Akadeemiake I/2012

Akadeemiakese teine veebinumber ja kolmeteistkümnes number üldarvestuses koondab neli väga huvitavat uurimustööd ja ühe essee. Kaks neist, ja seda nendingut ei tee toimetus Akadeemiakesse saadetud tööde põhjal mitte esimest korda, annavad jällegi silmad ette nii mõnelegi akadeemilise kõrgkooli põhiastme uurimustööle. Need on Anna-Helena Saarso töö Pärnu lahe põhjasetetes elavast ümarussist ning Anni Männili uurimus oma kodukoha – Paide – puisniidust. Miks need tööd esiletõstmist väärivad?

Anni Männil on tegelenud oma uurimustööks materjali kogumisega üle aasta, tutvunud erinevate taimeliikidega ja mullatüüpidega ning valdkonnaga, mis ka teadusmaailmas väga oluline oskus: organiseerimistööga. Nimelt korraldas ta uuritaval puisniidul niitmistalgud, mis tavaks saades võiks tulevikus puisniidu liigirikkust suurendada. Ei muud kui soovime talle ärksat vaimu edasisekski!

Anna-Helena töö hakkab samuti kinni inimeste tõttu muutuvast loodusest ja püstitab küsimuse võõrliikide mõjust meie elukeskkonnale ühe liigi näitel, kelle näoga vaid ilmselt kalurid tuttavad on. Lugege ja tutvuge, kes on Marenzelleria neglecta ning mis on tema lemmiktoit! Eriti innustav on selle töö metoodiline pool.

Aga ülejäänud kolm tööd pole seepärast vähem huvitavad. Kõik õpilased, kes küsivad: „Miks see õps minuga täna nii käitus?“ või õpetajad, kes ohkavad: „No kuidas ma selle Mari ja Jüri ajukäärude vahele küll pääsen“, kõik te peaksite lugema Kaisa Lumiste uurimust temperamendi mõjust kooliedule. Väga tore töö, eriti tore on just see, et mõned õpetajad on võtnud vaevaks olla avameelsed. Lugege ja laske mõttel ja empaatiavõimel lennata! Sellest tööst edasi saab küsida vaid üht – miks kõik õppida ei taha? (Ja see küsimus pole sihitud üksnes õpilastele.)

Neljas uurimustöö tuleb sel korral 8. klassist, autoriks Karmen Kõrnas, ja see vaatleb erinevate mängude rolli meie kasvamisel. Karmen on selgelt tundliku sotsiaalse närviga noor inimene ning toimetus innustab teda tulevikuski sellele närvile toitu leidmast.

Viies töö on essee. Ausus ja ehk ka mõningane pessimism, mis seal sees, kohutas ära nii mõnegi toimetuse liikme. Aga kui enese ja välise vahel niitide nägemise oskus kaob, siis mis üldse alles jääb?  Head lugemist ja Kadi Singi sulejooksu nautimist!

Akadeemiakese toimetuskolleegium