LIBAHUNDIMOTIIVI MUUTUMINE RAHVAPÄRIMUSEST NÜÜDISKIRJANDUSENI

Minu uurimistöö teema on libahundimotiivi muutumine rahvapärimusest nüüdiskirjanduseni. Kirjanduses on kasutusel palju arhetüüpseid motiive ja arhetüüpseid tegelasi. Seega ei ole arhetüübid oma tähtsust minetanud, küll aga on need sajanditega algversiooniga võrreldes teisenenud. Teema valik on ajendatud minu soovist mõista, kuidas libahundi arhetüüp on täpsemalt arenenud.

Töö eesmärk on teada saada, kuidas on muutunud libahuntide kujutamine. Eesmärgiks on uurida ka libahunti kui arhetüüpset tegelast, millised on olnud rahvapärimuses arusaamad libahundist. Töö on plaanis saata ka õpilaste teadustööde riiklikule konkursile.

Uurimismeetodina kasutan võrdlemist ehk üritan tõmmata paralleele folkloori ja kirjanduse vahel. Selleks loen läbi mitmed teosed, mis kajastavad libahundimotiivi. Teoste valikus on nii väliskirjandust kui ka eesti kirjandust, kaasa arvatud eesti kirjanduse tüvitekste. Teoste valimisel andis nõu Lääne Maakonna Keskraamatukogu lasteosakonna bibliograaf Krista Kumberg.

Enne töö alustamist panen enda jaoks kirja töökulgu suunavad küsimused:

• Kes/mis on libahunt?
• Kus/millistes teostes on kujutatud libahunti?
• Kuidas on libahundimotiiv muutunud?

Püstitan järgmise hüpoteesi: kuigi libahundimotiivid on kirjanduses populaarsed, siis tänapäeva kirjanduses on kaugenetud libahundi algsest arhetüübist.

Teooriaosas annan ülevaate folklooril põhinevatest lugudest libahundi kohta. Kirjutan libahundi olemusest, libahundiks/inimeseks muundumisest, libahundi välimusest ja käitumisest, libahundi pärimustest, libahuntlusest 17. sajandi Eestis ning toon välja mõned kirjanduses leiduvad libahundimotiivid. Teoreetiline osa koosneb kuuest alapeatükist.

Esimeses uurimuslikus osas käsitlen libahundimotiivi kasutust ja selle muutumist eesti kirjanike seas. Eesti kirjanduse osas olen kasutanud allikana seitset teost, mis on esimest korda avaldatud ajavahemikus 1911–2017. Töös vaatlen teoseid kronoloogilises järjekorras ning teoste valik tuleneb oma lugemusest ja raamatute kättesaadavusest, lisaks on mitmed valitud teosed ka tähtsad eesti kirjanduses. Teoste valimisel on samuti lähtutud bibliograafi Krista Kumbergi soovitustest. Töötan läbi järgmised teosed:

• August Kitzbergi „Libahunt“;
• August Gailiti „Libahunt“;
• Aino Kallase „Hundimõrsja“;
• Juhan Jaigi „Hõbedane karjakell“;
• Juhan Jaigi „Libahunt“;
• Andrus Kivirähki „Rehepapp ehk November“;
• Reeli Reinausi „Maarius, maagia ja libahunt Liisi“.

Aino Kallase liigitan eesti kirjanduse alla, kuna ta on soome-eesti kirjanik, kes kirjutas küll soome keeles, aga oma teostes kasutas sageli eesti ainestikku. Samuti oli tema abikaasa Oskar Kallas eesti rahvaluuleteadlane ja diplomaat.

Teises uurimuslikus osas keskendun samuti libahundimotiivi kasutusele ja muutumisele. Töötan läbi üheksa väliskirjanike poolt kirjutatud teost, mis kujutavad libahundimotiivi. Need on eesti keeles välja antud aastatel 2003–2016. Väliskirjanduses jätan välja laiemalt tuntud sarjad/teosed, nagu näiteks J. K. Rowlingu „Harry Potteri“ sarja ning Stephenie Meyeri „Videviku“ saaga, et tuua tähelepanu vähem tuntud raamatutele. Raamatuid käsitlen kronoloogilises järjekorras alates nende ilmumisest eesti keeles, sarjade puhul lähtun esimese raamatu väljaandmisajast. Uurimusmaterjale oleks rohkemgi, kuid valimisel lähtun oma varasemast lugemusest ja bibliograaf Krista Kumbergi soovitustest. Töötan läbi järgmised teosed:

• Terry Pratcheti „Relvis mehed“;
• Terry Pratcheti „Viies elevant“;
• Maggie Stiefvateri „Värin“;
• Maggie Stiefvateri „Palavik“;
• Maggie Stiefvateri „Igavesti“;
• Bree Despaini „Sünge jumalus“;
• Lily St. Crow „Veidrad inglid“;
• Åsa Larssoni ja Ingela Korselli sarja PAX teine raamat;
• Martin Widmarki „Nelly Rapp ja libahundid“.