Loopealsete liigilise koosseisu ja kvaliteedi vahelised seosed

Järjest intensiivsema inimtegevusega kaasneb koosluste pindala vähenemine, killustumine ja kvaliteedi langus. See on tänapäeval üks peamine elurikkust ohustav tegur. Muutused maastikustruktuuris ja keskkonnatingimustes võivad omakorda tekitada olukorra, kus senised elupaigad osutuvad ühel hetkel paljudele kooslusele iseloomulikele taimeliikidele edasiseks püsimiseks ebasobivaks.

Üks drastiline näide on siinkohal liigirikas looniit, mis on Eesti traditsioonilise külamaastiku lahutamatu osa olnud juba aastasadu. Ühtlasi on loopealsed soontaimede arvu poolest puisniitude järel Eesti liigirikkaimad kooslused. Alates 1930ndatest aastatest ja läbi nõukogude aja on loopealsete seisund aga pidevalt halvenenud. Endised avatud ja madala taimestikuga alad on nüüdseks põõsaste ja puudega kinni kasvamas ning neil on domineerimas suurekasvulised karjatamistundlikud rohttaimed. Selle peamised põhjused on karjatamise lakkamine, põllustamine, metsastamine ja ehitustegevuse intensiivistumine. Muutused aastatuhandete vältel kujunenud koosluste maastikustruktuuris ja keskkonnatingimustes võivad omakorda mõjutada koosluse senist liigilist koosseisu: paljud lookooslusele iseloomulikud taimeliigid tõrjutakse muutunud tingimustega paremini kohanenud liikide poolt välja. Kui lähiaastatel midagi ette ei võeta, võib see kooslusetüüp juba kümne aasta pärast Eesti maastikult kaduda. Kuna loopealsed on kogu maailmas väga piiratud ja järjest väheneva levikuga, lasub just meil vastutus tagada nende globaalselt haruldaste koosluste püsimine seal, kus neid veel säilinud on. Et neid kaduvaid kooslusi hoida ja taastada, on äärmiselt vajalik neid põhjalikult uurida. Hoolimata sellest, et loopealsed on Eesti teadlaste valvsa tähelepanu all olnud juba pikka aega, on nende koosluste seisundi ja liigirikkuse muutuste osas veel palju vastuseta küsimusi.

Antud töö annab ülevaate loopealsete olulisusest, nende seisundist Eestis ja neid ohustavatest teguritest. Töö põhiline eesmärk on välja selgitada, kuidas on koosluse kvaliteedi langus seotud selle liigilise koosseisu muutustega. Soontaimede liigilise koosseisu võrdlemine erineva kvaliteediga loopealsetel aitab tulevikus võtta vastu ratsionaalsemaid otsuseid nende koosluste ja nendega seotud liigirikkuse säilitamiseks.

Töö hüpoteesid on:

hüpotees 1: madalama kvaliteediga loopealsete liigiline koosseis erineb kõrgema kvaliteediga loopealsete omast:

hüpotees 1.1: madalama kvaliteediga loopealsetel esineb vähem loopealsetele karakteerseid liike ja enam loopealsetele mitteiseloomulikke liike, puu- ja põõsaliike ning võõr- ja ruderaalliike;

hüpotees 2: loopealsete keskmine mullasügavus korreleerub taimestiku kõrgusnäitajatega ning keskmist mullasügavust saab kasutada loopealsete kvaliteedi näitajana.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.