Magus Võrumaa

Minu uurimistöö teema on „Magus Võrumaa”. Valisin selle teema sellepärast, et kolm aastat tagasi tegin uurimistöö kommitööstustest Eestis. Kuna tol korral oli põhiteemaks kõige tuntum vabrik Kalev, siis nüüd otsustasin pöörata tähelepanu just kodukoha ajaloole ja uurida Võrumaa kompvekitööstusi lähemalt. Töö põhieesmärgiks oli kirja panna Võru kompvekitööstuste ajalugu.

Uurimistöö koosneb kolmest peatükist. Esimeses peatükis tutvustatakse šokolaadi- ja kompvekitööstusi Võrus kuni 1940. aastani. Peatükk on jaotatud neljaks alapeatükiks, sest sellesse ajajärku jääb neli Võrus tegutsenud kompvekitööstust. Teises peatükis tutvustatakse maiustuste tootmist Võrumaal Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi (ENSV) ajajärgul. Kolmas peatükk on pühendatud praegustele kompveki- ja šokolaadivalmistajatele Võrus.

Tööks vajalikke materjale sain Riigiarhiivist, kus on säilitatud kompvekitööstuste tegevusega seotud dokumentatsioon. Selgus, et ka vanad kompvekitööstused olid hädas kõrgete maksude ja väikese läbimüügiga, tegemist tuli teha ka maksuameti ja politseiga. Väärtuslikku materjali leidsin Võrumaa Muuseumist, sest muuseumi kogudes olid olemas enne II maailmasõda Võrus ilmunud ajalehed, kust leidsin informatsiooni kohalike kompvekitööstuste kohta. Tänapäeva kohalike magusatootjate elu ja tegevus on samuti ajakirjanduses kajastatud. Muuseumi fondis on olemas endiste kompvekitööstuste kommipabereid. Töös on kasutatud ka kommipabereid Triinu Avansi erakogust. Uurimistöö tegemist raskendas aeganõudev vanade ajalehtede lugemine, mis olid trükitud gooti kirjas.

Raske oli leida materjali Võrus enne II maailmasõda tegutsenud kompvekitööstuste kohta, kuna kohalikud kompvekivabrikud olid väga väiksed ettevõtted ja ei omanud majanduses suurt tähtsust. Võru kompvekitööstuse ajalugu saigi kirja pandud Riigiarhiivist saadud dokumentide uurimisel, kohalikes lehtedes ilmunud reklaamide ja tööpakkumiste ning kommipaberitel olnud aadresside ning nimede põhjal. Kuigi raskusi valmistas Riigiarhiivist saadud dokumentide lugemine, sest enamasti olid need käsikirjalised, oli see siiski väga huvitav materjal. Eriti meeldis selleaegne keelekasutus.

Väga huvitav oli intervjuu Vastseliinas kompvekke valmistanud tööstuse endise juhataja Lembit Sikuga, kes andis tööprotsessist põhjaliku ülevaate. Autoril oli ka ise võimalus näha kompvekivalmistamist Kubija Hotell-Loodusspaas. Käsitööna valminud kommide valmistamiseks pole vaja erilisi seadmeid, vaid kõike saab teha ka koduste vahenditega. Olulised on õiged komponendid.

Vaatamata raskustele oli töö tegemine meeldiv, huvitav ja hariv, sest sain teada palju põnevat kompvekitööstuste kohta. Heaks kogemuseks oli käimine Riigiarhiivis ning sealt materjali otsimine.

Tänan kõiki, kes töö valmimisele kaasa aitasid: oma juhendajat Helle Ruusmaad, kes andis häid näpunäiteid, aidates tööd täiuslikumaks muuta; Vastseliina kommitööstuse endist juhatajat Lembit Sikku, kes andis tööstusest põhjaliku ülevaate; Kubija Hotell-Loodusspaa töötajaid, kes olid nõus näitama kommide valmimist; Võrumaa Muuseumi, kust sain vajalikku informatsiooni ja muuseumi peavarahoidjat Arthur Ruusmaad, kes aitas leida vajalikke materjale ja kontakte ning oma ema Malle Avansit, kes aitas töö vormistusele kaasa.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.