Sotsiaalne tõrjumine klassikollektiivis

„Inimene on sotsiaalne loom.“ Sellise väite esitas 1972. aastal Ameerika psühholoog Elliot Aronson. Inimesel on kolm peamist emotsionaalset vajadust: vajadus kiindumuse järele, vajadus heakskiidu järele, ja vajadus omada kindlustunnet selles, kes inimene arvab end olevat ehk enesemääratlus. Nende vajaduste mittetäitmine tähendab, et inimesel võivad kujuneda emotsionaalsed, psühholoogilised ja isegi füüsilised probleemid. Sellised probleemid võivad tekkida näiteks juhul, kui inimene on sotsiaalselt tõrjutud. (Käär, 2005)

Sotsiaalne tõrjumine on koolikiusamise liik, millele on võrdlemisi vähe tähelepanu pööratud. Pigem keskendutakse füüsilisele ja vaimsele kiusamisele. Seda väidet tõestab fakt, et antud uurimistöö koostamisel oli materjalide leidmine keeruline ning samal teemal koostatud uuringud sisuliselt puuduvad. Ometigi on selge, et sotsiaalse kiusamise tagajärjed ning selle mõju inimestele on võrdväärsed teiste kiusamisvormidega ning vajavad seega põhjalikumat uurimist.

Käesoleva töö autoril oli soov koostada uurimistööd koolikiusamise teemal. Töö teema valik tulenes autori isiklikust varasemast kogemusest. Autori enda puhul kestis sotsiaalne tõrjutus viis aastat. Tõrjumine leidis aset esimesest viienda klassini. Selle ajaperioodi jooksul esines vähesel määral ka verbaalset kiusamist.

Antud uurimistöö keskendub sotsiaalsele tõrjumisele koolikeskkonnas. Uurimistöö esimeses osas antakse ülevaade kiusamise olemusest, kiusamise osapooltest ja sellega toimetulekust, ning tutvustatakse varasemaid uurimusi. Töö empiirilises osas kirjeldatakse töö metoodikat, kasutatud valimit ning andmetöötlusprotsessi, esitatakse ja analüüsitakse uurimuse tulemusi. Käesoleva töö raames korraldatud uurimus on üles ehitatud kolmele järgnevale uurimisküsimusele.
1. Kuidas tunneb tõrjutu ennast klassikollektiivis?
2. Mida teeb tõrjutu ise, et sellest staatusest välja tulla?
3. Millised on sotsiaalse tõrjutuse tagajärjed?

Töö valmimiseks kasutati eesmärgistatud valimit. Vajalike andmete saamiseks tehti poolstruktureeritud intervjuud inimestega, kellel on sotsiaalse tõrjutusega isiklik kogemus. Neid inimesi aitas valida kooli sotsiaalpedagoog.

Uurimuse eesmärk on mõista sotsiaalse tõrjutuse olemust tõrjutu vaatenurgast. Eesmärgini jõudmiseks püstitati kolm uurimisküsimust. Saades vastused püstitatud küsimustele, saame olukorrast natuke selgema pildi. See omakorda aitab antud situatsioonile leida potentsiaalseid lahendusi, samuti ilmneb, kas ja kuidas on võimalik toetada neid, keda tõrjutakse.

Käesoleva töö autor soovib tänada psühhiaater Marina Cojocarut ja Eesti Koolipsühholoogide Ühingu liiget Kadri Järv-Mändoja, kes andsid soovitusi töö koostamiseks. Südamlikud tänud kõikidele intervjueeritavatele, kes olid valmis oma kogemusi jagama. Aitäh juhendajale, ilma kelleta ei oleks töö valmimine olnud võimalik.

Artikli täisversiooni leiad PDF failist.