Andrus Kiviräha romaani “Rehepapp ehk November” tegelastele omane stiil ja sõnakasutus

Ühes intervjuus nentis Andrus Kivirähk vastuseks küsimusele, miks ta kirjutab väikestest inimestest, et inimestena polegi suurt vahet, kas rääkida ministri või nõudepesijaga. Kirjanik ei osanud öelda tema kirjandusteadlaste poolt kiidetud inimeste vaatlemisoskuse päritolu ning rõhutas oma fantaasia vajalikkust. Käesoleva uurimistöö autori arvates on selleks mördiks huumor.

Käesoleva uurimistöö eesmärk on analüüsida Andrus Kiviräha romaani „Rehepapp ehk November“ tegelaste kõnet ning seostada seda Viktor Raskini semantilise huumoriteooriaga.

Uurimistöös kasutakse uurimismeetodina keelelist analüüsi. Analüüsitakse „Rehepapi” tegelaskõnet iga tegelase kaupa. Uurides erinevaid dialooge ja monolooge, analüüsitakse iga tegelase kõnestiili, tuues välja neile omaseid sõnu ja väljendeid. Muu hulgas jälgitakse, kas teose vältel toimub tegelaskõnes areng.

Töö peamisteks allikateks on Andrus Kiviräha romaan „Rehepapp ehk November“ ja Arvo Krikmanni Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonna magistriastme kursuse „Rahvahuumor“ õppematerjalid. Seejärel võrreldakse „Rehepapi“ tegelaste kõnet Viktor Raskini semantilise huumori teooriaga. Eelnevaid uurimusi Kiviräha teoste keelekasutuse kohta autorile teadaolevalt pole.

Töö on jaotatud neljaks peatükiks. Esimeses peatükis defineeritakse huumor kui nähtus ning kirjeldatakse huumoriteooriaid ja nende liigitust. Teises peatükis antakse ülevaade Andrus Kivirähast kui kirjanikust ja tema stiilist. Samuti kirjeldatakse romaani ülesehitust ning romaanist inspireeritud teatritekste. Tuuakse välja žanriliigituse probleem ning pakutakse uue mõistena folkloorset romaani. Kolmandas peatükis on „Rehepapi“ tegelaste individuaalne keeleline analüüs, kus tuuakse välja neile omane stiil ja sõnavara. Neljandas peatükis analüüsitakse tegelaskõne tunnuseid ning võrreldakse neid vene lingvisti Viktor Raskini semantilise huumoriteooriaga.