Riigimees Jaan Poska ja Tartu rahu

Mari-Liis Korkus
JÕHVI GÜMNAASIUM
Klass: 12
Juhendaja: Dea Proode

Rahvarinde Muuseumi 2015. a korraldatud esseekonkursi eripreemia

Kord sõnastas Juhan Liiv järgmise mõttetera: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.” Kas olevik on selline, millisena seda kujutati ette minevikus ja mida see soosib tulevikuks?

Mul on kujunenud arvamus, justkui oleks sõna „venelane” eestlase suus saanud sõimusõna maigu. Solvanguna on seda kasutanud ja kasutavad siiamaani iga päev eri vanuses inimesed. Eesti kirdeosas on venelasi palju ning kuigi üldine läbisaamine on hea, suudetakse endiselt käituda vahel nagu natsistlikud diskrimineerijad. Ega ainult russki pole kaudne solvamine, estonets on saanud sama tähenduse venelase kõnes. Mingisugune relvasõjajärgne Eesti versus Venemaa sõnasõda käib ikka veel.

Sellise konflikti juuri otsides võib jõuda mitme sajandi võrra tagasi, kui Vene võim tõstis esmakordselt oma jala Eesti pinnale. Eestlased olid aastasadu võõra (ja mitte ainult slaavlaste) võimu all ja igatsesid priiks saamist. Mida enam aega edasi, seda ühtehoidvamaks rahvas muutus ning pandi alus eestlusele. Igaühe alateadvuses peitus unistus Eesti riigist, mis oleks iseseisev ja vaba, mitte nagu ühest käest teise edasiantav kaltsunukk. 19. sajandil eestlaste eneseteadvus intensiivistus, hakati väärtustama kultuuri ja keelt, kutsuti ärkvele inimhingedes peituv sinimustvalge tuluke… See valgus vilkus ja vilkus ning lõpuks hakkas püsivalt põlema ühel küünlapäeval.

Võib arvata, et põikpäisus ning sihikindlus olid ilmselt eestlaste levinud iseloomujooned ligi sada aastat tagasi, sest pikalt sooviti saada vabaks ja see ka õnnestus. 1920. aasta 2. veebruaril kirjutati Aia tänava majas number 35 alla dokumendile, mida tunneme Tartu rahulepinguna. Oluline lepingu juures oligi just see, et Ivanovite ja Tammede dünastiad sõlmisid omavahel rahu ning Ivanovid pidid Tammed sellest hetkest alates rahule jätma. Sõnaliselt oli see kõik tõepoolest kehtiv ja Ivanov väitis, et nägi Tammes individualismi, ent lõppkokkuvõttes lepingut ikkagi murti. Kas venelaste sõnapidamatus võis olla praegu eksisteeriva vihavaenu üheks juureks?

Essee täisversiooni leiad PDF failist.