INIMESED AJALOO KEERDKÄIKUDES: ANDRES LUIGE (1864–1938) SUGUVÕSA LUGU

Oma päritolu ja esivanemate vastu hakati huvi tundma juba siis, kui tekkis arusaamine veresugulusest – suguluse mäletamine ja eellaste arvestamine sai oluliseks jumalate ja inimeste vaheliste sugulussidemete jälgimiseks ja tõestamiseks. Aastatuhandete jooksul said suulistest mälestustest kirjalikud ülestähendused, teadmiste lünki hakati täitma vanadest ürikutest leitud andmetega ning nii jõuti genealoogiateaduse algete tekkimiseni. Uuriv lähenemine genealoogiaküsimustele lõi uusaja alguseks eeldused teoreetilise huvi tekkimiseks nii genealoogia vastu üldse kui ka selle uurimisviiside ja allikate vastu, samuti genealoogia kujunemisele teadusharuks. Baltimaades alustasid genealoogia-alaseid uuringuid baltisakslastest aadlikud, kes olid saanud selleks innustust Saksamaalt. Esimene eesti sugukondade uurija Martin Lipp (1854–1923) arvas, et sugukondade uurimise peamine ülesanne on tuntumate avaliku elu tegelaste põlvnemisloo tutvustamine. Kuigi esimese maailmasõja-aastail (1914–1918) soov eesti suguvõsasid uurida vaibus, hoogustus sõja järel põlvnemislugude uurimine taas: oluliseks peeti andmestiku kogumist rahva kõikide kihtide kohta, et seda võiks kasutada pärilikkuse, sotsiaalbioloogiliste ja muude nähtuste uurimisel. Aastatel 1932–1937 ilmunud Eesti Entsüklopeedia kaudu ühtlustus eestikeelne genealoogiline terminoloogia. Genealoogiaalased teadmised on abiks probleemide lahendamisel mitmetes valdkondades – sotsioloogiast õigusteaduse ja ajalooni.