PUISNIITUDELE OMASED TUNNUSED JA NENDE RAKENDAMINE TAASTAMISE HINDAMISEL

Puisniidud on Eestis ja kogu Euroopas äärmiselt ohustatud poollooduslikud kooslused, mis on tekkinud ja säilinud tänu pikaajalisele ning järjepidevale hooldamisele. Need niidukooslused on kujunenud erinevatest metsadest ning on väga suure summaarse ja väikeseskaalalise liigirikkusega. Alates möödunud sajandi keskpaigast on puisniitude traditsiooniline majandamine järjest vähenenud, sest vajaminev loomasööt saadakse puudeta niitudelt, kus on palju kergem moodsamate ja suuremate põllutöömasinatega töötada.

Niitmise lakkamise tõttu vähenes puisniitude pindala alates 1960. aastatest väga kiiresti ning see protsess jätkub siiani. Tänapäeval on mitmete looduskaitseliste meetmete toel nii eraisikud kui ka organisatsioonid asunud puisniite taastama, kuid väheste teadmiste, vajaminevate oskuste, aga pahatihti ka hea tahte puudumise tõttu pole taastamise tulemusel saadud maastikud sarnased traditsioonilistele puisniitudele. Sellepärast on vajalik välja selgitada taastamisel tehtavad põhilised vead, mis aitaks parandada taastamise kvaliteeti. Töö eesmärk on välja selgitada, millised on põlisele puisniidule omased struktuursed (puude-põõsaste komplekside ja lagendike jaotumine puisniidul) ja liigilise koosseisu tunnused ning mida kaotatakse liigirikkuse ja maastikulise mitmekesisuse osas, kui taastamise ja majandamise käigus ei järgita enam traditsioonilisi põhimõtteid (selle all peetakse silmas niitmist, heina kuivatamist, kaarutamist niidul).

Püstitati järgmised hüpoteesid, mille juures lähtuti uuritaval puisniidul tehtud vaatlustest ning ka varasematest andmetest puisniidu struktuuri muutuste kohta:

• puisniitudel olevad kivid on substraadiks mitmetele samblaliikidele ja liikide arv on sõltuvuses kivide suurusest;
• puud ja põõsad ei esine niidul üksikult, vaid moodustavad enamasti komplekse;
• puude ja põõsaste ning nende komplekside jaotumus niidul on suhteliselt ühtlane (s.t nende vahel ei ole väga suuri lagedaid laike).

Töö esimeses ehk teoreetilises osas analüüsitakse kirjanduse põhjal puisniidu mõiste erinevaid käsitlusi ja vaadeldakse puisniitude olulisi tunnuseid ning bioloogilist ja maastikulist mitmekesisust. Teises osas on kirjeldatud uurimisala (Nedrema puisniit), välitööde ja kameraaltööde metoodikat. Uurimistöö tulemuste ja nende analüüsi peatükis on vaadeldud:

1) puisniidul esinevate kivide sammalde liigirikkust nende puisniitudelt koristamise negatiivse aspekti kontekstis;

2) puisniitude puittaimede komplekside mitmekesisust;

3) puittaimede ruumilist paigutust puisniidul.