uurimistöö uurimisküsimused ja hüpoteesid.

Uurimisküsimus: Kas tugevama tuulega (mis põhjustab rohkem turbulentsi) ja vihmasajuga passiivkogujatega mõõdetud NH₃ kontsentratsiooni  näidud on kõrgemad?

Hüpotees: Ammoniaagi jõudmist passiivkogujasse mõjutab turbulents välisõhus, mis on palju kiirem mehhanism kui molekulide soojusliikumisel põhinev nn. Fick’i difusioon.

Uurimisküsimus: Kas passiivkogujaga mõõdetud ammoniaagi kontsentratsiooni näit sõltub aerosooliosakeste kontsrentratsioonist õhus?

Hüpotees: Ammooniumioon sadestub passiivkogujasse ka atmosfääriaerosooli kujul ja/või vihmavees lahustunud kujul.

Uurimisküsimus: Kas teiste GLOBE koolide projekti (2012–2014) jooksul passiivkogujatega mõõdetud teiste gaasiliste õhulisandite (SO₂, NO₂) kontsentratsioonid on üle hinnatud ja kui palju?