esseistika ja luule

Oskar Kallas on öelnud: „Tüvi ja oksad, nad on loodud koos elama, olema, muidu ei pääse juurte rammu okstele ligi ja kasutatavast kevadisest mahlast nad jäävad ilma. Veel mõni aeg toidab ennast mahalõigatud oks endisest tagavarast, kuid siis ta kuivab, kaob.“ Eesti riik on tüvi, mis on oma juured maasse ajanud ja neid iseseisvuse toel laiendanud. Rahvas on kui puule uhke võrastiku moodustavad oksad. Need kõiguvad aga tugevas tormituules. Mõned oksad murduvad, sest on alles haprad ja noored, teised sellepärast, et on elujõu kaotanud. Tugi ja selle harud on tervik. Ilma üheta pole ka teist. Praegusel hetkel laiub Eestis ühiskondlike […]

Me oleme indigolapsed. Meil puudub vastutustunne. Me tuhiseme vaimupimedusse. Me ammutame energiat uuest infost. Me oleme mugavad ja lihtsad. Me oleme eneseteadlikud ja sõltumatud. Me oleme rahulolematud. Meil puuduvad eelarvamused. Me tuleme tagasi. Minu põlvkond on omandanud Louis XV suhtumise. Olgu öeldud, et pean silmas n-ö Harju keskmist või halli massi. Riigiasjad meid eriti ei huvita, tegeleme lõbusa elu, vanemate rahakoti tühjendamisega ja elame põhimõtte järgi „Pärast mind tulgu või veeuputus[1]”. Vanem generatsioon lohutab, et nooruses heideti neilegi uljaspäisust ette, kuid vangutab iga meie „eksimuse” juures pead. Mis me siis õieti oleme? Tavalised noored? Või siiski võngume teisel sagedusel ja […]