Radoon Kohila valla majade toaõhus

Laura Ruusmann
KOHILA GÜMNAASIUM
Klass: 12
Juhendajad: Lia Pahapill (Eesti Mereakadeemia), Kirsti Solvak (Kohila Keskkonnahariduskeskus)

Uurimistöö osales 2014. a õpilaste teadustööde riiklikul konkursil ja õpilaste keskkonnaalaste uurimistööde konkursil.

Radoon on looduslik radioaktiivne gaas. Mingil määral on seda kõikjal meie ümber, ent suurtes kogustes avaldab see ohtlikku mõju inimese tervisele.

Kohila valda, mis paikneb Rapla maakonnas, loetakse keskmise radooniriskiga piirkonnaks (Keskkonnaministeerium, 2004). Piirkonna looduslikuks eripäraks võib lugeda karstirohkust. Kohila vallas asub mitu karstiala: Aandu karstiala, Hageri karstikaitseala, Urge kuristik, Nõmme kuristik, Türiauk ja Rabivere soo (Lisa 1). Üks radooniriski tõstev tegur võibki olla piirkonna karstirohkus. Karstialale on püstitatud nii elamuid kui ka lasteasutusi.

Radoonisisalduse laiaulatuslikke mõõtmisi ei ole Kohila valla territooriumil varem tehtud. Samuti ei ole radoonimõõtmisi tehtud Kohila valla lasteasutustes. Tulenevalt sotsiaalministri määrusest nr 28 (Sotsiaalministeerium, 2007) peab lasteasutuste radoonitase toaõhus olema hinnatud. Oktoobris 2011. aastal sätestati õigusaktis „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“, et koolieelse lasteasutuse ruumide siseõhu aasta keskmine radoonisisaldus peab olema väiksem kui 200 bekerelli kuupmeetris (Bq/m³) (Vabariigi Valitsus, 2011).

Töös on püstitatud eesmärgiks selgitada välja radoonisisaldus Kohila valla karstialal paiknevate elumajade ja Kohila valla lasteasutuste toaõhus. Eestis ei ole karstialal taolisi uuringuid tehtud ning kohalikul omavalitsusel on vaja hinnata radoonitaset lasteasutuste toaõhus. Viis lasteasutust kuuest paiknevad karstialal.

Töös püstitati hüpotees, et radoonisisaldus Kohila valla karstialal paiknevates elumajade ja lasteasutuste toaõhus vastab normidele.

Töö koosneb neljast peatükist, millest esimeses kirjeldatakse radooni füüsikalisi omadusi, teises radooni mõju inimorganismile, radooniohtlikke alasid ning kehtestatud norme. Kolmas peatükk keskendub radoonisisalduste mõõtmise võimalustele ning mõõteprotsessi kirjeldustele. Neljandas peatükis on välja toodud mõõtmiste tulemused, nende analüüs ja järeldused.

Tänan SA Eesti Teadusteagentuuri uuringute finantseerimise eest, töö juhendajaid Lia Pahapilli (TTÜ Eesti Mereakadeemia) ja Kirsti Solvakut (Kohila Keskkonnahariduse Keskus), Kohila Gümnaasiumi abiturienti Mariliis Karrot ning detektoreid laboris analüüsinud Keskkonnaameti kiirgusosakonna kiirgusseire büroo peaspetsialist Alar Polti.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.