HÕBEGEENI PÄRANDUMINE EESTI TÕUGU HOBUSE GENOFONDIS JA AVALDUMINE FENOTÜÜBIS HÕBEMUST

Eesti hobune (eesti maahobune) on islandi hobuse ja šetlandi poni kõrval üks värvikirevamaid hobusetõuge maailmas. Eesti tõugu hobuse hõbemustad isendid eristuvad teistest värvustest fenotüübilise mustja keha ja valkjate jõhvide poolest.

Hobuse värvuste uurimisega tegeleb värvusgeneetika, mille eesmärk on suures osas inimesele meelepärase värvusega isendite saamine. Värvusgeneetika on aidanud leida kinnitust osade värvuste ja nendega kaasnevate anomaaliate vahel. Nii on tõestatud ka hõbemusta värvuse seotus silmavaeguste ja nägemispuuetega. Piisavate teadmistega värvusgeneetikast on võimalik ära hoida paljusid tõenäolisi haigusjuhtumeid.

Siinse uurimuse eesmärk on hõbemusta värvuse ühe põhjustaja, hõbe lookuse PMEL17, punktmutatsiooni teoreetiliselt tuletatud esinemise ja sügootsuse kontrollimine katseliselt hõbemustal eesti hobusel Muuksi Tuulel (edaspidi ka Tuul) ja tema kolmel lähisugulasel. Nende andmete põhjal otsitakse seoseid hõbemutatsiooni pärandumises ja püstitatakse hüpotees kumba sugupuu liini pidi on mutatsioon Tuuleni pärandunud. Eestis hobuse värvuse geneetilise ekspertiisi teenust ei pakuta, vajadusel on võimalus saata karvaproov välismaale, kuid seda tehakse harva. Seega on teine eesmärk geneetilise ekspertiisi tegemine Eesti tingimustes Tallinna Loomaaia liigikaitse laboris.

Uurimistöös otsitakse vastuseid järgmistele küsimustele:

• Miks on hõbemust Tuul just seda värvi, nagu ta on?
• Kas fenotüübiliselt määratud hõbemust värvus vastab katseliselt kontrollitavale genotüübile?
• Millist Tuule sugupuu liini pidi on temani jõudnud hõbemusta värvuse üheks põhjustajaks olev PMEL17 lookuse punktmutatsioon?

Lisaks eelnevalt mainitud põhiküsimustele otsitakse vastust eesti hobuse värvikirevuse põhjustele ja hõbemutatsiooni päritolule eesti hobuse genofondis.

Siinne uurimus koosneb neljast osast. Esimeses osas antakse ülevaade teemakohastest uurimustest ja kirjandusest. Teises osas kirjeldatakse proovide kogumise ja geneetilise testi tegemise käiku. Kolmandas osas esitatakse sugupuu uurimisel tehtud teoreetilised oletused ja katse käigus saadud tulemused. Neljandas osas võrreldakse katselisi tulemusi sugupuu alusel tehtud oletustega vaatlusaluste hobuste genotüüpide kohta hõbedast värvust põhjustava geeni alleeli seisukohast.