Me oleme indigolapsed. Meil puudub vastutustunne. Me tuhiseme vaimupimedusse. Me ammutame energiat uuest infost. Me oleme mugavad ja lihtsad. Me oleme eneseteadlikud ja sõltumatud. Me oleme rahulolematud. Meil puuduvad eelarvamused. Me tuleme tagasi. Minu põlvkond on omandanud Louis XV suhtumise. Olgu öeldud, et pean silmas n-ö Harju keskmist või halli massi. Riigiasjad meid eriti ei huvita, tegeleme lõbusa elu, vanemate rahakoti tühjendamisega ja elame põhimõtte järgi „Pärast mind tulgu või veeuputus[1]”. Vanem generatsioon lohutab, et nooruses heideti neilegi uljaspäisust ette, kuid vangutab iga meie „eksimuse” juures pead. Mis me siis õieti oleme? Tavalised noored? Või siiski võngume teisel sagedusel ja […]
