Akadeemiake III/2015 (25)

Stereotüüp tuleneb kreekakeelsetest sõnadest „stereos, mis tähendab mh kõva või vastupidav, ning „týpos“ ehk tõlkes jäljend või jälg. Inimese teadmistes, suhtumises ja käitumises juurdunud (ehk vastupidav) arusaam (ehk jälg) millegi suhtes ühest küljest kergendab ja lihtsustab hakkama saamist igapäevases elus. Tänane inimene ei suuda või jõua paratamatult süüvida iga nähtuse detailidesse – olgu see siis kiiruse, info ülekülluse vms tõttu. Sel juhul stereotüübid aitavad teha piiratud teabe pinnalt kiiresti erinevaid otsustusi. Teisalt, ja ilmselt ei ole see lugejale uudis, on stereotüüpidel kahtlemata ka negatiivne külg – risk jääda kinni vanadesse stampidesse ja iganenud arusaamadesse. See mitte üksnes ei too kaasa suletuse kõige uue ees, vaid pikemas perspektiivis takistab ka arengut.

Väga lihtne ja mugav on elada viisil, kus võtame omaks senised stereotüübid, seadmata neid kahtluse alla. Nii peab ise vähem vaeva nägema („ajusid liigutama“), selgitamaks välja mingi nähtuse tegelik olemus, et seejärel kujundada oma enda sisetundel ja teadmistel põhinev suhtumine ja käitumine. Lisaks väldib see eos ka võimalikku vastandumist teiste sama grupi (olgu selleks siis perekond, töökollektiiv, kohalik kogukond vms) liikmetega, kes suure tõenäosusega jagavad samu stereotüüpe ehk kinnisarusaamu. Julgus küsida, kas tänane käsitlus mingist igapäevaelu nähtusest on siiski põhjendatud, on kahtlemata väljakutse, milleks mitte kõik ei ole valmis ega võimelised.

On hea meel tõdeda, et käesolev Akadeemiakese number sisaldab mitmeid selliseid uurimistöid, kus autor on olnud piisavalt tarmukas, võtmaks see väljakutse vastu. Nii saab lugeda analüüsi sellest, kas laialt levinud arusaam poiste ja tüdrukute pelgalt sool põhinevast õppeedukuse erinevusest vastab tõele või ei. Ka murtakse müüt, et luule on üksnes selline tähtede ja sõnade reastatud kogum, mis asetseb tasapinnalisel paberil raamatukaante vahel – luule võib olla ka ruumiline. Samuti selgub, et keel kui suhtlusvahend ei pea olema midagi sellist, mis on aegade jooksul teatud inimkoosluses välja arenenud. Täiesti võimalik on ise luua keel kui kommunikatsioonivahend. Ehk on just selline n-ö loodud tehiskeel võtmeks, kuidas vältida keelelist diskrimineerimist võrdset kohtlemist taotlevas Euroopas? Ka selgub uurimistöödest, et seened sobivad sama hästi lõnga värvimiseks nagu taimed. Samuti ei pruugi öko-lähenemise pooldajad nn maapiima joomisel saavutada kõige tervislikuma tulemuse. Vastupidi, hoopis poes müüdav pastöriseeritud piim võib tervislikkuse aspektist olla optimaalseim. On hea meel tõdeda, et Eesti õpilaste seas on nii palju „müüdimurdjaid“ – neid, kes julgevad esitada küsimusi ja tahavad otsida neile ise vastuseid.

Teadmine on see, mis võimaldab astuda vastu stereotüüpidele. Mida enam teadmisi, seda enam areneb kriitikameel ja julgus kahelda selles, nagu on või öeldakse olevat. Teadmisi saame tänases ühiskonnas eeskätt koolist. Sestap on just sügisel uue kooliaasta alguses õige hetk meelde tuletada hariduse olulisust. Koolitee on pikk ja raske, nõudes vahel ka suurt pingutust, töötahet ja meelekindlust. Tänases teadmistepõhises ühiskonnas aga teisiti ei saa. Haridus on võimestav.

Õpilased, jätkugu teil teadmishimu ja julgust seada kahtluse alla seda, mida õpetaja teile tahvli ees räägib! Teguderohket uut (kooli-)aastat kõigile!

Nele Parrest