Akadeemiakese 2017. aasta kolmas number

Kas sa panid täna hommikul tähele, et kased on muutunud kollaseks ja vahtratel on olnud võimalus lausa valida: kas pugeda kollasesse või punasesse kuube? Või et läbi pargi jalutades on tunda kõdunevate lehtede hõngu? Et sügisesse maandunud seenemets lõhnab hoopis teismoodi kui suvesoe marjamets? Kuidas lõhnab kartulivõtt?  Või õhtu, mis tõotab külma ööd? Ja et öösel, kui pole pilvi ja segavat linnavalgust, on taevas tähti täis. Kas märkasid? Kas silmad näevad, kõrvad kuulevad, nina haistab? Seljakarvad tõusevad hommikusest kargusest püsti? Või on hoopis kehas mõnus surin hoo sisse saanud kooliaastast?

Koos õuntega on valminud ka selle aasta kolmas Akadeemiake kaheksa eriilmelise õpilasuurimusega. Neist enamiku keskmes on jälgimine – kas siis ümbritseva keskkonna või iseenda jälgimine. Kolme uurimistöö teemaks on ilm, seda küll erinevatest vaatenurkadest. Ingrid Palm Parksepast, kes on veel põhikooliõpilane, jälgis ühe aasta vältel oma kodukoha elusa ja eluta looduse muutumist. Millal kadusid põldudelt viimased lumelaigud, millal saabusid pääsukesed ja millal oli salves kartul. Toimetuse meelest on see töö ühelt poolt väga sümpaatne sellepärast, et õpilane on terve pika aasta ühe eesmärgi nimel töötanud ja püsivust kasvatanud, teisalt saab seda loovtööd lugedes hea pildi looduse ringkäigust – linnas elades ja nutitelefoni vahtides üksikasju ei märka. Kairo Kiitsak Jõgevalt kogus andmeid 2001. aasta juulis Eestis möllanud äikesetormide kohta. Kairo oli tollal nii väike, et välgumürin meelde ei jäänud. Aga ta palus nüüd, gümnasistina, ajalehe kaudu inimestel endale teada anda, kes kuidas mürinat ja tormi mäletas. Raido Kiss Võrust uuris seda, miks ammoniaagi mõõtmisel õhust passiivmõõtjatega on tulemus kõrgem kui seda näitavad pidevseire teel kogutud andmed. Ammoniaak on gaas, mis tekib lämmastikuringes ja mille kogusele meid ümbritsevas õhus on kehtestatud piirnormid. Tore töö sellest, kuidas teadlane peab alati kontrollima, kas tema mõõteriistad on korras. Maria Kuzmina uurimus sarnaneb natuke Ingrid Palmi tööga – ka tema on teinud pika aja vältel loodusvaatlusi, kuid valinud välja ühe kindla imetajate seltsi – nahkhiired. Täpsemalt on ta vaadelnud nahkhiirte talvitumistingimusi Narva Victoria bastioni allmaagaleriides ehk kasemattides. Beatrice-Marlene Metsaorg Tallinna Prantsuse lütseumist on aga liikunud hoopis inimvaatluse valda: ta huvitus sellest, miks noored on valinud kõigesöömise asemel taimetoidudieedi. Tegu on väga huvitava uurimusega, mis võiks pakkuda huvi kõigile, kellel pole ükskõik, mis neile kõhtu rändab, aga ka neile, kes filosofeerivad selle üle, kuidas tekitab tänapäeva Lääne külluseühiskond piiratud toitumise liikumisi, mille pime järgimine võib viia terviseriketeni. Riin Haljasorg huvitus samuti inimesest. Tema uuris Jaan Poska Gümnaasiumi 10. klassi ja Tartu Mart Reiniku Kooli 6. klassi õpilaste tähelepanu ja mälu. Lugege, millist rolli mängis tema uurimuses gorilla! Iiris Karmel Arula samast koolist  aga huvitus sellest, mida arvavad tema gümnaasiumis õppivad õpilased homoseksuaalsusest ja kuidas nad homoseksuaalsetesse inimestesse suhtuvad. Tegu on huvitava ja erapooletult koostatud mõtlema paneva tööga, kus autor nendib kokkuvõttes teema mitmetahulisust, ka edasiste uurimissuundade osas.

Ja neile, kelle keha tabab erutusvärin, kui nad satuvad vastamisi millegi keerulisega, nende maiuspalaks on seekordses Akadeemiakeses Anni Britta Pajoma (jällegi Jaan Poska Gümnaasiumist) uurimus ühest pisilasest (teisisõnu bakterist), kes suudab energia saamiseks süüa fenooli ja seeläbi inimtegevusest reostunud piirkondi puhastada. Tegu on komkurssidel tunnustust leidnud molekulaarbioloogia alase tööga, kus on bakteri DNA kallal rohkelt inimsilmale nähtamatute kääride (restriktaas, teatud ensüüm)  ja liimiga (ligaas, jällegi teatud ensüüm) möllatud, et teada saada, millise geneetilise hambumusega bakterile fenool siiski kõige rohkem maitseb.

Head uut kooliaastat! Jõudu märkamiseks ja süvenemiseks!

Pille Säälik