Osvald Rauba elulugu

Kristiina Rauba
VÕRU KREUTZWALDI GÜMNAASIUM

Klass: 11
Juhendaja: Katre Rünk

Töö esitati 2011.a. ajalooalaste uurimistööde konkursile ning saavutas vabariiklikul kodu-uurimistööde konkursil ühe peapreemiatest.

Minu uurimistöö pealkirjaks on „Osvald Rauba elulugu“. Ajaloo-alase uurimistöö valisin, kuna olen eelnevalt sellega juba kokku puutunud ja see pakub mulle väga palju huvi. Eelneva uurimistöö tegin ma 2008. aastal, mil uurisin oma emapoolseid vanavanemaid. Põhiteemaks oli 1941. ja 1949. aasta küüditamine. Selle uurimistöö tegemine ei valmistanud mulle eriti raskusi, kuna minu ema oli juba eelnevalt väga hästi kursis sellega, mis minu vanavanematega siis toimus. Nüüd valisin uuritavaks inimeseks oma isapoolse vanaisa Osvald Rauba, kuna tema elu sõja-ajal tundus mulle huvitav.

Töö eesmärgiks oli uurida põhjalikumalt vanaisa lapsepõlve: kuidas käidi koolis, millega tegeleti vaheaegadel, millised olid riided ja koolitarbed. Selgitamist vajasid ka asjaolud, kuidas vanaisa sõtta sattus, kuidas ta Sinimägedes haavata sai ja mis temast pärast Saksamaale haiglasse viimist edasi sai. Vanaisa suhe muusikaga oli mulle samuti teadmata, uurisin seda vanaisa ja tema kapelliliikmetega vesteldes.

Uurimistöö aluseks võib pidada Osvald Rauba elulookirjeldust. Täpsustavateks ja tööd kõige enam rikastavateks allikateks olid suulised allikad. Uurimistöö käigus vestlesin vanaisa ja tema lähimate sugulastega. Peale vanaisa vestlesin tema õe Aino Vähi, õepoja Olev Vähi, poja Raimo Rauba, naiseõe Koidu Marge ja Tamula kapelli liikmete Leila ja Vello Meesakuga. Kirjalikke allikaid leidsin suurel määral internetist ja ka raamatutest.

Töö on jaotatud neljaks peatükiks. Esimene peatükk räägib vanaisa lapsepõlvest. Teises, neist peatükkidest kõige põhjalikumas, on kirjeldatud vanaisa teekonda sõja ajal. Sellele järgneb periood pärast sõda ja viimases peatükis on kirja pandud Osvaldi seos muusikaga.

Raskuseks võib pidada ajaloolise tausta lihtsalt ja selgelt kirja panemist. Samuti oli raske leida vanaisa looga seotud kirjalikke allikaid. Fotosid oli perekonna arhiivis palju, kuid nendel olevaid isikuid ning ülesvõtte aega ja kohta oli üsna keeruline välja selgitada. Raskendavaks asjaoluks oli ka see, et uuritav isik Osvald Rauba suri uurimistöö ajal.

Nüansse, mida uurimistöös võiks edasi uurida, on küllaldaselt. Huvitav oleks teada, milline oli elu Jugoslaavia allohvitseridekoolis. Veel tekitab huvi, millistel asjaoludel sai vanaisa sidetelefonistiks ja kuidas toimus väljaõpe. Vanaisa vanemate kohta on samuti vähe informatsiooni. Isa Kustavi kohta puuduvad nii kirjalikud kui ka suulised allikad. Kustav Rauba suri, kui vanaisa oli alles kolmeaastane. Andmed puuduvad ka 1939.–1944. aastate kohta, mille kohta loeb allikatest väga vähe välja.

Uurimistöö koostamine oli mulle huvitav ning andis mulle palju uusi teadmisi vanaisa, tema lähedaste ja ka sõja kohta. Kindlasti uuenesid minu teadmised ajaloo valdkonnas. Väga meeldiv ja tore oli vestelda inimestega, kes minu vanaisa Osvald Raubat tundsid.

Erilist tänu tahaksingi avaldada neile, kellega vanaisast vestlesin. Suureks abiks oli ka minu juhendaja, kes aitas mind ajaloolise tausta täpsustamisega ning mitmete dokumentide tõlgendamisega.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.